kanepitembi tõlkelugu

Viidipäevaseks lugemiseks pakume Ühendkuningriigi kanepiõiguslaste veebipõhise ühenduse UKCIA eestvedaja Derek Williamsi pikemat ülevaatlikku kirjutist kanepikasutuse ja vaimuhaiguste seostest. Artikkel ilmus Ühendkuningriigi kanepiseaduste reformimist taotleva erakonna CLEAR veebilehel tänavu 16. mail.

Kas kanep teeb hulluks?

Narkopaanika või põhjus muretsemiseks?

Kas väited kanepi ja vaimuhaiguste vaheliste seoste kohta on keelustamispoliitikast johtuv meediakõmu või viitavad need tõsisele probleemile, mis nõuab põhjalikku vaagimist? Võib-olla veidi kummalisel kombel on vastus: jah, mõlemat.

Termini „marihuaanahullus“ (ingl Reefer Madness) vermis samanimeline film 1930. aastatest, mille sündmused väideti dokumentaalseteks ja mis seega pidanuks paljastama „tõde“ kanepi ja vaimuhaiguste kohta. „Reefer Madness“ ei olnud tõeline kunstiline linateos ning selles esitatud väited paistavad tänapäeval üsna rumalad; tegemist oli puhta propagandaga, esimese märgiga esilekerkivast uimastisõjast. Oleks ju meeldiv loota, et kogu küsimuse kajastus meedias on tollest ajast asjalikumaks muutunud, aga nii see pole.

Mõnevõrra hiljem, pärast kanepi ümberklassifitseerimist Ühendkuningriigis 2003. aastal, kerkisid väited kanepi ja vaimuhaiguste vahelise seose kohta taas esile. Tolle leebemaks klassifitseerimise esimesel aastapäeval käivitas vaimsele tervisele keskendunud heategevusorganisatsioon RETHINK kampaania, mille eesmärk oli tõsta esile kanepipruukimise väidetavaid riske.

Võib öelda, et RETHINKi kampaania kaaperdasid keelustamise pooldajad, kes nägid kogu probleemis põhjust hakata vastu ükskõik millistele kanepiseaduste reformidele; meedia suisa tormas neile appi alarmeerivaid õudusjutte levitama.

Isegi kvaliteetseks peetavad väljaanded hüppasid sellele rongile; kõige hullemaks näiteks võib pidada ajalehe Independent on Sunday avaldatud „vabandust“ selle eest, et nad 1997. aastal toetasid kanepi dekriminaliseerimise kampaaniat. Ajalehes ilmus suisa pööraseid väiteid [1] nagu „rekordilisel hulgal teismelisi satub sõltuvusravile seetõttu, et suitsetab skunki, äärmiselt mõjusat kanepisorti, mis on 25 korda kangem vaid kümnendi eest müüdud kanepivaigust“. Sedasorti jampsimist hakati nimetama kanepihulluse uueks versiooniks (ingl Reefer madness V2).

Kanepitarvitamise ja vaimse tervise tõsiste häirete vahel on siiski olemas korrelatsioon, mida on demonstreerinud mitmed uuringud; vaimse tervise probleemidega inimesed kipuvad palju kanepit kasutama ning neil, kes palju kanepit pruugivad, paistab vaimuhaigus kujunevat sagedamini kui neil, kes seda ei tarvita.

Vaimuhaigused on valdkond, mis hirmutab paljusid; tegemist on ühega vähestest allesjäänud tabudest — teemadest, mida meile ei meeldi avalikult arutada. Sellisena oli väide, et kanep teeb hulluks, võimas propagandarelv keelustamise pooldajate arsenalis. Tegelikult on probleem aga keeruline ning seda kiputakse kujutatama äärmuslikult lihtsustatud valguses. Siiski on kaalu ka arvamusel, et peaksime eeldama kõige hullemat ning kaitsma võimaliku põhjusliku seose eest inimesi, keda see ohustab. Tegu pole aga ometi võimsa keeluseadust toetava argumendiga, nagu meile on nii sageli üritatud muljet jätta. Tõtt-öelda võib kogu antud probleemistik olla kõige tugevamaks põhjenduseks vajadusele korralikult reguleeritud ja kontrollitud kanepituru üle — ja see tähendab legaliseerimist.

Võtkem kokku keelupoliitikute väited.

  1. Kanepi kangus on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud.
  2. Kanguse kasv on toonud kaasa rohkem tõsiseid vaimse tervise häireid.
  3. Kanepikasutajate keskmine vanus on langenud, ohter kanepipruukimine on juba levinud laste hulgas.
  4. Mida varem kasutamist alustatakse, seda suurem on tõsiste vaimuhäirete kujunemise risk.
  5. Leebe suhtumine kanepikasutusse on paisutanud kasutajate määra ja seega vaimuhaiguste esinemissagedust.
  6. Keelustamine on kõige parem viis inimeste kaitsmiseks kanepikasutuse eest.

