kanepitembi tõlkeluguAvaldame tõlke Ühendkuningriigi uimastipoliitika muutmist taotleva organisatsiooni Transform Drug Policy Foundation asutaja, poliitika- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja Danny Kushlicki artiklist, mis ilmus Transformi blogis 15. veebruaril 2011.

* * *

Nende jaoks, kes uimastiteemalist debatti jälginud on, pole midagi ilmsemat sellest, kuidas poliitikud uimastitevastase sõja põlistamise nimel kaaskodanike hirmudel mängivad. Seda hoolimata tõsiasjast, et just kodanikkond on see, kes kontraproduktiivsete tagajärgede põhiraskust taluma peab. Rahvusvaheliste suhete alane nn julgeolekustamise (ingl securitisation) teooria kirjeldab kõigist teistest raamistikest, mida ma kohanud olen, paremini selle ohupõhise protsessi toimimist. Uimastisõja lõpetamise seisukohalt on julgeolekustamata lähenemise omaksvõtt esmatähtis.

Julgeolekustamist on kirjeldatud “sammuna, mis viib poliitika kõrvale kehtestatud reeglite mängumaalt ning lavastab käsiteldava probleemi kas ebatavaliseks poliitikaks või millekski poliitikaüleseks.” (Buzan et al 1998: 23). Midagi julgeolekuprobleemiks kuulutades volitab kõneleja end jõustama ja õiguspärastama erakorralisi ja äärmuslikke meetmeid selle ohuga võitlemiseks. Viide pärineb siit.

Rita Taureck Birminghami ülikoolist kirjeldab julgeolekustamist:

“Julgeolekustamise teooria peamine väide on, et julgeolek kujutab endast kõnetegu (ingl speech act), et ainuüksi lausudes sõna “julgeolek” saadetakse midagi korda. “Miski muutub julgeolekuprobleemiks siis, kui see sellena tähistatakse.” (Wæver 2004a,) Kuulutades, et mingisuguse referentobjekti eksistentsi ähvardab oht, taotleb julgeolekustav tegutseja õigust rakendada referentobjekti püsimajäämise tagamise huvides erakorralisi meetmeid. Seega teisaldatakse teema normaalse poliitika sfäärist erakorralise poliitika sfääri, kus selle saab lahendada kiiresti ning normaalseid (demokraatlikke) poliitikategemise reegleid järgimata. Julgeoleku sisu jaoks tähendab see igasuguse olemasoleva tähenduse kadumist; see võib olla kõike, milleks julgeolekustav tegutseja seda nimetab. Julgeolek — selliselt mõistetuna — on ühiskondlik konstruktsioon, kus julgeoleku tähendus sõltub sellest, mida sellega tehakse.”

Alltoodud tabel näitlikustab, kuidas julgeolekustamisprotsess kehtib uimastipoliitikas.

Kõnetegu Referentobjekt Eksistentsiaalne oht Erakorraline meede
ÜRO konventsioon 1961. aastast “Inimkond” Uimastisõltuvuse “pahelisus” Globaalne keeluseadus
ÜRO konventsioon 1988. aastast “Riigid” Organiseeritud kuritegevus ja salakaubandus Uimastisõja eskaleerimine ja militariseerimine

2009. aasta märtsis nimetas USA senaator John McCain president Calderoni sõda kartellidega „eksistentsiaalseks ohuks Mehhiko valitsuse enese ülesehitusele“ — avaldus, millega USA sisejulgeolekuminister Janet Napolitano enda sõnul nõustus.

Sama aasta aprillis teatas Hillary Clinton esindajatekoja komiteele, et sõjast räsitud Swati orus Pakistani valitsuse osalust piiravale leppele alla kirjutades loobub Islamabad territooriumist ning „põhimõtteliselt loovutab trooni Talibanile ja äärmuslastele“. „Ma usun, et pole võimalik [piisavalt] rõhutada selle eksistentsiaalse ohu tõsidust, mida jätkuv edasitung Pakistani riigile kujutab,“ ütles Clinton, lisades, et tuumarelvastatud riik võib osutuda „surmaohuks“ ka Ühendriikidele ja muudele riikidele.

Järgnev lõik pärineb USA endiselt riiklikult julgeolekunõunikult Condoleezza Rice’ilt ning ilmus sealse välisministeeriumi rahvusvahelise teabeprogrammi (IIP) 2002. aasta detsembris üllitatud elektroonilises väljaandes “U.S. National Security Strategy: A New Era” (“USA riiklik julgeolekustrateegia:  uus ajastu”).

