kanep

Kanepitemp võttis ühendust Mart Kalvetiga, kes hiljuti Raadio 2 saates “Poolt ja vastu” argumenteeris kanepi legaliseerimise poolt ja muu hulgas lubas oma seisukohti põhjendada viidetega allikmaterjalidele. Kuna võetud ülesanne ei ole veel lõplikult valmis, siis avaldame selgituse osade kaupa.

* * *

Mul on kahju, et ma pole jõudnud nädala aja jooksul kogu 8. oktoobri saadet läbi töötada. Palju probleeme leidsid vaid kerget riivamist, püüan neid põhjalikumalt käsitleda. Samuti lubasin saates korduvalt oma väiteid allikaviidetega kinnitada. Taoline ülesanne nõuab vaba aega veidi rohkem, kui mul töö ja pere kõrvalt viimastel päevadel aega on olnud, mistõttu postitan täna R2 “Poolt ja vastu” foorumisse vaid osa saatejärgsetest kommentaaridest.

Kui olen saate täielikult kommenteerinud, mis loodetavasti juhtub järgmise nädala jooksul, leiab sellele tõenäoliselt püsiva kodu veebipäevik Kanepitemp. Siia või sinna kommentaariumisse — või ka meiliaadressile, mida teab saate toimetaja — ootan loomulikult põnevusega kõiki vastuväiteid, eriti lugupeetud hr Germanni omi.

Õiendus

Esmalt pean vajalikuks rõhutada, et ei mina ega uimastipolitseinik pole inimesed, kes uimastipoliitika teemal muidu kui oma kitsast nišist — üks erihariduseta lihtkodaniku ja poliitikavaatlejana, teine seaduste jõustamise eest vastutava isikuna — sõna võtma peaksid. Vaidlus selle üle, mis uimastipoliitikas tulemusi annab ja mis mitte, peaks toimuma palju kõrgemal tasemel, poliitikute, arstide, teadlaste ja tippametnike osavõtul. Kuni nood teema keerutamata arutamist väldivad, peavad meiesugused etturid meediamudas müttama. Loodan, et kui meie jutuajamisest ka muud kasu polnud, pani see ehk mõne inimese, kellel arvamus ühe või teise uimastipoliitilise meetme mõistlikkuse küsimuses veel välja pole kujunenud, teema üle sügavamalt juurdlema, ehk koguni esinejate väiteid kontrollima.

Viimast arvesse võttes tunnen vajadust mõningaid oma väidetest täpsustada, teisi kinnitada allikatega ning vastata pikemalt mõnedele hr Germanni repliikidele.


3:10 Veiko Germann (edaspidi VG): „Politsei võitleb selle vastu, et kanepit jääks vähemaks ja seda oleks raskem tänaval kätte saada ja inimeste tervis oleks palju parem kui kanepit tarvitades.“

Mart Kalvet (edaspidi MK) saatejärgne kommentaar: Kuna kanepi valdavus jõudsalt kasvab (1999. aastal oli 18–24-aastastest noormeestest kanepit vähemalt korra proovinud 19% [allikas: National Report on Drug Situation in Estonia, 2001], 2010. aastal 16–24-aastastest noormeestest 1–3 korda proovinud rohkem kui 28%, 6 v rohkem korda 20% [allikas: Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring, 2010]), pole liialdus väita, et politsei ei tule neile antud keerulise ülesandega hästi toime.

Samuti pole teadaolevate faktidega kooskõlas väide, et kanepi valdavuse tingimustes on inimeste tervis oluliselt halvem. Nimelt puuduvad andmed, mis näitaksid, et kanep rahvatervist kuidagi olulisel määral rikub. Kanepi ja kopsuvähi oletatud seos on ammu kummutatud (D. Tashkin 2006; vt punkt 6 siin, samuti artiklit siin). Ehkki mõnede vaimsete häirete ja kanepitarvitamise vahel on tuvastatud korrelatsioon, pole leitud selget põhjuslikku seost (pikemalt sel teemal vt siin). Kui kanep tekitaks skisofreeniat, peaks selle valdavuse kasvades suurenema skisofreenikute osakaal ühiskonnas. Vähemalt Ühendkuningriigis see nii ei ole (M. Frishet jt, 2009). Teadlaste tagasihoidliku hinnangu kohaselt (M. Hickman jt, 2009) peaks korrakaitsjad isegi juhul, kui kanep tõesti skisofreeniat põhjustaks, kas või üheainsa skisofreeniajuhtumi ärahoidmiseks 20-aastaste ja vanemate täiskasvanute seas pruukimast takistama umbes 3000 kanepi sagetarvitajat või 150 000 juhutarvitajat. See ei ole kuigi realistlik siht.