Artikkel vaeb neid väiteid ükshaaval üksikasjaliselt, artikli lõpus tehakse kokkuvõte.

Kanep kui uimasti

Kanepiühendid

Kanepis leiduvad “aktiivsed kemikaalid” on keerulised süsivesinikud, mis tähendab, et need koosnevad peamiselt süsinikust ja vesinikust, millele lisanduvad mõned hapnikumolekulid. Oluline on kemikaalide kuju. Alltoodud joonistel paikneb joonte kohtumiskohtades süsinikuaatom, millel on neli “ahelat”. Ülemääraste ahelate külge (mida joonistel pole kujutatud) kinnituvad vesinikuaatomid.

Tetrahüdrokannabinool THC

THC

Kanep on kuulus tetrahüdrokannabinooli ehk THC sisalduse poolest. See on ühend, mis tekitab kanepiuimale selle peaaegu psühhedeelse komponendi. Antud kemikaalist tehakse juttu kõige rohkem, ent see on vaid üks paljudest kanepis sisalduvatest ainetest.

Kannabidiool CBD

Vähem on kanep tuntud teise aine, CBD ehk kannabidiooli sisalduse poolest. Selle kuju on THC omaga peaaegu, aga mitte päris sarnane, mistõttu ei haaku see ajus sama retseptoriga, millesse THC sobitub nagu võti lukuauku.

CBD-l paistavad olevat tugevad antipsühhootilised omadused, ning ehkki see ei tekita narkootilist eufooriat, mõjutab see THC toimimist. Kanepis leidub palju sarnaseid kemikaale (rohkem teavet leiad ingliskeelsest Wikipediast märksõna alt cannabinoid), mistõttu on selle taime saadus keeruline substants, mida tuleb põhjalikult tundma õppida, mitte lihtsalt “narkots”.

Kõik meelelahutuslikel või eskapistlikel eesmärkidel pruugitavad ained „teevad“ ajuga „asju“. Need on sisuliselt kemikaalid, mis muudavad ajukeemiat või suhestuvad sellega. Kõik uimastid (ingl drugs) toimivad säärasel üldpõhimõttel, kaasa arvatud alkohol ja tubakas. Kanep on aga enamikust uimastitest ühel olulisel moel erinev.

Suurem osa uimastikasutusest hõlmab interaktsioone ühe aktiivse kemikaali ja aju vahel, kanepikogemus on aga kahe olulise koostisaine, delta-9-tetrahüdrokannabinooli (THC) ja kannabidiooli (CBD) koosmõju tulemus. Need kemikaalid on ehituselt küll üpris sarnased, ent väikesed erinevused tähendavad siiski, et nende mõjud ajule on väga erinevad. Lisaks sisaldab kanep hulka vähemtähtsaid aktiivseid kemikaale, mis samuti üldkogemust „vürtsitavad“, ent vaimsele tervisele mõjumise kontekstis on kõige tähtsamad siiski THC ja CBD.

THC tekitab psühhotroopseid mõjusid, CBD toimib aga täiesti vastupidiselt — selle mõju on antipsühhootiline. Termin „psühhotroopne“ tähendab, et muutuvad kasutaja tajud, mis loomulikult ongi põhjus, miks kanep inimestele meeldib. CBD arvatavasti modereerib THC mõjusid, pärssides psühhootilistele sarnanevate potentsiaalsete kõrvalmõjude avaldumist.

Dr Zerrin Atakani ja professor Philip McGuire’ uurimuse [2] kokkuvõte sedastas: „Need uuringud näitavad, et THC-l ja CBD-l on selgelt eristuvad mõjud inimajude tööle, ning need mõjud võivad olla vastavalt erinevate tunnetuslike efektide ja psühhiaatriliste sümptomite aluseks. Kanepi koostisainete ajule avaldatava täpse toimimismehhanismi väljaselgitamine on kanepikasutuse ja psühhiaatriliste häirete etioloogia mõistmise seisukohalt fundamentaalse tähtsusega.“

On oluline mõista, et kanepitaime mõju pole mitte ainult ühe aine mõjumise tulemus, vaid kahe olulise toimeaine koosmõju, ning et sõltuvalt taime sordist võib kanep mõjuda väga erinevalt, kuna aktiivsete kemikaalide vahekord on igal sordil erinev. Ehkki sortide vahel esineb erinevusi, on igasugust kanepit võimalik aretada ületama väga kõrgeid taluvuslävesid.

Nagu näha ülaltoodud Independent on Sunday tsitaadist, on meedia levitanud palju eksitavaid ja suisa rumalaid väiteid kanepi „kanguse“ kohta viimastel aastatel. Küsimuses, millised võivad olla kanepi mõjud üksikisiku vaimsele seisukorrale, on sortidevahelised erinevused tõenäoliselt väga olulised, mistõttu pelk kanguse mõõtmine on mõttetu ja teatud määral eksitav.

