debating-drugsEsimene osa: seadusliku regulatsiooni olemus, uimastite valdavus, kõige nõrgemate ohustamine ja kuritegevus

Avaldame esimese kolmandiku uimastipoliitika reformimise ühenduse Transform Drugs tänavu augustis ilmunud nõuandekogu “Debating Drugs: How to Make the Case for Legal Regulation” tõlkest. Teatmiku allikaviidetega varustatud täistekst inglise keeles asub siin.

Sissejuhatus

Teatmikust

See on teatmik neile, kes soovivad veenvalt ja asjatundlikult selgitada uimastite seadusliku regulatsiooni vajadust. Tosinaks võtmetähtsaks teemadevaldkonnaks jaotatud teatmik annab kergestihoomatava ülevaate argumentidest seadusliku regulatsiooni poolt, kõige sagedamini nendega seoses tõstatavatest murekohtadest ja tõhusatest vastulausetest. Põhjalikumalt tutvustavad teatmikus käsitletud teemasid ja argumente üllitised ja muud materjalid, mis leiduvad veebiaadressidel www.tdpf.org.uk ja www.countthecosts.org.

Miks tuleks uimastiturgusid seadustega reguleerida?

Enne seaduslikku regulatsiooni toetavate argumentide esitamist on segaduse vältimiseks sageli mõistlik selgitada mõningaid üldkasutatavaid termineid. „Legaliseerimine“ pole muud kui protsess — täpsemalt, illegaalse uimasti legaalseks muutmise protsess —, ent „seaduslik regulatsioon“ viitab selle protsessi sihtmärgile: kontrollmeetmetele, mis kehtestatakse legaliseeritud uimasti tootmisele, tarnimisele ja pruukimisele. „Dekriminaliseerimine“ tähendab reeglina ainult uimastite eraviisilise omamise eest määratavate kriminaalkaristuste kaotamist, samas kui nii tootmine kui ka tarnimine jäävad seadusega keelatuks.

Samuti on kasulik selgitada, mis seadusliku regulatsiooni pooldajaid motiveerib. Koos enamiku muude uimastireformi pooldajatega leiab uimastipoliitika muutmise sihtasutus Transform Drug Policy Foundation, et uimastipoliitika peaks:

  • kaitsma noori ja kergestihaavatavaid kodanikke,
  • vähendama kuritegevust,
  • parendama rahvatervist,
  • toetama julgeolekut ja arengut,
  • pakkuma kulutustele vastavat tulu ja
  • kaitsma inimõiguseid.

Viimase 50 aasta kogemus näitab, et keelurežiim ei suuda neid eesmärke saavutada ning tegelikult suisa õõnestab neid aktiivselt. Käesolev teatmik näitab, kuidas seadusliku regulatsiooni vormid nagu järgnevalt loetletud viis mudelit võimaldavad neid eesmärke paremini saavutada.

  • Retseptipõhine mudel — Selle raames kirjutatakse kõige ohtlikumaid uimasteid, nt süstides manustatavat heroiini välja inimestele, kes on end vastava kvalifikatsiooni ja volitustega meditsiinitöötaja juures uimastisõltlastena arvele võtnud. Mudel võib hõlmata ka täiendavaid regulatiivseid tasandeid, näiteks nõuet, et uimastite tarvitamine toimuks meditsiinilise järelevalvega manustamispunktides.
  • Apteegimudel — Volitatud meditsiinitöötajad oleksid „väravavalvuriteks“ tervele hulgale uimastitele, nt amfetamiinidele või MDMA-le, väljastades neid kasutada soovivatele inimestele vaid piiratud kogustes. Rakendada on võimalik täiendavad kontrollmeetmeid, näiteks ostjate litsentsimist.
  • Litsentsitud müük — Litsentsiga müügikohad müüvad vähem ohtlikke uimasteid reguleeriva ameti kehtestatud hindadega ja kooskõlas rangete litsentsimistingimustega nagu näiteks kõikvõimalike reklaami- ja müügikampaaniate keeld, muude kaupade müügi keeld, alaealistele müümise keeld ning nõue varustada tootepakendid tervishoiu- ja ohutusteabega.
  • Litsentsitud tarbimisasutused — Sarnaselt pubide, baaride või kanepikohvikutega võivad litsentsitud tarbimisasutused müüa vähem ohtlikke uimasteid kohapeal tarvitamiseks. Asutustele peavad kehtima samasugused ranged litsentsimistingimused nagu eelkirjeldatud litsentsitud müügipunktidele. Rakendada võib täiendavaid regulatiivmeetmeid nagu müüja osaline vastutus klientide käitumise eest.
  • Litsentsimata müük — piisavalt vähe ohtlikud ained nagu kohv või kokalehetee nõuavad minimaalset litsentsimist või ei nõua seda üldse. Regulatsioone on tarvis vaid tootmisviiside kohasuse ja kauplemisstandardite ning toodete kirjelduste ja tootesiltide (s.h säilivusteabe ja koostisainete loendite) korrektsuse tagamiseks.