Kanadas läbi viidud uuring (G. Thomas, C. Davis, 2009) näitas, et kanepitarvitamisest johtuvad tervishoiukulutused (20 dollarit tarvitaja kohta aastas) on väga palju väiksemad kui tubakast (800 $) ja alkoholist (165 $) tingitud kulud, samas kui uimastiseaduste jõustamise seisukohast on kulutused ühele tarvitajale 328 dollarit, kuna 94% kanepiga seotud ühiskondlikest kulutustest on tingitud jõustamismeetmetest. Seega ei pea (vähemalt Kanadas) vett väide, et korrakaitseorganite tegevus aitab kahandada kanepiga seonduvaid tervishoiukulutusi, kujutades ühiskonnale väiksemat koormat kui kanepi sallimine. Pigem on lood vastupidi.


3:30 VG: „Eks see on läbi aegade olnud nii erinevates riikides, et sinna, kust midagi ära võetakse, tuleb midagi asemele, aga selleks ongi õiguskaitseorganid ja politsei.“

MK saatejärgne kommentaar: Vastaksin endise narkopolitseiniku ja ühenduse LEAP liikme Jack A. Cole’i sõnadega möödunud kuul Rio de Janeiros korrakaitsetöötajaile peetud ettekandest (täisteksti ingl keeles leiab siit):

„Kui kehtiv uimastipoliitika annaks tulemusi, peaks nüüdseks olema juhtunud seitse asja. /…/ Punkt 7: uimastikurjategijate vahistamiste osakaal peaks kahanema.

Võiks ju arvata, et pärast enam kui 41 miljoni inimese vahistamist uimastiseaduste mittevägivaldsete rikkumiste eest USA ajaloo kõige pikema sõja vältel peaksid need inimesed, kes uimasteid müüa tahavad, hakkama viimaks otsa saama. See pole nii. 1965. aastal vahistasime 65 500 inimest; 2005. aastaks oli see arv kasvanud 1,9 miljonini aastas. Hiljuti, 2009. aastal, langes narkovahistamiste arv 1,7 miljonile —määrani, mis on 25 korda suurem uimastisõja-eelsest osakaalust.

Ma sain üsna oma 14 aastat väldanud sala-uimastipolitseiniku karjääri alguses aru, et kui vormis politseinikel õnnestus mõnes naabruskonnas vahistada vägistaja või röövel, kahanes seal vägistamiste ja röövide hulk. Politseinik oli kurikaela kätte saanud. Kui mina aga vahistasin isiku, kes müüs uimasteid, ei kahanenud uimastite müügi määr sugugi. Ma ei teinud muud kui kinkisin „karjäärivõimaluse“ sadadele inimestele, kes olid varmalt valmis võtma riske millegi nimel, milles nad nägid ropult tulusat teenistust.

Pärast 40-aastast sõda, mis on maksma läinud 1,5 triljonit dollarit USA maksumaksjate raha ning rikkunud vähemalt 41 miljoni inimese elu, võiks eeldada, et oleme suutnud vähemalt mingil määral mõjutada seda, kui palju inimesi Ühendriikides keelatud uimastitest sõltuvaks jääb. Paraku pole ka see tõsi.“

Lühidalt: on kuriteoliike, mille levikut on täiesti võimalik piirata kurjategijaid vahistades ja karistades, s.t, mille puhul eeldus, et „kust midagi ära võetakse, tuleb kohe sama asemele“ ei kehti. Uimastikuritegevus sellesse liiki ei kuulu ning VG püstitatud hüpotees „kust võetakse, sinna tuleb“ ilmneb selle puhul valulise enesestmõistetavusega. Minu meelest ei saa sellega aga küll kuidagi keelustamis- ja karistamispõhist uimastipoliitikat õigustada, pigem vastupidi.