Valitsus on kanepi „kangusest“ rääkides alati pidanud silmas ainuüksi THC osakaalu. See on samuti eksitav, kuna ei võta arvesse CBD-sisaldust. Niisiis, määratlegem terminid korralikult.

Kangus versus mõjusus

Kangusega (ingl strength) on asjalood lihtsad, see tähendab aktiivsete kemikaalide kogust ühes grammis aines. Kanget ainet pole samade mõjude saavutamiseks tarvis pruukida sama palju kui lahjemat, ent üldine mõju peaks juhul, kui te just ei tarvita liiga suuri koguseid kanepit liiga kiiresti, olema enam-vähem samasugune.

Mõjusus (ingl potency) viitab THC ja CBD vahekorrale. Seega, kui viidatakse kanepi mõjususele, tuleks esitada kaks väärtust: THC protsent ja CBD protsent, või ka lihtsalt THC ja CBD suhtarv. Suure mõjususega kanep on selline, milles suur protsentuaalne kogus THC-d on kombineeritud vähese hulga CBD-ga.

Juhuslikus kanepiproovis võib olla vähe või palju aktiivseid kemikaale; kanep võib olla kange, ent väikse mõjususega, nagu ka lahja, ent kõrge mõjususega [3]. Uimastite keelustatuse tõttu pole võimalik teada ei müüdava kanepi kangust ega mõjusust.

Kas kanepi kangus ja/või mõjusus on muutunud?

Eri kanguse ja mõjususega kanepisorte ja -tooteid on alati leidunud ning keeluseaduse tõttu pole kunagi peetud korralikku arvestust selle üle, mida inimesed õigupoolest ostavad. Seega on peaaegu võimatu kindlalt väita, kuidas ja kas üldse on see aja jooksul muutunud.

Mõnede aruannete kohaselt sisaldavad teatud sordid (mida Ühendkuningriigis nimetatakse üldterminiga skunk) palju THC-d, aga väga vähe CBD-d, samas kui hašiši traditsioonilistes vormides, mida enne uimastisõda levis Ühendkuningriigis laialt, oli mõnede hinnangute kohaselt kumbagi kemikaali umbes samapalju.

Veelkord tuleks rõhutada, et peaaegu võimatu on öelda kindlalt, kas ja kuidas kanepi mõjusus viimase umbes 30 aasta jooksul muutunud on, kuna korralikke andmeid kanguse ja mõjususe kohta lihtsalt pole kogutud. Tegelikult mõõdeti CBD-sisaldust haruharva.

Ühendkuningriigi valitsuse tellitud uurimuse raames seirati (nii hästi-halvasti kui võimalik) muutuseid kanepi koostises; tööle toetuv aruanne avaldati 2008. aastal [4]. Siseministeeriumi tellitud uurimus väitis, et kanepi „kangus“ on viimase paari aasta jooksul kahekordistunud — mis jääb väga kaugele maha Independent on Sunday väidetest 25-kordse kangenemise kohta.

Siiski tuleb märkida, et too uurimus — olgugi ametlik — mahub andmekogumisviiside poolest peaaegu “naiivteaduse” (ingl cod science) määratluse alla. Analüüsitud kanepiproovid pärinesid politseitöö käigus hõivatud varudest ning proovide võtmiseks rakendati väga küsitava väärtusega meetodit: „Operatsioonilistel põhjustel otsustasid mõnede prefektuuride politseijõud läkitada ainult ühe kohaliku üksuse kogutud või mitme võimaliku kogumispunkti seast ainult ühest kogutud materjale. Mõnes prefektuuris ilmnesid sisemised logistilised probleemid; teisal oldi innukamad ning saadeti analüüsi kõik materjalid, mis kogu katseperioodi käigus hõivati.“ Ükskõik milline teaduslik uurimus ei saa olla parem kui andmed, mida selle käigus kogutakse, ning levinud ütlemine „praht sisse = praht välja“ (ingl garbage in = garbage out) kehtib igal juhul. Need andmed osutusid rakendatud proovivõtmismeetodi tõttu prahiks ning seega tuleks kõigisse selle uuringu järeldustesse suhtuda ettevaatusega.

Tõik on, et me ei tea, mis kanepi kanguse või mõjususega keelustamise ajal juhtunud on, aga pole välistatud, et see on muutunud kangemaks ja mõjusamaks. Seejuures olgu öeldud, et väga kanget kanepit on alati saada olnud. (Meenutagem kas või „siiami pulki“ (ingl Thai stick)?)

Küll aga on aset leidnud üleüldine muutus. Ühendkuningriiki toodi kanepit varem peamiselt Põhja-Aafrikast looduslikus päikesevalguses kasvanud taimedest toodetud hašiši kujul. Keelustamise tõttu kahanes selline sissevedu drastiliselt, mis tõi riigisiseselt kaasa tööstusliku kanepipõllumajanduse — kanepi kunstlikus valguses intensiivkasvatamise— laiema leviku. Intensiivkasvatusse valiti eelkõige sorte, mis andsid kunstliku valguse tingimustes kasvades tulemuseks kangema taimse kanepi. On täiesti võimalik, et turu sellise muutumise tõttu on kanepi CBD-sisaldus kahanenud.

