Eile sada aastat tagasi algas Hollandis Haagi linnas uimastisõda. 1912. aasta 23. jaanuaril said kokku kaheteistkümne riigi esindajad, et allkirjastada esimene rahvusvaheline lepe uimastikaubanduse reguleerimiseks — rahvusvaheline oopiumikonventsioon. Möödunud saja aasta jooksul on vähe muutunud. Ühendriigid edendavad ikka veel agressiivselt keelustamispoliitikat, samas kui Holland eelistab uimastite pruukimist endiselt reguleerida, kirjutab John Tyler Hollandi ülemaailmse raadioteenistuse RNW veebilehel.
Hollandi uimastipoliitika ajaloo uurija Marcel de Kort osutab, et too riik pole kunagi repressiivmeetmetesse eriti soosivalt suhtunud: „[Hollandlased] on rahvusvahelise keelustamisel rajaneva lähenemise suhtes alati teatud umbusku ilmutanud. Juba 1920. aastatel nimetasid nad USA lähenemist „destruktiivseks idealismiks“.“
Kasumotiiv
Oopiumikonventsiooni päevil ajendas hollandlaste kahtluseid keelustamise küsimuses peamiselt raha. Rahvusvaheline uimastikaubandus oli suur äri. Oopiumi- ja morfiinikaubanduse maht oli 19. sajandi teises pooles stabiilselt kasvanud. Tulu lõikasid selle pealt nii Saksamaa, Ühendkuningriik kui Prantsusmaa — ükski neist riikidest ei kannatanud aga välja võrdlust Madalmaadega.
Istandused Jaava saarel tagasid Hollandi Ida-India kompaniile uimastiturul liidripositsiooni; kontsern deklareeris 1914. aastal, enne konventsiooni kehtimahakkamist, aastatuluna 26 miljonit kuldnat*. Ka kokaiin kujunes tulusaks kaubaks vähemalt ühe Hollandi äriettevõtte jaoks, mis tarnis seda narkootikumi Esimese maailmasõja ajal mõlemale leerile.
Kui uimastikaubandus oli nii tulus äri, miks siis Holland 1912. aastal konventsioonikoosolekut üldse enda pinnal pidada lubas? Marcel Korti väitel otsustasid hollandlased, et kui vastast pole võimalik võita, tuleb temaga kampa lüüa. Eeldati, et aktiivne osavõtt soovimatuks, ent paratamatuks peetud arengust võimaldab Hollandi majandushuve kaitsta paremini kui viivitamine.
Venitamistaktika
Haag oleks peaaegu pildilt välja jäänud. Hiina toetusel olid Ameerika Ühendriigid juba kolm aastat üritanud suuremaid asjaosalisi lepinguga liituma meelitada, ent Euroopa riigid lükkasid seda aina edasi. Ühel Ameerika arstil, konventsiooni idee peamisel edendajal, sai viimaks villand. Saanud kuulda järjekordsest edasilükkamisest, otsis tohter üles Maine’i osariigi kolkakülas suvitava Hollandi suursaadiku ja esitas talle tungiva nõudmise konventsiooni toimumisaeg kindlalt paika panna. Muidu, ähvardas arst, korraldab ta ürituse ise USA-s Washingtonis. Plaan osutus tulemuslikuks ning pärast kuus nädalat väldanud näost-näkku kauplemist kirjutati Hollandis alla maailma esimesele uimasteid reguleerivale rahvusvahelisele leppele.
Pöördepunkt
Hollandil ja teistel Euroopa riikidel õnnestus 1912. aasta konventsiooni lahjendada, nii et see rõhus eelkõige kaubanduse reguleerimisele, mitte ei keelustanud uimastipruukimist üleüldse. Kokkulepe käsitles nelja uimastit — oopiumi, morfiini, kokaiini ja heroiini. Suuresti Saksamaa kontrolli all oleva farmaatsiatööstuse survel jäid reguleerimata sünteetilised medikamendid.
Leppe jõustamine soikus kuni Esimese maailmasõja lõpuni, hõlmati siis aga sõja lõpetanud Versailles’ rahulepingusse, mis tähendas, et ühe hoobiga sidus konventsioon algse 13 riigi asemel koguni 60 riiki.
Lisaks rahvusvahelise kaubanduse reguleerimisele nõudis konventsioon kõigilt leppele alla kirjutanud riikidelt uimastipruukimist piiravate riigisiseste seaduste kehtestamist.
Sada aastat nägelemist
1912. aastal konventsiooniläbirääkimistel alanud diplomaatiline nääklemine teemal, kas uimasteid peaks reguleerima või hoopis keelustama, on tuurinud sellest ajast alates. 1925. aasta konverentsilt marssisid Ühendriikide esindajad minema, väites, et revideeritud oopiumikonventsioon pole piisavalt range; veelgi keelavama sisuga leppe läbisurumine ei õnnestunud USA-l enne 1961. aastat.
1997. aastal asutatud Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Uimastite ja Kuritegevuse Büroo UNODC võttis omaks Ühendriikidele meelepärase nulltolerantsi-poliitika. Tänapäeval on Hollandi uimastipoliitika endiselt kaldu reguleerimise suunas, ent viimasel ajal on vastu võetud mitmeid meetmeid, mis tüürivad seda suurema keelustamise poole.
Paradoksaalsel kombel on hulk riike samal ajal, kui Holland paistab oma liberaalsest lähenemisest taganevat, hakanud juurutama poliitilisi meetmeid, mis ei käsitle uimastikasutust mitte kriminaalses, vaid rahvatervise ja ühiskondliku hoolekande võtmes. Ning mitmete teadlaste, poliitikute ja ühiskonnategelaste üha valjemini kostvad hääled kuulutavad, et sõda uimastitega on kaotatud ning käes on aeg vahetada nulltolerants välja rangetel tingimustel kontrollitud tolerantsi vastu.
* Mainitud summa pärineb teosest „Oopiumikaubanduse majandusajalugu“ („Economic Histories of the Opium Trade“, autor Siddharth Chandra, kirjastaja Pittsburghi ülikool).
Põhjalikumalt käsitleb uimastikontrolli ajalugu rahvusvahelise ajutrusti Transnational Institute avaldatud artikkel „Rahvusvahelise uimastikontrolli arengulugu“ („The development of international drug control“).
* * *
Vaata ka:
- One hundred years of the war on drugs (RNW)
- Dutch cocaine – the ultimate weapon (RNW)
- Economic Histories of the Opium Trade (EH.net)
- The development of international drug control (TNI.org;
PDF, 16 lk) - Uimastioht kui toode: rahvusvahelise uimastipoliitilise retoorika tagamaadest
![[Kanepitem facebookis]](http://kanepitemp.files.wordpress.com/2011/06/facebook_button.png "Leia meid Facebookist")