4:50 VG: „Kokaiini ja morfiini ei kasutata Eestis meditsiinis üldse palju!“

MK saatejärgne kommentaar: Möönan, et meditsiinilise kokaiini kasutusmäärasid ma ei tea. Kuna seda pruugitakse välispidiselt kohaliku tuimestina, ei puutu meditsiinilise kokaiini näide tegelikult uimastiteemalisse vaidlusse muidu kui näitena legaalsest ainest, mille regulatsioon ja kontrollimine ei käi olemasolevale süsteemile üle jõu.

Morfiini kasutamisega on aga nii ja naa. Aastatel 2006–2008 kogutud andmed näitavad, et Eestis pole olukord valu opioididega pärssimise rindel sugugi nii hull kui mõnedes tagurlikumates riikides. Morfiini tarvitatakse meil 4 mg elaniku kohta aastas — rohkem kui kõige mahajäänumates piirkondades, aga palju kordi vähem kui mõnes teises arenenud riigis. Lähemat teavet vt allikast, millele viitasin ka saates.

MK: „Kas aine, mis on opioididest ohutum, aga teeb mõnel juhul ära sama või isegi parema töö, ei võiks siiski olla patsientidele kättesaadav?“

Saatejärgne täpsustus: mõistagi ei taha ma öelda, et kanep alati opioididest tõhusam on. Siiski on mitmeid kroonilisi valusid, mille puhul need on enam-vähem võrdselt valuvaigistava toimega, millisel juhul tuleks kummagi ohte hinnates võrrelda ainete võimalikke kõrvalmõjusid. Opioididel on need kahtlemata hullemad. Täiendavat teavet kanepi valunäidustuste kohta vt teatmikust „Chronic Pain and Medical Cannabis“. Opioidide ja kanepi võrdlevast farmakoloogiast, samuti opioidide ebameeldivatest kõrvalmõjudest (hingamise seiskumine, kõhukinnisus, tugev sõltuvus) räägib arst, toksikoloog ja biokeemik dr Phillip Leveque siin. Tsiteerin kokkuvõtet:

Vähe on valulisi haiguseid, mida kanep ei leevenda. Isegi kõige rängemate valude korral lubab kanep manustatavate opiaatide määra äärmuslikult kahandada. Lõppeks on ju nende ainete toimemehhanismid täiesti erinevad.


5:40 VG: „Kui tõmmata endale kanepit kopsu, imendub sealt verre 40 erinevat kannabinoidi pluss THC. See ei ole kokkuvõttes tervisele kasulik.“
MK: „Suitsetamisel lisanduvad veel tõrv ja tubakasuitsust rohkemgi kantserogeene. Samas ei pea kanepit pruukima suitsetades, vaid võib süüa või aurustada; on kangeid saaduseid, mida soovitud mõju saamiseks peab suitsetama väga vähe, mistõttu tervist rikuvad need vähem. Puhta kanepi pikaajalised halvad mõjud tervisele ei ole kinnitust leidnud.“

MK saatejärgne kommentaar: kannabinoidid, THC nende hulgas, ei ole kindlasti tervisele otseselt ohtlikud sellisel moel nagu alkohol või opioidid. Tegelikult on kanep muude taju muutvate ainete ja isegi enamiku jaemüügiravimitega võrreldes hämmastavalt mittetoksiline. Pole teada THC surmavat üledoosi inimesele (tõenäoliselt pole inimesele kanepit surmavas koguses manustada võimalik; igatahes pole seda iial dokumenteeritud), alkoholi eluohtlik üledoos algab aga vaid kümnekordsest lävedoosist ning opioididel on see veel poole väiksem. Allikaviidetega varustatud, üsna erapooletu lühikokkuvõtte sellest, millised võivad olla kanepi pikaajalise tarvitamise mõjud tervisele ning millised neist on kui suurel määral pöörduva iseloomuga, leiab ingliskeelsest Wikipediast. (Vihje: suurem osa soovimatutest mõjudest pole täiskasvanutel eriti ägedad ning kaovad pärast tarvitamise lõpetamist. Tõsi, mõnedes küsimustes puudub teaduslik konsensus: eri uurijad on saanud väga erinevaid tulemusi. Uimastipoliitika reformimisel tuleks kindlasti leida võimalusi tarvitajate terviseandmete senisest paremaks kogumiseks ja analüüsimiseks; keelu-/karistusrežiim seda paraku ei soodusta.) Julgen soovitada ka Oxfordi farmakoloogi L. Iverseni meta-analüüsi (paljude uurimuste tulemusi kokkuvõtvat uurimust) 2005. aastast, mis leidub siin. Tsiteerin kokkuvõtet:

