Kange kanepi seos psühhoosidega: mida Lancetis ilmunud uuring tegelikult näitas

Pühapäeval Ühendkuningriigi bulvarilehes The Daily Mail plahvatanud esmapilgul sensatsiooniline uudispomm kuulutas muu hulgas, et värske uurimuse kohaselt kolmekordistab kange kanepi suitsetamine psühhoosiriski. Umbes sama skandaalseid väiteid esitavad mõõdutundetult paljud ajakirja Lancet Psychiatry veebiversioonis 18. veebruaril ilmunud uurimuse kajastustest välismeedias. Tunnustavalt tuleb nentida, et nii Postimehe terviselisas kui ka Novaatoris ilmunud vastavateemalised artiklid on nendega võrreldes märksa sordiinistatumad.

Mõned Marta Di Forti ja kolleegide värske uurimusega seoses meil ja mujal ilmunud väidetest kanepiga seonduvate vaimse tervise ohtude kohta nõuavad aga siiski täpsustamist. Õnneks ilmus Ühendkuningriigi tervishoiuteenistuse NHS kodulehel äsja uurimuse kallutamata analüüs, millel rajaneb ka järgnev jutt.

Di Forti jt uurimuse näol on tegemist juhtkontrolluuringuga, mille raames mõõdeti tugevatoimelise kanepi (ingl skunk cannabis, skunk-like cannabis, high potency cannabis) sagedase pruukimise mõju psühhoosi esmailmnemise ohule. King’s College Londoni ja USA Mount Sinai arstiteaduste kooli uurijad võrdlesid 410 psühhoosi esmailmnemisjuhtumiga haiglasse pöördunud Londoni lõunapiirkonna elaniku kanepipruukimist 370 psühhoosidiagnoosita reakodaniku tarbimisharjumustega.

Tugevatoimeline kanep sisaldab rohkem delta-9-tetrahüdrokannabinooli (THC) kui nõrgematoimeline kanep või hašiš; Ühendkuningriigi valitsuse aruannete kohaselt on tugevatoimelise kanepiürdi THC-sisaldus keskeltläbi 15 protsenti, hašiši THC-sisaldus 5 protsenti. THC-d on lisaks lõõgastusele, tajude ergastumisele ja söögiisu suurenemisele seostatud ka psühhoosilaadsete mõjudega nagu paranoia ja pettekujutelmad. Tugevatoimelises tänavakanepis on väga vähe teist kanepi toimeainet kannabidiooli (CBD); Ühendkuningriigi tänavahašiš sisaldab seda märksa rohkem. Mõned uuringud näitavad, et CBD-l on THC-le tasakaalustav ja psühhoosisümptomeid pärssiv mõju. See võib olla põhjuseks, miks tugevatoimelise kanepiürdi ja psühhoosi esmailmnemise vahel seose tuvastanud uurimus ei leidnud mingisugust seost traditsioonilise hašiši ja esmapsühhooside vahel.

Varasemad vaatlusuuringud on näidanud korrelatsioone kanepipruukimise ja kõrgema psühhoosiriski vahel. Seekordne uurimus oli esimene, mis püüdis välja selgitada, kas pruugitud kanepi toime tugevus mõjutab psühhoosiriski suurust.

Terminiga „psühhoos“ tähistatakse hulka korrastamata mõtlemise, pettekujutelmade ning kuulmis- ja/või nägemishallutsinatsioonidega seonduvaid sümptomeid. Psühhoos võib kaasneda mõne vaimuhaigusega, nt skisofreenia või ägeda depressiooniga, kuid psühhoosihooge võivad esile kutsuda ka muud tegurid, nt uimastite tarvitamine või haigused.

Vaatlusuuringud on ainus eetiliselt lubatav moodus kanepipruukimise mõjude uurimiseks inimestel. Juhtkontrolluuringud sobivad hästi selliste tagajärgede uurimiseks, mis pole eriti levinud — nagu psühhoos. Üks juhtkontrolluuringute miinus on aga, et reeglina kogutakse nende raames teavet millegi — antud juhul kanepipruukimise — kohta pärast selle toimumist, s.t katsealustelt küsitakse, mida nad kunagi minevikus teinud on. Katsealused ei pruugi üksikasju täpselt mäletada või juhul, kui nende harjumused psühhoosi soodustasid, ei pruugi mäletada sündmuseid õigesti.

Uurimus näitas, et igapäevane kanepipruukimine seondub kõrgema psühhoosiriskiga, kusjuures tugevatoimelisema kanepi pruukimine seondub suurema riskiga.