Oluline on aga märkida, et kui selline muutus ongi aset leidnud, on selle põhjuseks kanepi keelustamise tehnilised iseärasused. Hullem veel — kuna illegaalne kanepiäri on absoluutselt reguleerimata, jäi see enne 2008. aasta uurimust peaaegu kümneks aastaks võimudele täiesti märkamatuks.

Mis on vaimuhaigus?

Vaimuhaigus on lai termin ja tähendab tervisehäiret, mis mõjutab seda, millisena me tajume maailma ja enda kohta selles.

Skisofreenia

Skisofreeniat, mida võib pidada üheks hullematest ajuhädadest, nimetatakse sageli „isiksuse lõhestumiseks“ (ingl split personality), ent see pole täpne. Õigem on skisofreeniat käsitleda „reaalsusest irdumisena“ (ingl split from reality); haiged kuulevad olematuid hääli, kannatavad hallutsinatsioonide all ning lihtsamalt öeldes ei taju end ümbritsevat tegelikku maailma alati korrektselt.

Enamasti peetakse kõnekeelse termini „hullumeelsus“ all silmas just skisofreeniat, ning keelustamise pooldajad, suur osa avalikust ajakirjandusest ning mõned teadlasedki väitsid, et kanep põhjustab seda hirmsat haigust.

Skisofreenia ei ole uus haigus; see on alati olemas olnud ning mõjutab reeglina noori, peamiselt mehi, teismeliseea lõpus ja 20-ndate eluaastate algupoolel. Samuti on olemas skisofreenia vorm, mis mõjutab vanemaid inimesi, nn hilispuhkev skisofreenia (ingl late-onset schizophrenia), mis on üldiselt vähem ränk ning millele me käesoleva artikli kontekstis tähelepanu ei pööra.

Haigus võib inimestel avalduda eri määral; pole olemas kaht täiesti sarnast skisofreeniajuhtumit. Suurem osa haigetest paraneb, aga osa ühel või teisel põhjusel mitte.

Skisofreenia sümptomeid nimetatakse „psühhoosiks“, mis tähendab, et haigel esinevad paranoiahood; ta võib tunda, et teda jälgitakse ja inimesed räägivad temast. Võimalikud on kuulmis- ja nägemishallutsinatsioonid — nähakse ja kuuldakse asju, mida pole olemas. „Häälte kuulmine“ on väga tavaline.

Erinevalt muudest haigustest pole ränga vaimuhaiguse ravimine vabatahtlik. Ühiskonnast eraldatud haiget saab sundida ravimeid võtma; teda saab haiglas vastu tema tahtmist kinni pidada. Sageli tõrjutakse skisofreeniahaigeid ühiskonnast kõrvale ning nad võivad sattuda vanglasse, kuna vaimse tervise teenuste pakkumine on Ühendkuningriigis hullusti alarahastatud.

Hinnanguliselt kujuneb kergem või raskem skisofreenia välja umbes ühel sajast ameeriklasest [5] ning tõenäoliselt on see osakaal umbes sama siingi.

Kas kanep põhjustab skisofreeniat?

Mõned kanepi mõjudest — näiteks taju muutumine — paistavad sarnanevat mõnedele psühhoosi aspektidele ning ongi põhjuseks, miks inimesed kanepit nautimisväärseks peavad. Vähem nauditav on aga asjaolu, et kanep võib aeg-ajalt põhjustada paranoiahooge, mis jällegi sarnanevad skisofreenia sümptomeile. Ehkki need pole sugugi meeldivad, jäävad taolised paranoiapuhangud reeglina põgusaks ja kaovad koos uimasti mõjude kadumisega. Üsna paljud, kes on seda mõju kogenud, otsustavad, et kanep pole nende jaoks — lõppude lõpuks ei tarvita ju keegi uimasteid ebameeldivate mõjude saavutamise eesmärgil.

Küll aga on just see sarnasus asjaolu, mis muudab väited kanepi ja vaimuhäirete vahelise seose kohta usutavaks.

Lihtne viis selgitamaks välja, kas kanep põhjustab tõsiseid vaimuhaiguseid, on võrrelda psühhooside osakaalu elanikkonna hulgas ajaskaalal ning vaadata, kas see on koos kanepikasutuse leviku mastaapse kasvuga kuidagi muutunud. Kanepi ja vaimuhaiguste pärast vallandunud murest johtuvalt telliski Ühendkuningriigi valitsus täpselt sellise uurimuse Keele’i ülikooli teadlastelt [6].