Ilmunud teadusartiklite ülevaade annab mõista, et suuremal osal kanepikasutajatest, kes ei pruugi kanepit igapäevaselt, vaid vahetevahel, ei ilmne mingisuguseid püsivaid füüsilisi või vaimseid kahjustusi. Nagu muude „meelelahutuslike“ uimastite puhul, leidub siiski ka neid, kes kanepi kahjulike mõjude läbi kannatavad. Mõnedel psühhootilise mõtlemise kalduvusega isikutel võib olla risk kutsuda kanepiga esile psühhootilise iseloomuga haiguseid. Igapäevaselt suurte koguste tarvitajatel on tõenäoliselt madalam haridustase ja madalam sissetulek; nende hingamisteed võivad saada füüsilisi kahjustusi. Samuti on neil märksa suurem risk tarvitamise jätkamisel sõltuvusse jääda. Tõendid selle kohta, et taolised kahjulikud mõjud pärast uimasti kasutamise lõpetamist jätkuvad või et ilmneb mingisuguseid otseseid põhjuslikke seoseid, on aga napid.


6:32 VG: Mina ja mu kolleegid on oma töös kokku puutunud inimestega, kes on pikaajaliselt tarvitanud kanepit.“
MK: „Oletan, et nad olid lisaks kanepitarvitamisele sooritanud muidki kuritegusid.“
VG: „Kindlasti üheks aluseks paljude varguste puhul on narkomaania.“
MK: „Kas te väidate, et inimesed Eestis tungivad korteritesse ja varastavad asju, et oma kanepisõltuvust rahastada?“
VG: „On ka neid juhtumeid. Olen 100% kindel.“
MK: „Milline on selliste tegude valdavus võrreldes muude ainete sõltlaste toime pandud isiku- ja varavastaste kuritegudega?“
VG: „See oleks spekulatsioon, kui ma ütleksin neid numbreid välja, aga samas saan oma töö põhjal väga julgelt väita, et on isikuid, kes on kaks aastat järjest tarvitanud kanepit, ja nende juturääkimine on pärast seda langenud, nad ei saa enam hästi aru, nende mälu pole enam selline, nagu oli enne kanepitarvitamise algust. Väga paljud narkomaanid, kes on läinud fentanüüli tarvitamise peale, on alguse saanud just kanepist.“
MK: „Pakun, et sõltuvusttekitavatest ainetest on sellised inimesed pruukinud esmalt ikka alkoholi või tubakat.“
Järgneb saatejuhi jutt nn hüppelauateooriast („Kui meil juba on kaks hoiatavat näidet, milleks on siis vaja veel kolmandat ja neljandat?“ jne.).

MK saatejärgne kommentaar: tõesti huvitav oleks näha andmeid selle kohta, milliste kuritegude sooritajad on milliste sõltuvusainete tarvitajad. Vastavat statistikat pole ma näinud ei Eesti ega muude riikide kohta. Ma ei leia aga, et meil oleks mingit alust statistika puudumisel eeldada, et kuritegevus on kanepikasutajate hulgas sama valdav kui muude keelatud uimastite või alkoholi pruukijate seas. Oletatavad seosed kanepi ja vägivaldse käitumise, kanepi ja vägivaldse kuritegevuse ning kanepi ja koduvägivalla vahel USA-s on kummutatud üsna veenvalt (vt punktid 8–10 siin). Samuti pole alust eeldada, et kanepi kriminaliseerimine kanepitarvitajate kuritegevust kahandaks (seda märgib hiljem ka V.G., osutades, et uimastiseaduse ühekordne rikkumine viib sageli järgmise rikkumiseni), mistõttu pole mõistlik väita, et keelupoliitika jõustamine aitab kuritegevust pärssida — pigem vastupidi.