„Kõige põhilisem on, et 11. septembri rünnakud kujustasid kristallselgelt meie haavatavuse. Samuti joonistasid need teravalt välja meid tänapäeval ähvardavate ohtude olemuse. Tänapäevased ohud ei tulene niivõrd ulatuslikest sõjavägedest kuivõrd väikestest, hämaratest terroristirühmadest — rühmadest, mis ei lähtu mitte tugevatest, vaid nõrkadest või nurjunud riikidest. Ning pärast 11. septembri rünnakuid pole enam kahtlustki, et tänapäeva Ameerika on silmitsi eksistentsiaalse ohuga meie turvalisusele — ohuga, mis on sama suur kui see, mis ähvardas meid Ameerika kodusõja, niinimetatud „hea sõja“, või külma sõja ajal.“

Fraasi „eksistentsiaalne oht“ kasutamine osutub üsna paljastavaks, kui teadvustada, et see pärineb rahvusvaheliste suhete nn Kopenhaageni koolkonna sõnavarast; fraas leidub ka Kopenhaageni suuna alusepanija Buzani jt 1998. a teoses „Security: a new framework for analysis“ („Julgeolek: analüüsi uus raamistik“). Klassikalistest julgeoleku-uuringute teooriatest märkimisväärsel määral eemaldunud Buzan, Wæver ja De Wilde pakkusid välja uue raamistiku, mille nimetasid „julgeolekustamiseks“.

Seega — eksistentsiaalne oht konstrueeritakse ohuna referentobjekti olemasolule kui sellisele. Tegemist on akadeemilise versiooniga röögatusest „Me kõik saame surma!“. Üldise käsitluse kohaselt sooritab kõneteo poliitiline liider ning tema kavatsetud kuulajaskond on avalikkus. Sõjas uimastite vastu on aga kuulajaskonnaks, kes kõneteo-sööda alla neelama peavad, tegelikult teised valitsused. Uimastipoliitika korrigeerimise ühenduse Transform Drug Policy Foundation julgeolekustamise-teemalises lühikokkuvõttes „International Security and the Global War on Drugs: the Tragic Irony of Drug Securitisation“ („Rahvusvaheline julgeolek ja üleilmne sõda uimastitega: uimastite julgeolekustamise traagiline iroonia“) anname mõista, et tegelikult on ülemaailmse uimastipoliitikaga seoses aset leidnud kaks julgeolekustamist.

Esimene julgeolekustamine. 50 aastat tagasi leppis rahvusvaheline üldsus ÜRO vahendusel (ja USA märkimisväärsel survel) kokku, et sõltuvus „narkootilistest uimastitest“ ja nende kuritarvitamine ohustavad inimkonda. Kirjeldades seda „ränga pahena“, mis on „tulvil ühiskondlikke ja majanduslikke hädaohtusid inimkonna jaoks“, ning „teadvustades oma kohust selle pahe takistamisel ja sellega võitlemisel“, nõustusid nad kehtestama „tõhusaid meetmeid narkootiliste uimastite kuritarvitamise vastu“, väites, et see „nõuab kooskõlastatud tegevust ühistel alustel“. Need read 1961. aasta ÜRO ühtsest konventsioonist kujunesid vundamendiks sellele, mida me praegu tunneme termini all „sõda uimastitega“ (ingl War on Drugs). 

„Tegevus ühtsetel alustel“ (ingl universal action) tähendas mittemeditsiiniliseks otstarbeks pruugitavate koka-, kanepi- ja unimaguna-põhiste ravimite käsitlemist ohuna meile tuntud tsivilisatsiooni eksistentsile. Just see (meie peamiselt kaubandus- ja tervishoiupõhisele alkoholi- ja tubakapoliitikale vastanduv) ohupõhine lähenemine pani aluse esimesele globaalsele keelustamisrežiimile ning — mõnevõrra ettearvatavalt — globaalsel tasandil tulusale turule, mida korraldavad ja kasutavad oma huvides kurjategijad.

Teine julgeolekustamine. Aastakümnete vältel kujunesid need kuritegelikud kartellid märkimisväärseks globaalmajanduslikuks jõuks ning nüüd nähakse neis koos valitsusväliste osalejatega ohtu rahvusriikidele ja isegi tervetele regioonidele. ÜRO uimastikonventsioon 1988. aastast tunnistab „salakaubaveo ning sellega seotud, legitiimsete majanduste stabiilsust õõnestavate ja ohustavate muude kuritegelike ettevõtmiste vahelisi ühendusi“. Organiseeritud kuritegevusest johtuvat sekundaarset ohtu mööndes käivitas globaalne kogukond rahvusriike ähvardava „ohu“ neutraliseerimiseks taas kord USA survel (ja eirates asjaolu, et see, mis organiseeritud kurjategijate jaoks üldse teenimisvõimaluse tekitas, oli esmane keelustamine) üha militariseeruva uimastisõja.