Uurijad väitsid tulemuste põhjal, et umbes 24% uutest psühhoosijuhtumitest uurimisaluse elanikkonna hulgas on tingitud skunk-tüüpi kange kanepi pruukimisest. Seejuures on aga oluline rõhutada, et sama protsendimäär ei kehti muudes elanikkondades, kus kanget kanepit pruugitakse vähem kui Londoni lõunapiirkonna elanike hulgas, kellele uuring keskendus. Samuti on taolise tulemuse eelduseks, et tugevatoimeline kanep tõepoolest kindlasti otseselt põhjustab psühhoosi, mida antud uurimus eraldi võttes kuidagi tõestada ei saa. Paljud varasemad uuringud siiski toetavad kanepipruukimise ja psühhoosi vahelist seost.

Uurimusest jäeti välja ilmse meditsiinilise põhjusega psühhoosipatsiendid, nt need, kelle haigus johtus ajukasvajast või tõsisest peatraumast. Katsealustel paluti vastata ankeediküsimustele kanepipruukimise, esmakordse pruukimise aegse vanuse, elupõlise pruukimissageduse ja pruugitava kanepi tüübi kohta (variandid olid „skunk-tüüpi kanep“ ja „hašišilaadsed saadused“).

Andmete analüüsimisel võeti arvesse tulemust mõjutada võivaid kaastegureid nagu sotsiodemograafilised faktorid ning tubaka, alkoholi ja muude meelelahutuslike uimastite pruukimise määrad.

Analüüs näitas, et kanepit mittepruukinud elanikkonnaga võrreldes ei seondu kanepipruukimine üldiselt psühhoosi esmailmnemise riski suurenemisega. Kui katsealused rühmitati pruugitud kanepi tüübi alusel, selgus, et rohkem hašišit kui kanget kanepit pruukinuil polnud psühhoosi esmailmnemise risk samuti suurem kui mittepruukinutel.

Küll aga oli peamiselt skunk-tüüpi mõjusat kanepit pruukinud katsealustel psühhoosi esmailmnemise tõenäosus rohkem kui kaks korda suurem kui neil, kes polnud kanepit kunagi tarvitanud. Igapäevane skunk-tüüpi kanepi pruukimine seondus koguni rohkem kui viis korda suurema esmapsühhoosi riskiga.

Samuti näitas uurimus järgmist.

• Neil, kes alustasid kanepi pruukimist enne 15. eluaastat, oli psühhoosi esmailmnemise risk küll suurem, kuid vastavate erinevuse statistiline tähendusrikkus oli väga väike. Kanepitarvitamise alustamine kõrgemas vanuses psühhoosi esmailmnemise riskiga ei seondunud.
• Neil, kes tarvitasid kanepit igapäevaselt, oli psühhoosi esmailmnemise risk umbes kolm korda suurem kui kanepit mittepruukinuil. Harvem kui igapäevane kanepipruukimine psühhoosi esmailmnemise riskiga ei seondunud.

Tulemuste põhjal kalkuleerisid uurijad järgmist.

• 24% psühhoosi esmailmnemistest võib kanda skunk-tüüpi kanepi tarvitamise arvele. See number oli nii suur, kuna kanepipruukimise valdavus katsealuste hulgas oli suur (53% katserühmast ja 19% kontrollrühmast pruukisid kanepit).
• 19,3% psühhooside esmailmnemisjuhtudest võib kanda igapäevase kanepipruukimise arvele.
• 16,0% psühhooside esmailmnemisjuhtudest võib kanda skunk-tüüpi kanepi igapäevase pruukimise arvele.

Uurijad järeldasid, et tugevatoimelise kanepi pruukimisega kaasneb suurem psühhoosirisk kui traditsioonilise nõrgematoimelise kanepi (hašiši) pruukimisega.

Uurijad nentisid, et tugevatoimelise kanepi kerge kättesaadavus uurimisalusele elanikkonnale võis olla põhjuseks, miks kanepiga seonduvaid psühhoosi esmailmnemise juhtumeid täheldati suuremal määral kui varasemates uuringutes.

On oluline märkida, et skunk-kanepiga seostatud 24-protsendine uute psühhoosijuhtumite ilmnemise risk sõltub nii skunk-kanepi tarvitamise ja psühhoosiriski seose tugevusest kui ka skunk-kanepi tarvitamise valdavusest elanikkonnas. Antud uurimusse hõlmatud valimist tarvitasid kanepit veidi rohkem kui pooled psühhoosi esmailmnemise diagnoosiga katsealustest.