Keele’i ülikooli ja Ühendkuningriigi valitsuse koostöös läbi viidud uurimuse raames ei õnnestunud näidata psühhooside määra kasvu, mida võinuks eeldada juhul, kui kanep seda haigust põhjustaks. Uurimus järeldas, et „andmed ei klapi kokku hüpoteesiga, mille kohaselt kanepi kasutamise määrade kasv varasematel kümnenditel seondub skisofreenia või psühhooside ilmnemise kasvuga pärast 1990. aastate keskpaika.“ [7]

Kuna ränkade vaimuhaiguste määrad pole kanepi laiast levikust hoolimata kasvanud, on arukas järeldada, et kanep ei ole skisofreenia oluline põhjustaja.

Mis põhjustab skisofreeniat?

Sellele küsimusele polegi lihtsat vastust, ehkki haigus paistab olevat teatud määral pärilik [5]. USA riikliku vaimse tervise instituudi NIMH osutusel „ilmneb skisofreenia üldiselt ühel protsendil elanikkonnast, ent nende hulgas, kelle esimese astme sugulastest keegi (lapsevanem, vend või õde) on haigust põdenud, on seda täheldatud kümnel protsendil. Kõige suurem on nende risk, kelle ühemunakaksik on haigust põdenud; selles elanikkonna rühmas on haiguse väljalöömise tõenäosuse risk 40 kuni 65 protsenti.“

Seni pole kellelgi õnnestunud tuvastada ühtainsat, ilmset skisofreenia põhjust. Fakt, et haigus paistab olevat pärilik, viitab geneetilisele seosele (täpsemalt geenile COMT) ning on pakutud, et kanep võib mõjuda sama marsruudi kaudu, ehkki hiljutised uurimused seda hüpoteesi ei toeta [8]. Mõned peavad peasüüdlaseks komplikatsioone sünnitusel, samuti on riskiteguriteks närvipinge ja traumad; tegureid on veel palju.

Täiesti aus olles ei ole seni teada, mis paneb skisofreenia vallanduma. Parem on mõelda mitte lihtsatest põhjustest, vaid „riskiteguritest“ — faktoritest, mis suurendavad psühhoosi kujunemise riski. Kui olemas on rohkem kui üks riskitegur, kasvab psühhootilise häire ilmnemise oht, ehk, nagu teadlased ütlevad, riskitegurid toimivad vastastikku (ingl interact).

Nende jaoks, kellel juba on haiguse kujunemise oht, võib THC olla üheks riskiteguriks, ehkki CBD võib seda riski kahandada, mistõttu on väidetud, et suure mõjususega kanep võib suurendada raske vaimuhaiguse kujunemist neil, kellel on selleks kalduvus. See võiks teatud määral selgitada kanepi ja vaimuhaiguste vahel ilmnevat korrelatsiooni.

Üks ulatuslik, 2008. aastal Taanis läbi viidud uurimus [9] järeldas: „Tulemused toetavad teisi uurimusi, mis on näidanud, et kanep põhjustab psühhootilisi sümptomeid valdavalt nendel, kellel on kalduvus psühhooside kujunemisele või kes ilmutavad kanepikasutuse-välisel ajal märke psühhoosist.“

Ehkki pole mingit võimalust ennustada, kas inimesel on tõsise vaimuhaiguse kujunemise risk, võib ebameeldiv reaktsioon kanepile olla varajaseks hoiatuseks sellest, et inimesel võib kunagi ilmneda skisofreenia.

Kahtlemata on tõsi see, et inimesed, kellel on skisofreenia, kalduvad pruukima rohkem kanepit ning tegema seda elanikkonna keskmiste näitajatega võrreldes suuremal määral. Samuti suitsetavad nad tubakat, joovad alkoholi ja pruugivad muid uimasteid keskmisest kodanikust rohkem; uimastite selline ohter kasutamine teeb haiguse tihtilugu palju rängemaks.

Inimesed, kes kannatavad tõsiste vaimuhaiguste all, kujutavad endast ilmselt kergestihaavatavat vähemust, mis vajab ühiskonna kaitset. Keelustamisrežiim ei tee selliste inimeste kaitseks midagi, küll aga palju selleks, et seada neid märksa suuremasse ohtu, seda mitte ainult teadmata mõjususega kanepi, vaid kriminaalse uimastitööstusega kokkupuutumisest johtuva vägivalla läbi, ning loomulikult selle tõttu, et uimastite pruukimine võib kaasa tuua kriminaalkaristusi.

Nagu oleme näinud, on kanepi kahel peamisel koostisainel — THC-l ja CBD-l — väga erinev, peaaegu vastandlik mõju skisofreeniale. CBD on tegelikult antipsühhootiline aine ning võib haiguse all kannatajale isegi kasulik olla, samas kui kõrge THC-sisaldusega kanep võib haige seisundit hoopis halvendada. Kui teooria, mille kohaselt THC-rikas kanep on vaimuhaiguse all kannatajaile kahjulik, tõele vastab, on oluline sellega kaubitsemist korralikult reguleerida nii, et haigetel oleks juurdepääs väikese mõjususega kanepile, või juurdepääsu kanepikaubandusele neile üldse keelates — samamoodi, nagu me teeme probleemsete alkoholipruukijatega, keelates neile sissepääsu alkoholikauplustesse või kõrtsidesse. Mitte keegi ei tuleks selle pealegi, et väita, nagu võiksid alkoholituru kinkimine maffiale ning puskari ja salapiirituse tarnimise soodustamine kuidagi aidata probleemseid alkohoolikuid; miks me rakendame siis sama loogikat kanepi puhul?