Kollektiivne mälukaotus fakti suhtes, et organiseeritud roimareile kinkis võimaluse eelnenud keelustamisprotsess, tähendab, et paljud poliitikud ähmastavad meelega või alateadlikult kahe kirjeldatud julgeolekustamise piire ning on valmis ohuks pidama „narkootikume“ ja „sõltuvust“, ehkki tegelikult kasvavad märksa suuremad ohud välja „äärmusliku meetme“ — keeluseadusega — kaasnevatest „ettekavatsematutest tagajärgedest“.

Asjad võiksid aga olla veelgi hullemad. Meid võinuks oodata järjekorras kolmas julgeolekustamine. 2010. aasta märtsis Brüsselis Venemaa ja NATO ühisnõukogu laiendatud istungil esitles Venemaa föderaalse uimastikontrolli ameti FSKN juht Viktor Ivanov Moskva seitsmepunktilist kava võitlemiseks uimastitootmisega Afganistanis ning soovitas koostöös NATO-ga asutada afgaanide moonipõllunduse probleemi lahendamise operatiivgrupi.

Muude ideede hulgas hõlmas kava ettepanekut „kergitada Afganistani uimastootmise probleem ÜRO julgeolekunõukogus maailma rahu ja julgeolekut ähvardava ohu staatusesse.“

Julgeolekustamine kui „samm, mis viib poliitika kõrvale kehtestatud reeglite mängumaalt ning lavastab käsiteldava probleemi kas ebatavaliseks poliitikaks või millekski poliitikaüleseks” on olemuselt sügavalt ebademokraatlik. Just sellepärast ongi teaduslikud tõendid n-ö kirikuvande all ning just sellepärast ongi uimastipoliitikat ümbritsevat retoorika toonilt nii irratsionaalne ja populistlik. Kui probleem on kord juba julgeolekustatud, on selle vastavas raamistikus hoidmiseks tarvis säilitada töötavat propagandasüsteemi.

Mis toob mind viimase punkti juurde. Kui julgeolekustamine on toimunud nii kaua kui uimastite meditsiinivälise kasutamisega seonduv, muutuvad kõikvõimalikud progressiivsed reformid samuti „ohuks“ — „ohuks“ pikaajalisele missioonile ja mõnedele ressurssidega väga hästi varustatud agentuuridele, millele uimastisõja pidamine on ülesandeks tehtud. Nüüd näemegi, et oht ei ähvarda mitte midagi muud kui jäika maailmakorda — maailmakorda, mille pikaajalised rahvusvahelised suhted ning tegelikult ka riikide lokaalne sotsiaalpoliitika rajanevad nurjumisele määratud uimastisõja jätkamisel, mille alustalasid reformiprotsessid õõnestavad.

Äsjase majanduskrahhi tingimustes on avaldatud arvamust, et globaalsed finantsinstitutsioonid on „liiga suured, et põruda“. Mingis mõttes on samas seisus makro-julgeolekustamisjuhtumid nagu terrorism ja uimastid. Uimastite julgeolekustamine hõlmab nii palju poliitilist ja majanduslikku kapitali, et võimulolijail on raske ette kujutada selle hinguseleminekut. Traagilisel moel tõstavad julgeolekustamisdoktriini kriitika päevakorda sündmused eelkõige Mehhikos, Kolumbias ja Lääne-Aafrikas (Afganistani pärast tuntakse muret üsna vähe). 1961. aasta konventsioonist johtunud kavatsematud kahjud nõuavad äärmiselt ränka lõivu ning ohupõhine narratiiv kõmiseb üha kulunumalt ja paranoilisemalt.

Kui USA avaldas protesti Boliivia hiljutise püüdluse suhtes teha lõpp kokalehtede närimist keelustavale seadusele, tõsteti peamiste põhjuste hulgas esile ÜRO konventsioonide „terviklikkuse“ säilitamist. See, mille säilitamisest nad huvitatud on, pole mitte ÜRO konventsioonide terviklikkus, vaid suuresti kahele üleüldisele julgeolekustamisjuhtumile rajaneva maailmakorra kestlikkus.

On aeg hõlmata ohupõhise lähenemise rakendajad tõsisesse debatti äärmuslike keelustamismeetmete tulemuste üle ning selgitada välja, kas uimastite seaduspõhine reguleerimine võiks aidata saavutada selliseid julgeolekueesmärke, mis tegelikult vastavad Kolumbia, Afganistani, Mehhiko ja Lääne-Aafrika reakodanike vajadustele.

Tänuavaldus.

Autor avaldab sügavat tänu kolleeg Emily Crickile selle eest, et too tutvustas talle julgeolekustamise kontseptsiooni ja selle rakendamist rahvusvahelises uimastipoliitikas, ning mitmete jutuajamiste eest, millel oli käesoleva analüüsi koostamise juures esmatähtis roll.

Samal teemal vt ka: