debating-drugsKolmas osa: inimõigused, moraal, reaalpoliitika ja teaduspõhisus

See on kolmas osa uimastipoliitika reformimise ühenduse Transform Drugs tänavu augustis ilmunud nõuandekogu “Debating Drugs: How to Make the Case for Legal Regulation” tõlkest. Teatmik on mõeldud neile, kes soovivad veenvalt ja asjatundlikult selgitada uimastite seadusliku regulatsiooni vajadust. Tosinaks võtmetähtsaks teemadevaldkonnaks jaotatud teatmik annab kergestihoomatava ülevaate argumentidest seadusliku regulatsiooni poolt, kõige sagedamini nendega seoses tõstatavatest murekohtadest ja tõhusatest vastulausetest. Kolmanda osa fookuses on inimõigused, uimastiseaduste moraalsus, poliitiline kontekst ja küsimus, kas sõda uimastitega peaks olema pigem jõulisem või pigem teadmistepõhisem.

Põhjalikumalt tutvustavad teatmikus käsitletud teemasid ja argumente üllitised ja muud materjalid, mis leiduvad veebiaadressidel www.tdpf.org.uk ja www.countthecosts.org.

Teatmiku allikaviidetega varustatud täistekst inglise keeles asub siin.

9. Inimõigused

Uimastiseaduste jõustamise eesmärke kõige muuga võrreldes olulisemaks pidades on keeluseaduste tingimustes kõrvale jäetud inimõiguste kaitse, mis on kaasa toonud laialdase ja süstemaatilise väärkohtlemise uimasteid kasutavate inimeste suhtes ning uimastiseaduseid jõustavates struktuurides endis. Uimastiseaduste jõustamisega seonduvad politsei- ja sõjaväeoperatsioonid jõuavad harva inimõiguseid kaitsvate ametkondade huviorbiiti ning inimõiguste rikkujate karistamine on haruldane. Uimastipoliitika peaks inimõiguseid kaitsma ja tagama, mitte õõnestama.

Murekoht

Uimasteid tarvitavate isikute inimõiguseid ei tohiks pidada olulisemaks kui ühiskonna tervist ja heaolu.

Vastulause

  • Uimastitevastane sõda on tegelikkuses sõda inimeste vastu — sõda, mis avaldab mõju tervetele ühiskonnarühmadele, eriti kõige tõrjutumatele ja kaitsetumatele neist. Nende hulka ei kuulu mitte ainult uimasteid pruukivad inimesed, vaid ka naised, noorukid, vaesed, põliselanike kogukonnad ja rahvusvähemused.
  • Ehkki uimastite tarvitamiseks pole olemas spetsiifilist juriidilist õigust, rikub täiskasvanute vabatahtliku uimastipruukimise kriminaliseerimine tervet hulka rahvusvaheliselt tunnustatud juriidilisi õiguseid, sealhulgas õigust eraelule, tervisele ja kultuurile ning usuvabadust.
  • Uimastiseadused, mis kriminaliseerivad uimastite eraviisilist tarvitamist, pole proportsionaalsed seadustega, mis reguleerivad muid võrreldavaid, täiskasvanute vabatahtlikke, riskantseid või enesevigastamise ohtu hõlmavaid tegevusi, näiteks tervisele ohtlikke spordialasid, ebaturvalist suguelu ning legaalsete uimastite, sealhulgas alkoholi ja tubaka tarvitamist. Sellised tegevused ei pruugi olla arukad ning neid võib isegi ägedalt taunida, kuid need ei peaks olema kriminaliseeritud.

Murekoht

Keeluseadused kaitsevad nende inimeste inimõiguseid, kes uimasteid pruukida ei soovi.

Vastulause

  • Inimõiguste kaitse puudumine paljudes tootja- ja transiidiriikides on tekitanud karistamatusekultuuri, mille raames inimeste piinamine, sunniviisiline „ärakaotamine“, vägistamine, hukkamine ja muud õiguste rängad rikkumised on kujunenud võimu teostamise normaalseteks viisideks.
  • Konfliktsituatsioonide ägenedes on kodanikel üha vähem voli oma õiguseid rakendada. Keelurežiimi tingimustes on rohkem või vähem rikutud kodanikuõiguseid, poliitilisi, majanduslikke, ühiskondlikke ja kultuurilisi õigused ning põliselanike ja keskkonnaõigused.

Murekoht

Mitmed ÜRO lepingud sedastavad, et karmid reaktsioonid uimastitele on hädavajalikud maailma elanikkonna kaitsmiseks.