Tulemused ei ole kohaldatavad teistele elanikkondadele, mille hulgas tugevatoimelise kanepi kasutamine nii valdav pole. Nende osakaal, kes olid ükskõik millist kanepisaadust millalgi varasema elu jooksul pruukinud, oli antud uurimuse katsealuste hulgas üsna suur (umbes kaks kolmandikku kummastki rühmast).

Riskiprotsendimäära tuletamisel ei ole arvesse võetud võimalust, et mitmed riskitegurid korraga võivad üksteist vastastikku mõjutada, mistõttu pole välistatud, et üheainsa riskiteguri mõju hinnati antud juhul üle.

Kõigi analüüside juures on oluline pidada meeles järgmist.

• Sellise ülesehitusega uurimus ei saa tõestada, et mingisugused kanepipruukimisharjumused põhjustavad otseselt psühhoosi — see saab vaid esile tuua seose.
• Uurijatel puudus teave selle kohta, kui suuri koguseid kanepit tegelikult tarvitati, mis võib töös ilmnenud seoseid mõjutada.
• Uurijad ei võrrelnud otseselt tugevatoimelisemat ja nõrgematoimelisemat kanepit ega saanud seetõttu näidata, kas nende ohtlikkuse erinevused on tegelikult statistiliselt tähendusrikkad või mitte.

Nagu seda tüüpi uurimuste juures tavaline, on keeruline öelda, millisel määral võisid muud tegurid seost ähmastada, s.t, kas kanep põhjustab otseselt psühhoosi või võivad muud tegurid nagu isikuomadused, tervislik seisund ja elustiilivalikud suurendada nii kanepipruukimise kasuks otsustamise kui ka psühhoosi kujunemise riske.

Uurimuse autorid püüdsid selliseid mõjusid kahandada, võttes arvesse mitmeid kõrvaltegureid nagu sotsiodemograafilised näitajad ning tubaka, alkoholi ja muude mõnuainete tarvitamise määrad, kuid keeruline on garanteerida, et arvesse said võetud üldse kõik olulised tegurid.

Ehkki seda tüüpi uurimus üksi ei saa tugevatoimelise kanepi pruukimist otseselt psühhoosi puhkemisega seostada, toetavad seda seost ka mõned varasemad uuringud. Kui eeldame, et kanepipruukimine võib tõsiste vaimse tervise häirete riski suurendada ja võtame arvesse, et see on suuremas osas maailmast jätkuvalt seadusega keelatud, tundub mõistlik valik seda üldse vältida.

Mitte kogu peavoolumeedia-kajastus tööle pole olnud hüsteeriline. „Kõigist puudustest hoolimata on see uurimus tähtis,“ kirjutab Suzi Gage ajalehes The Guardian. „Tegu on olulise sammuga teel kanepi ja psühhooside vahelise seose olemuse parema mõistmise poole, kuid taas kord võivad ajakirjanduslikud liialdused ja väärtõlgendused tähendada seda, et uurimuse tegelik sõnum läheb kaduma nende jaoks, kellel võiks sellest kõige rohkem kasu olla. Samamoodi nagu poole liitri õlle joomine päevas mõjutab tervist tõenäoliselt teistmoodi kui poole liitri viina manustamine, võib ka skunk-kanepi pruukimine võrreldes hašišipruukimisega tervist rohkem rikkuda.“

Ian Dunt tõstab poliitpoleemikaveebis politics.co.uk esile uurimuse olulisi tahke, mida peavooluajakirjandus eirama kipub: „Ehkki on tõsi, et uurimus kinnitab skunk-tüüpi kanepi ohtlikkust, näitas see ka, et kanepi leebemad vormid nagu hašiš on ohutud. Uurimuse tulemused mitte ei tühista vajadust uimastiseaduste reformimise järele, vaid kinnitavad seda.

Märgilisel moel ei näidanud uurimus tegelikult, et kanep tekitab psühhoosi, pigem vastupidi. Paljud kontrollrühma hõlmatud katsealused suitsetasid kanepit ja neil polnud kunagi olnud psühhootilisi episoode. Tegelikult polnud psühhoosidiagnoosiga patsiendid elu jooksul kanepit tarvitanud suurema tõenäosusega kui kontrollrühma liikmed.