Kõik need regulatiivmudelid on maailmas mitmel kujul juba olemas ja toimivad. Neid rakendatakse meditsiiniliste, poolmeditsiiniliste ja mittemeditsiiniliste psühhoaktiivsete ainete turgude kontrollimiseks. Seega pole Transformi pakutud regulatsioonimudelid kaugeltki radikaalsed ning tegelikult võib neid käsitleda keskteena kahe äärmuse — legaalse kommertsturu ja absoluutse keelustatuse — vahel.

Tuvastage oma publik ja leidke nendega ühisosa

Käesolevat abimaterjali kasutades on esmalt oluline endalt küsida kolm küsimust: kes on mu publik? Mida ma tahan, et nad teeksid? Ja millist sisu ja tooni ma pean kasutama? Kui oskate neile küsimustele vastata, peaksite suutma valida just need argumendid, mis on tõenäoliselt kõige tõhusamad teie publiku veenmiseks või vajaduse korral oponentide nurkasurumiseks.

Viimaks on kasulik leida oma oponentide või publikuga ühine keel näitamaks, et te kõik soovite uimastipoliitikalt samu tulemusi. Sõnastades ühised huvid (nagu kuus eelpoolloetletud punkti), saate määratleda lähtepositsiooni, millelt võtmetähtsaid probleeme paremini analüüsida. See võimaldab arutleda, kas praegune poliitika aitab nende eesmärkide saavutamisele tegelikult kaasa, ning juhtida debatti võimalike alternatiivsete lähenemiste poole, mis võiksid anda paremaid tulemusi. Kõikehaarava seisukohana võime alati nõustuda eeldusega, et soovime uimastid kontrolli alla saada.

1. Mida tähendab seaduslik regulatsioon?

Vastutustundlikud valitsused juba reguleerivad seadustega tõhusalt mitmeid ohtlikke tegevusi, samuti ka uimastavaid aineid nagu alkohol, tubakas ja ravimid. Seega pole seaduslik regulatsioon tegelikult mitte radikaalne äärmus, vaid levinud norm.

Murekoht

Seaduslik regulatsioon tähendaks „narkoparadiisi“, kus igaühele on soovi korral kättesaadav iga uimasti.

Vastulause

  • Ehkki uimastite seaduslikku regulatsiooni iseloomustatakse sageli seaduste „liberaliseerimise“ või „lõdvendamisena“, kujutab see endast tegelikult hoopis vastupidist protsessi — see tähendab uimastikaubanduse piiritlemist seadustega, mis võimaldab kehtestada rangeid kontrollmeetmeid. Keelustatuse tingimustes on selliste meetmete rakendamine võimatu.
  • Seaduslik regulatsioon võimaldab vastutustundlikel valitsustel kontrollida, milliseid uimasteid tohib müüa, kellel on neile juurdepääs ning kus neid müüa tohib. Keeluseaduse tingimustes langetavad vastavaid otsuseid kurjategijad.
  • Kui uimastikaubandust kontrollivad kurjategijad, võib igaüks osta iga uimastit, mida soovib. Narkodiiler ei küsi ostjalt passi.
  • Seadusliku regulatsiooni tingimustes jääksid paljud tegevused, näiteks müük alaealistele, seadusega keelatuks ja karistamisväärseteks.
  • Väide, et uimastireformi pooldajad soovivad uimastite vaba kättesaadavust — näiteks müüki selvekauplustes —, on naeruväärne moonutus. Juba seegi on äärmiselt vastutustundetu, et alkoholi ja tubakatooteid niimoodi müüakse. Me peaksime võtma sihiks nii seaduslike kui ka praegu veel ebaseaduslike uimastite turgude parema ja rangema reguleerimise.

Murekoht

Uimastite seaduslik reguleerimine oleks ohtlik hüpe tundmatusse.

Vastulause

  • Keelustamine oli hüpe tundmatusse. Mitte kunagi pole tõestatud, et see võiks olla tulemuslik. Kuid nüüd, pärast rohkem kui poolt sajandit seda poliitikat, teame, et see on kulukas ja kontraproduktiivne.
  • Paljusid ohtlikke tegevusi ja aineid juba reguleeritakse tõhusalt. Isegi ravimeid, mille meditsiiniväline tarvitamine on keelatud — k.a opioide, amfetamiine, kokaiini ja kanepit — toodetakse meditsiiniliseks otstarbeks ohutult ja turvaliselt ning ilma illegaalse äriga kaasneva kaose, vägivalla ja kuritegelikkuseta.
  • Pole olemas üht kindlat lähenemist, mis sobiks igas olukorras. Mida ohtlikum on uimasti, seda rangemad kontrollmeetmed tuleks sellele kehtestada. Osa vähem ohtlikke uimasteid võiksid müüa volitatud jaemüüjad, samas kui ohtlikumad uimastid oleksid kättesaadavad vaid arsti retsepti alusel inimestele, kes on end sõltlastest kasutajatena arvele võtnud. Kõige ohtlikumate preparaatide, nt crack-kokaiini pakkumine jääks seadusega keelatuks.
  • Võimalik on rakendada muude ohtlike ainete — nt alkoholi, tubaka ja retseptravimite — ning tegevuste — nt hasartmängude ja seksteenuste osutamise — seadusliku reguleerimisega saadud õppetunde tagamaks, et uimastiturgude reguleerimine toetab rahvatervist ja suurendab ühiskonna turvalisust.
  • Muutus ei sünni üleöö — see peab olema järkjärguline ja ettevaatlik ning rajanema eksperimenteerimisel, nii et poliitika kohanduks ja areneks hoolikalt vastavalt juurutamise käigus kogunevatele tõenditele. Kui meetmed ei toimi, saab neid kohendada ja vajadusel tagasi pöörata.

Murekoht

Naiivne on loota, et seaduslik regulatsioon kaotab nagu imeväel kõik uimastitest johtuvad probleemid.

Vastulause

  • See on nn õlgmehe-argument. Mitte keegi ei väidagi, et seaduslik regulatsioon kõik uimastitega seonduvad probleemid hoobilt lahendab. Küll aga kujutab seaduslik regulatsioon endast lahendust paljudele uimastite keelustamisest johtuvatele katastroofilistele probleemidele.
  • Selleks, et uimastitega seonduvaid ulatuslikumaid küsimusi mõistuspäraselt lahendada, tuleb lisaks seadusliku regulatsiooni kehtestamisele täiustada rahvatervishoiu-, haridus-, ennetus-, sõltuvus- ja taastusravisüsteeme ning võidelda puuduse, ebavõrdsuse ja uimastitarvitajate ühiskonnast kõrvaletõrjumisega.

2. Uimastitarvitamise määrad

Üle 50 aastat väldanud keelustamine ega keeluseaduste jõustamisele kulutatud rohkem kui triljon dollarit pole suutnud ära hoida keelatud uimastite tarvitamise määra drastilist kasvu. Nüüdisajal tarvitab keelatud uimasteid maailmas rohkem kui 240 miljonit inimest. Selles pole midagi üllatavat, kuna teadusuuringud näitavad järjekindlalt, et kriminaliseerimine ei pärsi pruukimist. Vastupidiselt mõnedele väidetele tähendab regulatsioon lihtsalt uimastite kättesaadavuse kontrollimist, mitte hõlbustamist. Ent isegi kui uimastite pruukimise määrad seadusliku regulatsiooni tingimustes kasvama peaksid, taanduksid üldised kahjud ühiskonnale ja rahvatervisele ometi märkimisväärselt.

Murekoht

Kui tarvitamist piiravad kriminaalkaristused kaotada, kasvab tarvitamine drastiliselt.

Vastulause

  • Mitmete riikide uimastiseaduseid võrrelnud uuringud ei ole leidnud mingisugust seost uimastiseaduste range jõustamise ja väikeste tarbimismäärade vahel. Tõendid ei kinnita keelupoliitika aluseks olevat hüpoteesi, mille kohaselt kriminaalkaristused uimastite tarbimist arvestataval määral ära hoida aitavad.
  • Hollandis, kus kanepi omamine ja jaemüük on praktikas legaalsed, on kanepitarbimise määrad peaaegu samad, mis Euroopas keskmiselt.
  • Kui Portugal 2001. aastal kõigi uimastite omamise dekriminaliseeris, ei hakatud uimasteid oluliselt rohkem tarbima, nagu mõned kartsid. Rohkem kui kümme aastat hiljem on sealsed uimastipruukimise määrad jätkuvalt allpool Euroopa keskmist.
  • Paljudes riikides tarvitatakse tubakat praegu poole vähem kui 30 aastat tagasi.  Tarbimismäärade taoline langus on saavutatud ilma lauskeelustamiseta või tubakasuitsetajate kriminaliseerimiseta. See on tervisehariduse ja rangema tururegulatsiooni tulemus, mis on võimalikud ainult tänu sellele, et tubakas on legaalne kaup.
  • Uimastipruukimise määra võrdsustatakse sageli uimastikahjude määraga, kuid tegelikult pole ülisuur enamus uimastikasutusest problemaatiline. Selle asemel, et kitsalt ainult tarbimise kahandamisele keskenduda, peaks uimastipoliitika kahandama uimastikahjusid üldiselt.

Murekoht

Seaduslik regulatsioon teeb uimastid kättesaadavamaks.

Vastulause

  • Seaduslik regulatsioon tähendab kättesaadavuse kontrollimist, mitte suurendamist, ning rangeid piiranguid sellele, mida, kus ja kellele müüa tohib. Keelustamise tingimustes pole võimalik selliseid piiranguid rakendada.

Murekoht

Kasumile orienteeritud suurkorporatsioonid võtavad uimastiturud üle ja hakkavad uimastite pruukimist agressiivselt soovitama.

Vastulause

  • Uimastiturud ei pea tingimata toimima ärilistel alustel. Uimastikaubanduse tõhusaks haldamiseks sellisel moel, mis kõrvaldab ärilised ajendid uimastite ohtramale pruukimisele või pruukimise alustamisele ahvatlemiseks, võib asutada vastavad riiklikud institutsioonid või sihtasutused.
  • Meil on võimalik võtta õppust alkoholi- ja tubakaturgude reguleerimisel tehtud vigadest. Alkoholi- ja tubakapruukimise määrad on kõrged aastakümneid väldanud kommertsliku turustamise tõttu, mis on toimunud suuresti reguleerimata turgudel. Seni keelatud ainete puhul on meie ees puhas leht: me saame algusest peale kehtestada optimaalsed regulatiivsed raamistikud, mis võimaldavad kontrollida turu kõiki aspekte.
  • Meil on valik: uimastikaubandust võivad kontrollida kas kurjategijad või arstid ja apteegid. Kolmandat valikut, mille raames uimasteid ei eksisteeri, pole olemas.
  • Mõned legaalseid uimasteid turustavad äriettevõtted on kriitika igakülgselt ära teeninud, kuid erinevalt organiseeritud kuritegelikest jõukudest reguleerivad nende tegevust valitsusorganid, nad maksavad makse, vastutavad seaduse, ametiühingute ja tarbijaühenduste ees ega kasuta igapäevases äritegevuses vägivalda.

Murekoht

Uimastite tarbimine on praegu langusteel. Kui tahame, et see tendents püsima jääks, ei tohi uimasteid seadustada.

Vastulause

  • Uimasteid pruukivate inimeste hulk on nii suur, et see kujutab endast märkimisväärset rahvatervise-, kuritegevuse- ja julgeolekuprobleemi. Isegi kui mõnede uimastite tarvitamine väheneb, jätab keelurežiim liiga palju inimesi tarvitama reguleerimata uimasteid ebaturvalisel moel ning loovutab hiiglasliku turusektori organiseeritud kurjategijate hallata.
  • Teadusuuringud kinnitavad järjekindlalt, et uimastite pruukimise tendentsid sõltuvad eelkõige muutuvatest kultuurilistest, ühiskondlikest või majanduslikest oludest, mitte jõustamispingutuste intensiivsusest.