Kas täiskasvanute kanepikasutuse ärahoidmine võiks kahandada ränkade vaimuhaiguste ilmnemise määra? Vastus on, et arvatavasti mitte. Stan Zammiti jt uurimus [10] näitas, et kui kanep põhjustakski skisofreeniat, siis selleks, et ära hoida kas või ühtainsat skisofreeniajuhtumit 20-aastaste ja vanemate täiskasvanute seas, tuleks pruukimast takistada umbes 3000 kanepi sagetarvitajat või 150 000 juhutarvitajat.

Seega — kui keelustamise eesmärk on kahandada täiskasvanud kanepitarvitajate hulka, et seeläbi kahandada tõsiste vaimuhaiguste levikut, ei saa see anda tulemusi. Kanepi tarvitamise täiskasvanuile seadusega keelamise peamine tagajärg on olnud hoopis keelatud uimastite ulatusliku ja reguleerimata turu kujunemine ja tungimine laste sekka.

Noored — lapsed ja teismelised

Keelustamise pooldajad on juhtinud tähelepanu tõigale, et kanepi esmakasutamise vanus on viimastel kümnenditel alanenud, ning selles osas on neil õigus. Kui keelustamist jõustama hakati, peeti kanepit eelkõige täiskasvanute meelelahutuseks. Nüüd pole mõnel pool midagi ebatavalist selles, kui kanepit suitsetavad lapsed. Kui keelustamine peaks aitama takistada noortel end uimastiäriga sidumast, on see ilmselgelt täielikult nurjunud. Pole selge, kuidas taolise olukorraga saab põhjendada keeluseaduse jätkamist, ent selline krussis loogika on keelustamise pooldajatele tüüpiline.

Kanepi ja üldse uimastite pruukimine kujutab laste jaoks määratult suuremat riski kui täiskasvanute jaoks. Noore inimese aju areneb õppimise käigus; seda nähtust nimetatakse „plastsuseks“ (ingl plasticity) [11]. Kui õppimisprotsessi häiritakse uimastite kasutamisega, häiritakse ka aju võimet kasvada ja areneda normaalselt. See kehtib kõigi uimastite, mitte ainult kanepi kohta — ja võimalik, et ka mõnede asjade kohta, mis ei ole uimastid, nagu liigne telerivaatamine või internetikasutus.

Leidub hulk uurimusi, mis paistavad viitavat võimalusele, et 15-aastastel ja noorematel lastel on siis, kui nad kanepit kasutavad, tõsiste vaimse tervise häirete kujunemise risk palju suurem. Näiteks keskendus Jouko Miettuneni jt 2008. aastal ilmunud uurimus varajastele sümptomitele, mis annavad märku noorukiea psühhoosihoo ilmnemisest (nn prodromaalsetele sümptomitele) noortel kanepikasutajatel [12]. Uurijad järeldasid, et „kanepikasutus on seotud psühhoosi prodromaalsete sümptomitega noortel“.

Siiski tuleks ära märkida, et üks teine laste kanepikasutust käsitlenud uurimus [13], mis viidi läbi Hollandis, kus kanepikasutus on avalikum ning seda saab korralikult hinnata, paistab andvat mõista, et seos on väga palju ebaselgem: „Isikute jaoks, kellel enne kanepi kasutama hakkamist psühhootilisi sümptomeid polnud, muutis kanepikasutus psühhootiliste sümptomite kujunemise tulevikus tõenäolisemaks. Samas aga osutusid psühhootilised sümptomid nende juures, kes enne sümptomite ilmnemist polnud kanepit tarvitanud, märgiks võimalikust kanepipruukimisest tulevikus.“

Üks skisofreenia põhijooni on see, mida psühhiaatrid nimetavad „premorbiidseteks näidustusteks“ (ingl premorbid indications). Premorbiidne näidustus on umbes nagu sellise haiguse tagajärg, mis pole veel välja löönud. Võimalik, et ohter kanepipruukimine noores eas on üks sellistest premorbiidsetest näidustustest [14] ning peaks seetõttu olema põhjus muretsemiseks. Kõiki noori inimesi puudutanud juhtumeid, mida ajakirjandus on esile tõstnud, iseloomustab taoline ebatavaline, haiguse väljakujunemise eelne ohtra kanepipruukimise harjumus.