Järgnenud meediakajastus on keskendunud tugevatoimelise skunk-tüüpi kanepi ohtudele, kuid oleks sama hästi võinud keskenduda faktile, et nõrgematoimelise hašiši pruukimine ei suurenda psühhoosiriski üldse. Samamoodi on äärmiselt ekslik arvamus, et see uurimus vastandub kanepipoliitika reformimise vajadusele. Vaid reguleeritud turg on see, mis kaitseks noori uimastitega seonduvate ohtude eest.“

* * *

Vaata ka:

• Proportion of patients in south London with first-episode psychosis attributable to use of high potency cannabis: a case-control study (Lancet Psychiatry 2015, PDF, 42 lk)
• Super-strength ‘skunk’ cannabis linked to psychosis (NHS)
• So smoking skunk causes psychosis, but milder cannabis doesn’t? (The Guardian)
• What media reports on the new cannabis study don’t tell you (politics.co.uk)
• Teadustöö: kange kanep viib vaimuhaiguste tekkeni (Postimees)
• Kangem kanep tõstab vaimsete häirete esinemisriski (ERR Novaator)
• Kas kanep teeb hulluks?

 

Vastuoluline kanep — kas imeravim või ajuhaiguste vallandaja?

Noorte Hääl, 28.08.2013

Liina Hürden, MTÜ Peaasjad, vaimse tervise õde

Kui internetist otsida kanepiga seotut (k.a teadusartiklid), on tulemused peadpööritavad. Erinevad allikad pakuvad taimele lõõgastavat, vereringet parandavat ja pea kõikide valude vastast toimet, ka aitavat see emotsionaalsete murede puhul. Ühes kirjutises väideti, et kõik, kes kunagi midagi tarka on ütelnud, on ka kanepitarvitajad. Lisaks ravivat kanep antraksit, migreeni, kõhulahtisust, kõhukinnisust.

Ükskõik, kui palju kirjanduses tuulata või internetist tõtt otsida — kirjutised on vastukäivad, uurimused tihti teatavat vaatenurka propageerivad ja kallutatud. Kui tulla välja mingisuguse väitega, siis leiab sellele sada korralikult allkirjastatud vastuväidet. Ehk siis — ei ole lõplikke tõenduspõhiseid andmeid kanepi mõjust organismile.

 

Psühhiaater Erika Saluveer: kanep võib olla alkoholist ohtlikum

Eesti Päevaleht, 16.12.2011

Hiljuti jõudis meediasse lugu 17-aastasest noorest, kes kanepi mõjul psüühiliselt invaliidistus. Ühtlasi kõneldakse siin-seal, et alkohol ja kanep on võrdselt ohtlikud, kuigi alkohol on legaalne, kanep aga mitte.

 

Kas kanep teeb hulluks?

Viidipäevaseks lugemiseks pakume Ühendkuningriigi kanepiõiguslaste veebipõhise ühenduse UKCIA eestvedaja Derek Williamsi pikemat ülevaatlikku kirjutist kanepikasutuse ja vaimuhaiguste seostest. Artikkel ilmus Ühendkuningriigi kanepiseaduste reformimist taotleva erakonna CLEAR veebilehel tänavu 16. mail.

Narkopaanika või põhjus muretsemiseks?

Kas väited kanepi ja vaimuhaiguste vaheliste seoste kohta on keelustamispoliitikast johtuv meediakõmu või viitavad need tõsisele probleemile, mis nõuab põhjalikku vaagimist? Võib-olla veidi kummalisel kombel on vastus: jah, mõlemat.

 

Kanepipruukimine enne 14 eluaastat seondub varasema psühhoosiriskiga

Kanepitarvitamine enne 14. eluaastat seondub esimese psühhoosiepisoodi varasema ilmnemisega, selgus ajakirja Schizophrenia Research veebiversioonis avaldatud uuringu andmetest.

 

Peavoolumeedia eirab viimatisi kanepi ja skisofreenia teemalisi uuringuid

Toome ära tõlke Paul Armentano artiklist, mis ilmus 26. mail NORMLi veebilehel. Ehkki ka Eesti peavoolumeedia on kanepiga seonduvaid teaduslikke ja meditsiinilisi uurimusi kajastanud üsna ühekülgselt, tuleb siiski tunnistada, et vähemalt kaks artikli lõpus leiduvat linki on kohandatud Eesti oludele, kuna vähemalt üks digitaalne uudiskanal on pidanud vastavaid uudiseid ja arvamusi avaldamisväärseks. Nii hoida, Forte.ee!

* * *

Peavoolumeediale meeldib raisata trükivärvi süüdistuste peale, mille kohaselt kanep põhjustab vaimuhaiguseid, eriti skisofreeniat. Alles tänavu märtsis väitsid mitmed rahvusvahelise levikuga meediakanalid, et kanepikasutus “kahekordistab” skisofreenia kujunemise ohtu. Kui aga teaduslikes ajakirjades ilmuvad täpselt sellist “savuhullust” kummutavad uuringud, jäävad need reeglina tähelepanuta.

Nii läks ka kahe hiljuti avaldatud uurimusega, mis ilmusid mais ajakirja Schizophrenia Research veebiversioonis.