Vastulause

  • Suur osa uimasteid käsitlevatest rahvusvahelistest õigusaktidest on kohutavalt iganenud. Näiteks ÜRO peamine uimastikonventsioon koostati rohkem kui pool sajandit tagasi. Meil on tarvis nüüdisaegset rahvusvahelist uimastiturgude kontrolli raamistikku, mis täidab oma eesmärki ning tunnustab õigust tervisele ja inimõiguseid, mitte ei õõnesta neid.

10. Moraal

Hoolimata sellest, et mõned hindavad uimastite tarvitamist moraalivastaseks, ei peaks see olema kuritegu. Mõned peavad moraalivastaseks ka muid tegevusi, näiteks hasartmängude mängimist, abielurikkumist ja isegi homoseksualismi, kuid nüüdisaegsetes ühiskondades ei ole neid ometi kriminaliseeritud.

Murekoht

Uimastite kasutamine on väär, mistõttu oleks väär seadustamisega nende pruukimist soodustada.

Vastulause

  • Legaalse regulatsiooni toetamine pole sama, mis uimastipruukimise soodustamine või üldse mingil moel „uimastite pooldamine“.
  • Tsiviliseeritud ja sallivad ühiskonnad ei peaks rakendama kriminaalseid sanktsioone oma moraalsete hinnangute pealesurumiseks täiskasvanud inimestele, kelle tegevus ei mõjuta negatiivselt teisi.
  • Tervist toetava, õiglase ja inimliku uimastipoliitika juurutamine on kõige moraalsem reaktsioon uimastite pruukimisele — ja see tähendab seaduslikku regulatsiooni.

Murekoht

Inimesed ei peaks hankima uimasteid, mis teadaolevalt pärinevad vägivaldselt ja hävitava loomuga kriminaalselt turult.

Vastulause

  • Inimesed ei peaks ostma tarbekaupu, mida toodetakse või müüakse moel, mis tekitab märkimisväärselt tõsiseid probleeme. Kuid arvestades, et inimesed jätkuvalt uimasteid ostavad, on ainus võimalus nende probleemide lahendamiseks teha lõpp keelurežiimile ning lasta valitsustel uimastite tootmist ja müüki seaduslikult reguleerida.
  • Nagu tubaka- ja alkoholiturgudel toimuv näitab, eelistab suurem osa uimasteid pruukivatest inimestest võimaluse korral mitte osta uimasteid vägivaldselt kriminaalselt turult. Kui uimastite ebaseadusliku kaubanduse hävitavad mõjud meile tõepoolest muret teevad, peaksime pakkuma uimasteid tarvitavatele inimestele eetilist alternatiivi.

11. Poliitiline kontekst

Vastutustundlike valitsuste esmane ülesanne on seista hea oma kodanike eest. Keelustamispõhist uimastipoliitikat järgides teevad valitsused täpselt vastupidist, seades ohtu inimeste tervise ja heaolu. Seaduslik regulatsioon on vastutustundlik viis kodanike kaitsmiseks nii uimastite kasutamise kui ka uimastikaubanduse võimalike ohtude eest.

Murekoht

Legaliseerimist toetab vaid väike vähemus elanikkonnast.

Vastulause

  • Toetus uimastiseaduste reformimisele kasvab kiiresti paljudes riikides, kaasa arvatud USA-s, kus rohkem kui 50 protsenti üldsusest toetab praegu kanepituru seaduslikku reguleerimist.
  • Kodanikepoolsed algatused on toonud kaasa kanepituru seadusliku reguleerimise üha enamates USA osariikides.
  • See on poliitilise tahte küsimus. Näiteks Uruguays on uimastipoliitilist debatti vedanud poliitikud, kehtestades avalikkuse poolehoiu esmasest puudumisest hoolimata kanepituru reguleerimise range süsteemi.
  • Üha enamad maailma riikide nii praegu võimul olevad kui ka endised juhid avaldavad toetust reformidele ilma, et meedia neid halvustaks, kuna üha selgemaks saab, et nad esindavad ajaloolises plaanis õiget leeri.

Murekoht

Suurriikide huvid ja ÜRO konventsioonid kujutavad endast uimastipoliitika reformimisele ületamatut takistust.

Vastulause

  • Nii USA kui ka Uruguay on juba kanepiturgusid seaduslikult reguleerinud, ehkki mõlemad riigid on ÜRO uimastikonventsioonidele alla kirjutanud.
  • Avalikult taunivat suhtumist uimastite globaalsesse keelustamisesse võib nüüdisajal kohata kõige kõrgemal tasemel ning arutelud ja tegelikud reformid leiavad aset kõikjal maailmas. Enam pole küsimus, kas globaalne uimastikontrolli süsteem tuleks ümber kujundada, vaid kuidas seda teha.
  • Nüüd, mil Ameerika Ühendriikide osariigid nagu Colorado ja Washington kanepit seaduslikult reguleerima on hakanud, on kahanenud nii USA suutlikkus uimastitevastast sõda ülejäänud maailmale peale sundida kui ka USA üldine mõjuvõim maailmas.
  • Ehkki ÜRO liikmesriikidel on terve hulk pikaajalisi rahvusvahelisi kohustusi, on neil peale selle ka kohustus muuta selliseid poliitikaid, mis on ilmselgelt nurjunud ning teevad nende kodanikele otsest kahju.