3. Noored ja kaitsetud

Noorukite ja marginaliseeritud rahvastikurühmade kaitsmise asemel on uimastitevastane sõda seadnud nad veelgi suuremasse ohtu — nii uimastipruukimisest johtuvate kahjude kui ka kriminaalide poolt kontrollitava kaubandusega kaasneva vägivalla ja kaose läbi. Me vajame turgu, mida seaduslikult reguleeriksid vastutustundlikud riiklikud ametivõimud, koos jõustamiskulutuste ümbersuunamisega tõestatult toimivatesse, noortele sihitud tervishoiu- ja ennetusprogrammidesse.

Murekoht

Tänu keeluseadustele on uimastid paljudele noortele kättesaamatud. Seaduslik reguleerimine teeks neile uimastid ainult paremini kättesaadavaks.

  • Keeluseadused on noortele uimastite kättesaadavuse piiramisel osutunud äärmiselt ebatõhusateks.
  • Tõhus seaduslik regulatsioon, mis hõlmaks ealisi müügipiiranguid, võib uimastite kättesaadavust noortele piirata.
  • Selge on, et peaksime tegema kõik võimaliku, et noored uimasteid ei tarvitaks. Kui alaealistel aga siiski õnnestub omandada täiskasvanutele mõeldud uimasteid, on nad vähemalt paremini kaitstud, kuna uimastite kvaliteet on kontrollitud ning nende pakenditele märgitud nii annuse suurus kui ka ohutusteave — täpselt samamoodi nagu praegu kõigil apteegiravimitel.
  • Kriminaalkaristus võib tarvitamiselt tabatud noorukite tulevikuväljavaateid rikkuda ja neid täiendavalt marginaliseerida.
  • Kriminaalne tootmine ja tarnimine võimendavad uimastite kasutamisega seonduvaid ohtusid maksimaalselt, ajendades noori tarvitama ohtlikke aineid ohtlikes olukordades.

Murekoht

ÜRO laste õiguste kaitse konventsioon nõuab laste uimastiohtude eest kaitsmise nimel nulltolerantset lähenemist.

Vastulause

  • ÜRO laste õiguste kaitse konventsioon kutsub üles lapsi kaitsma, mitte karistama ja kriminaliseerima. Sõda uimastitega on vastuolus ÜRO rõhuasetusega inimõigustele ja tervishoiule. Uimastipoliitika kujundamist peaksid suunama just need kaalutlused.

Murekoht

Kriminaalsed uimastiseadused saadavad sõnumi, et uimastite kasutamine on ohtlik ja vastuvõetamatu.

Vastulause

  • Kriminaalõigussüsteemi ülesanne ei ole saata rahvatervise-teemalisi sõnumeid. Kui kriminaalõigussüsteem on seda üritanud, pole see tulemusi andnud.
  • Uimastiseaduste jõustamise arvelt säästetud kulutusi ja uimastite seadusliku müügi pealt teenitud maksutulu on võimalik suunata tõhusamate, täpsemini sihitud uimastiharidusprogrammide rahastamisse.
  • Seaduslik regulatsioon koos selle poolt pakutavate võimalustega pakendite väljanägemise, tarnimisettevõtete ja müügikohtade kontrollimiseks teeb võimalikuks ka paremate uimastiohu-teemaliste sõnumite saatmise üldsusele.
  • Tubakapruukimise taandumine paljudes riikides näitab, et kriminaalkaristuse ähvardus pole uimastite tarvitamisega seonduvate riskide teadvustamiseks vajalik. Turu rangem reguleerimine ja parema tervisehariduse pakkumine on tõhusamad ja inimlikumad viisid rahva kannustamiseks tervislikumate elustiilivalikute suunas.

Murekoht

Keeluseadused kaitsevad ühiskonna kõige haavatavamaid ja marginaliseeritumaid rühmi. Seaduslik regulatsioon seaks nad ainult suuremasse ohtu.

Vastulause

  • Keelustamine võimendab kergestihaavatavate inimeste marginaliseerimist märkimisväärselt. Keelupoliitika häbimärgistab uimastitarvitajaid, vaeseid, naisi, noori ja eriti vähemusrahvuseid. Hoolimata tõsiasjast, et valge- ja mustanahalised inimesed kasutavad uimasteid peaaegu ühepalju, on mustanahaliste tõenäosus sattuda uimastikuriteo eest vahi alla, pälvida kohtulik süüdistus ja saada karistatud vabadusekaotusega oluliselt suurem.
  • Ehkki puudustkannatavad inimesed tarvitavad uimasteid rohkem kui ülejäänud elanikkond, on vaeste inimeste tõenäosus uimastite pruukimise läbi kannatada saada oluliselt suurem.

4. Kuritegevus

Kuritegevuse kahandamise asemel keeluseadused hoopis tekitavad seda hoogsalt. Muutes taimi tarbekaubaks, mis mõnel puhul on väärt oma kaalu kullas, on uimastite ebaseaduslikkus sünnitanud iselaadse alkeemia. See on tugevaks kasumiajendiks kriminaalsetele rühmitustele, ahvatledes neid uimastiäriga tegelema ja seda kontrollima. Sel moel ebaloomulikult kõrgeks pumbatud hinnad soodustavad ka lihtlabast tänavakuritegevust, kuna uimastitest sõltuvuses olevad inimesed on sunnitud oma vajaduste rahuldamiseks varastama ja röövima. Ning lõppude lõpuks muudab keelurežiim uimastite pruukimist karistades kurjategijateks miljonid muidu seadusekuulekad kodanikud — eriti kõige marginaliseeritumad ja kergestihaavatavamad nende hulgast.

Murekoht

Uimastiäri ülevõtmine kuritegelikelt rühmitustelt ei too kaasa nende kadumist; kurjategijad hakkavad lihtsalt ära kasutama muid kriminaalseid võimalusi.

Vastulause

  • Kui muud kriminaalsed võimalused on olemas, siis neid juba kasutatakse ära, kusjuures sageli rahastatakse sellist tegevust ebaseaduslike uimastitega teenitud tuludest. Seaduslik regulatsioon kaotaks ühe suurematest kuritegelikest tuluallikatest maailmas nii praegu kui ka tulevikus.
  • Probleemi taoline esiletoomine annab mõista, et me peaksime uimastite keelustamist jätkama selleks, et hoida kurjategijaid uimastikuritegevusega hõivatuna. Sellise loogika kohaselt ei peaks me üldse üritama kuritegusid ära hoida, et inimesed ei läheks nende asemel muid seaduserikkumisi toime panema.
  • Isegi kui tegevus mõnedes kuritegevuse valdkondades peaks seadusliku regulatsiooni tingimustes hoogustuma, kahaneb kuritegevuse üldine tase märkimisväärselt. Seaduslik regulatsioon teeks lõpu ka ebatõhusatele jõustamismeetmetele, mis uimastite tootmist ja smugeldamist — koos kogu kaasneva kuritegevuse ja vägivallaga — mitte ei kaota, vaid suruvad uutesse piirkondadesse (nn õhupalliefekt).
  • Keelupoliitika lõpetamine vabastaks ressursse, mida saaks rakendada võitlusse muu kuritegevusega. See ülesanne muutuks ka lihtsamaks, kuna sedamööda, kuidas kahanevad kurjategijate uimastitulud, kahaneb ka nende mõjuvõim.

Murekoht

Seaduslik regulatsioon tähendab leebet suhtumist kuritegevusse.

Vastulause

  • Seaduslik regulatsioon tähendab ranget suhtumist kuritegevusse. Seadusliku regulatsiooni kõige ägedamad vastased on kurjategijad, kes keelustamise tingimustes määratusuuri kasumeid teenivad.
  • Märkimisväärse osa varavastastest kuritegudest panevad toime sõltlased, kes oma harjumuse rahastamise nimel vargil käivad. Kui Šveitsi riik hakkas sõltlaseid seaduslikult reguleeritud heroiiniga varustama, kahanes sissemurdmiste hulk kaks korda.

Murekoht

Loomulikult kahandaks uimastite seadustamine kuritegevust. Kuid kas sel juhul ei tuleks ka mõrvamist seadustada?

Vastulause

  • Täiskasvanute uimastitarvitamine pole ühegi moraalse ega juriidilise mõõdupuu järgi võrreldav mõrvaga. Esimene on eraisiku vabatahtlik tegu, mis toetub isiklikule otsusele oma keha teatud viisil mõjutada. Teine on juba määratluse poolest tegu, mis pannakse toime vastu subjekti tahtmist konkreetse kavatsusega talle viga teha.