Hoolimata sellest, kas uimastikasutus skisofreeniat põhjustab või mitte, tundub mõistlik kaitsta aktiivselt kõiki umbes alla-15-aastaseid lapsi ükskõik milliste uimastite, kaasa arvatud kanepi, tarvitamise eest. See peaks olema ükskõik millise mõistuspärase uimastipoliitika eesmärk ning keelustamine seda väidetavalt teebki, mistõttu on see peamine põhjendus, millega valitsus oma uimastipoliitikat õigustab. Lastel on aga, nagu keeluseaduse pooldajadki osutada armastavad, lihtne keelatud uimasteid ka praeguse režiimi tingimustes hankida, mistõttu on ilmne, et see ei toimi.

Müügipiirang alla 18-aastastele — sarnaselt alkoholile ja tubakale — oleks mõistlik ning vajadus selle järele on pakiline. Keelustamise tingimustes on kanepimüügi vanusepiiranguks kümme naelsterlingit; mingisugust laste kaitsmist ei toimu.

Tubakas

Ühendkuningriigis suitsetatakse kanepit enamasti tubakaga segatult. Teatavasti on tubakas äärmiselt sõltuvusttekitav ning psühhoosi all kannatajad kalduvad olema ohtrad tubakasuitsetajad. Kui nad on harjunud kanepit suitsetama koos tubakaga, võib nende tubakaharjumus tuua kaasa selle, et nad suitsetavad palju rohkem kanepit kui muidu suitsetaksid.

On huvitav märkida, et ehkki paljud kanepi ja vaimse tervise seost uurinud teadustööd kinnitavad, et arvesse võeti muude uimastite kasutust, hõlmavad väga vähesed neist ka tubaka pruukimist.

Ohutuma kasutamise kampaania, mille eesmärk oleks kanepi eraldamine tubakast, võiks osutuda kasulikuks ohtude kahandamisel psühhoosiriskiga inimeste jaoks. Samuti võiks see tähendada paremat tervist kõigile kanepikasutajatele. [15]

Järeldus: kanepi ja vaimuhaiguste seos on põhjus poliitika reformimiseks

Mure kanepi ja vaimuhaiguste vahelise seose pärast võib olla üks tugevamaid argumente kanepiseaduste reformimise poolt.

Keelustajate väide nr 1: „Kanepi kangus on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud.“

Võimalik, et ongi, aga me ei tea seda kindlalt, kuna keelustamise tingimistes on korralik arvepidamine võimatu. Kui kangus ongi kasvanud, on selle tinginud keelurežiimi eripärad. Turusituatsiooni muutus kahtlemata leidis aset ning jäi adekvaatse kontrolli puudumise süül ligi kümneks aastaks märkamatuks. Kui kartustel, et suur THC-sisaldus avaldab mõju vaimsele tervisele, on alust, on keelustamine asjad hullemaks teinud. Keelustamise tingimustes ei ole kanep kontrollitud uimasti.

Keelustajate väide nr 2: „Kanguse kasv on toonud kaasa rohkem tõsiseid vaimse tervise häireid.“

Vaimuhaiguste määr pole kasvanud. Kui mõjususe (mitte kanguse) kasv ongi toimunud, võib see olemasolevat haigust süvendada ning mõjuda halvasti neile, keda haigus eriliselt ohustab. Vajadus parema arusaamise järele mõjususe ja kangusega seonduvast on ilmne ning kaubanduse korraliku reguleerimise mudel peaks sellega arvestama.

Keelustajate väide nr 3: „Kanepikasutajate keskmine vanus on langenud; ohter kanepipruukimine on juba levinud laste hulgas.“

See on tõsi, aga kindlasti pole see põhjus toetada keelustamist. Asjaolu, et lapsed on sattunud reguleerimata ja kontrollimata kanepikaubanduse lõksu, on täiel määral keeluseaduse teene.

Keelustajate väide nr 4: „Mida varem kasutamist alustatakse, seda suurem on tõsiste vaimuhäirete kujunemise risk.“

Olgu see tõsi või mitte, on kindlasti mõistlikum eeldada, et nii see on. Lapsed väärivad seaduse sellist kaitset, mida suudab pakkuda vaid reguleeritud uimastiturg; keelustajad näevad neis kurjategijaid ning peletavad nii kogu uimastikasutuse — kaasa arvatud problemaatilise uimastikasutuse — põranda alla.

Keelustajate väide nr 5: „Leebe suhtumine kanepikasutusse on paisutanud kasutajate määra ja seega vaimuhaiguste esinemissagedust.“

Kuna raskete vaimuhaiguste esinemine pole koos kanepikasutuse määra kasvuga sagenenud, puuduvad tõendid, mis seda väidet kinnitaksid, ent „leebe suhtumise“ on tinginud eelkõige keelustamispoliitika nurjumine. Korralik seaduslik kontroll ja regulatsioon tähendaks lõppu „leebele suhtumisele“ ning korrektsete, toimivate seaduste kehtestamist.