12. Kas võidelda ägedamalt või nutikamalt?

Rohkem kui 50 aastat väldanud uimastite globaalse keelustamise tagajärjed on olnud katastroofilised. Võitluse eskaleerimine saab asju ainult hullemaks teha, ent on olemas meetmed, mis võivad kahandada osa uimastitevastase sõja tagajärgedest. Sellised meetmed on näiteks uimastipoliitika suunamine tervishoiu-eesmärkide poole, uimastite omamise dekriminaliseerimine ning suurema osa vägivaldsete kurjategijate strateegiline sihikulevõtmine. Kuna aga just keeluseadus ise tekitab illegaalset turgu ja sellega seonduvaid kahjusid, on pikas perspektiivis ainus lahendus asendada uimastitevastane sõda vastutustundliku seadusliku regulatsiooniga, mis kaitseb lapsi, parendab rahvatervist, vähendab kuritegevust ja säästab raha.

Murekoht

Sõda uimastitega on võimalik võita, kui suurendame vastavaid pingutusi, paigutades võitlusse rohkem ressursse ning kehtestades karmimaid karistusi.

Vastulause

  • Kriminaaljuriidiliste ametkondade juhtimisel ellu viidav lähenemine uimastiprobleemile hõlmab juba praegu ebaproportsionaalselt karme karistusi, täites vanglaid uimastikasutajate ja mittevägivaldsete seaduserikkujatega. Ressursside täiendav panustamine ei annaks teistsuguseid tulemusi.
  • Seal, kus uimastite järele on suur nõudlus, ei loo keelustamine muud kui võimalusi kuritegeliku tulu teenimiseks. Uimastite tootmise või nendega varustamise igasugune katkestamine vaid kergitab hindu, ajendades uusi kurjategijaid turule tulema. Kui palju ka ei põletataks lagedaks uimastipõlde või ei purustataks smugeldamisvõrgustikke, asendatakse need alati.
  • Kriminaliseerimine ja massiline vahistamine jätavad väära mulje turvalisusest. Need võimaldavad poliitikutel tõotada, et „probleemiga tegeletakse“, kurnates samal ajal probleemi tegeliku lahendamise asemel nappe ressursse ning ainuüksi soodustades riskirühmade ja haavatavate kogukondade marginaliseerimist.

Murekoht

Praegune lähenemine pole mitte „sõda uimastitega“, vaid igakülgne strateegia, mis hõlmab nii sõltuvusravi, uimastiennetustööd kui ka uimastiseaduste jõustamist.

Vastulause

  • Ravi, ennetuse ja hariduse rollid on elementaarseks osaks igast tõhusast uimastipoliitikast. Kuid noid tõestatult toimivaid tervishoiupõhiseid meetmeid õõnestab tugevalt karistamispõhine jõustamistegevus, mille sihtmärgiks on samad rahvastikurühmad, mida samaaegselt üritatakse abistada. Tervishoiupõhiste meetmete tõenduspõhisuse esiletõstmine ei tohiks varjutada uimastiseaduste jõustamist toetavate asitõendite puudumist.
  • Paljudes transiit- ja tootmisriikides on uimastikeeluseaduste mõju nii laastav, et sealne olukord on võrreldav olukorraga sõjatsoonis. Ja paljudes uimastite tarbijariikides kulutatakse väga ülekaalukalt suur osa uimastipoliitika eelarvest seaduste jõustamisele, mis nõuavad seaduserikkujate karistamist ja vangistamist.

Murekoht

Me oleme ühel meelel selles, et uimasteid tarvitavate inimeste karistamine ei ole õige lähenemine, mistõttu paljud riigid on uimastite omamise ja tarvitamise dekriminaliseerinud. Kuid meil on kohustus küttida uimastikaubitsejaid.

Vastulause

  • Uimastite omamise ja kasutamise dekriminaliseerimine on esimene positiivne samm teel kehtiva keelurežiimi reformimise poole. Ometi ei lahenda dekriminaliseerimine paljusid rängematest keelustamispõhisest lähenemisest johtuvatest probleemidest nagu kuritegevuse, korruptsiooni ja vägivalla vohamine, tohutusuured ebaseaduslikud turud ning regulatiivsete meetmete puudumise tingimustes toodetud uimastitest johtuvad kahjud rahvatervisele.