Keelustajate väide nr 6: „Keelustamine on kõige parem viis inimeste kaitsmiseks kanepikasutuse eest.“

Keelustamine tähendab, et me ei tea, mida müüakse kanepi pähe või kui kange või mõjus see on. Me ei tea, kas see on lisaainetega reostatud pärast saagikoristust või näiteks pestitsiidide ülekasutamise kaudu kasvamise ajal. Me ei tea, kes seda müüb, kust see tuleb ja kui suured on müüdud kogused. Ainus eeldus narkodiileriks hakkamisele on vastutustunde puudumine. Kui asjad lähevad nihu või vägivaldseks, nagu narkoturul kombeks, pole kanepikasutajail seaduselt abi loota. Kui nii juhtub, kannatavad kõige enam just need, kes end kõige vähem kaitsta suudavad — näiteks haiged inimesed.

Keelustamine on pettus, mitte moodus uimastite kontrollimiseks. Ainus viis uimasteid kontrollida on kontrollida kaubanduslikke ja tööstuslikke allikaid, mis tähendaks korralikku legaliseerimist, kaubitsejate ja müügikohtade litsentseerimist, ealisi piiranguid ning infot müüdava kauba kanguse/mõjususe kohta.

Inimeste, keda väidetavalt aidata tahetakse, kohtlemine kurjategijatena on aga lihtsalt hullumeelsus.

* * *

Viitematerjalid

[1] Independent on Sunday – “Cannabis Apology”
http://www.independent.co.uk/life-style/health-and-families/health-news/cannabis-an-apology-440730.html
[2] Institute of Psychiatry News – New research reveals how cannabis alters brain function
http://www.iop.kcl.ac.uk/news/default.aspx?id=274&
[3] THC, CBD and the misleading concept of “Potency”.
http://ukcia.org/wordpress/?p=50
[4] Home Office Cannabis potency study
http://www.drugslibrary.stir.ac.uk/documents/potency.pdf
Pikem kommentaar sellele
http://ukcia.org/wordpress/?p=49
[5] Mental Illness – Source: USA National Institute of Mental Health. Facts about Schizophrenia
http://www.infoplease.com/spot/mental5.html
[6] Keele Study – Assessing the impact of cannabis use on trends in diagnosed schizophrenia in the United Kingdom from 1996 to 2005
Martin Frisher, Ilana Crome, Orsolina Martino, Peter Croft
http://www.ukcia.org/research/keele_study/Assessing-the-impact-of-cannabis.pdf
[7] Täiendavat lugemist: Cannabis and mental illness – the Keele Study
http://ukcia.org/wordpress/?p=76
[8] – Cannabis and smoking gene links to schizophrenia ‘unfounded’
http://www.medwire-news.md/47/71003/Psychiatry/Cannabis_and_smoking_gene_links_to_schizophrenia_%E2%80%98unfounded%E2%80%99.html
[9] Familial Predisposition for Psychiatric Disorder
Comparison of Subjects Treated for Cannabis-Induced Psychosis and Schizophrenia
Mikkel Arendt, MScPsych, PhD; Preben B. Mortensen, DrMedSc; Raben Rosenberg, DrMedSc; Carsten B. Pedersen, MSc; Berit L. Waltoft, MSc
http://www.ukcia.org/research/familial-predisposition-for-psychiatric-disorder.pdf
[10] If cannabis caused schizophrenia—how many cannabis users may need to be prevented in order to prevent one case of schizophrenia? England and Wales calculations
Matt Hickman, Peter Vickerman, John Macleod, Glyn Lewis, Stan Zammit, James Kirkbride, Peter Jones
Kommentaar: http://ukcia.org/wordpress/?p=91
[11] Plasticity
http://www.positscience.com/human-brain/brain-plasticity/about-brain-plasticity
[12] Association of cannabis use with prodromal symptoms of psychosis in adolescence
Jouko Miettunen, Sari Tormanen, Graham K. Murray, Peter B. Jones, Pirjo, Maki, Hanna Ebeling, Irma Moilanen, Anja Taanila, Markus Heinimaa, Matti, Joukamaa and Juha Veijola
http://www.ukcia.org/research/young/prodromalsymptoms.php
[13] Cannabis use predicts future psychotic symptoms, and vice versa
Robert F. Ferdinand, Frouke Sondeijker, Jan van der Ende, Jean-Paul Selten, Anja Huizink & Frank C. Verhulst
http://www.ukcia.org/research/PredictsFuturePsychoticSymptomsViceVersa/PredictsFuturePsychoticSymptomsViceVersa.pdf
[14] Pre-morbid Conduct Disorder symptoms are associated with cannabis use among individuals with a first episode of psychosis.
Malcolm CP, Picchioni MM, DiForti M, Sugranyes G, Cooke E, Joseph C, McQueen G, Paparelli A, Stilo S, O’Connor J, Morgan C, Murray RM, Hodgins S.
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/21186097
[15] Toke pure (“Puhas mahv”) – UKCIA tubakavastane kampaania: http://www.ukcia.org/activism/tokepure.php

Advertisements