Saates jäi VG-lt küsimata, mis asjaoludel ta kanepitarvitajate kognitiivsete võimete mandumist mitme aasta vältel seirama oli sunnitud. Kas on äkki võimalik, et väidetavalt kaks aastat kanepit tarvitanud inimesed, kelle jutt on segane ning arusaamisvõime ja mälu kehvad, tarvitasid kanepile lisaks aineid, mis inimvaimu ägedalt nüristavad? Või olid nood isikud siiski juhmipoolsed juba enne kanepitarvitamise algust ja kuritegelikule teele asumist? Teadusuuringud ei näita nimelt, et kanepil ilmneks eriliselt nüristavat mõju ka pikaajalisel tarvitamisel; pigem võib kanep leevendada alkoholist tingitud kognitiivhäireid. (Vt artikleid 1, 2, 3, 4).

Hüppelaua- e värava- e lävepakuteooriat on püütud korduvalt tõestada ja kummutada; mõningase ülevaate neist üritustest annab Wikipedia. Eraldi tõstaksin esile Floridas läbi viidud uurimust, mis näitas, et haridustasemel ja tööhõivel on uimastikäitumisele suurem mõju kui kanepitarvitamisel ning et igasugune võimalik lävepaku-efekt pärast 21. eluaastat kaob (vt artiklit siin), ja Šveitsi ennetusmeditsiiniteadlaste uuringut, mis näitas, et pärast 22. eluaastat jääb kanepit tarvitama vaid 7% noortest (vt artiklit siin).


9:00 MK: „Ma ei arva, et me peaksime (uimastid) legaliseerima lähiaastatel. Aga loodan, et lähima 5–10 aasta perspektiivis jõuame ühiskondlikule kokkuleppele, mis teeb dekriminaliseerimise faktiliselt võimalikuks ja vabastab narkopolitseile tohutul hulgal ressursse, mida nad saavad ära kasutada palju targemini kui kanepitarvitajate tagakiusamiseks.“
VG: „Oskate te öelda riike, kus on see…“
MK: „Portugal.“
VG: „Kas Portugalis on see siis ametlikult ja seadusega lubatud?“
MK: „Dekriminaliseeritud. Kõik uimastid on Portugalis dekriminaliseeritud.“
VG: „Minu teada ei ole päris nii.“
MK: „Määratlegem dekriminaliseerimine.“
VG: „Räägime Hollandist, kus kanep on seadusega lubatud.“
MK: „Ei ole ju.“
VG: „Coffeeshopis võib rahulikult tõmmata.“
MK: „Aga see pole seadusega lubatud. Rahvusvahelised lepped ei luba seda praegu veel legaliseerida, selleks peab toimuma muutus ÜRO-s.“
VG: „Väikese kogusega vahelejäänuid seal siiski ei karistata.“

MK saatejärgne kommentaar: juttu ressursside ümbersuunamisest näitlikustavad hästi arengud Portugalis, kus veidi pärast reformide jõustumist kasvas hõivatud uimastite kogus 499 protsenti, mis uurijate sõnul näitab, et politseinikud, kes ei pidanud enam väikeste koguste omajatele keskenduma, on saanud hakata tegelema suurekaliibriliste smugeldajatega. (C. E. Hughes, A. Stevens, 2010; samal teemal Boston Globe’is ilmunud ülevaate tõlget vt siin).

Aasta varem ilmus üsna põhjalik eksperthinnang (G. Greenwald, 2009). Tsiteerin kokkuvõtet:

Andmed näitavad, et peaaegu iga mõõdupuu järgi on Portugali dekriminaliseerimisraamistik osutunud tähelepanuväärselt edukaks. Sellises edus peituvad iseenesestmõistetavad õppetunnid, mis peaksid suunama uimastipoliitika-teemalisi debatte kogu maailmas.

Vestlusest jääb mulje, et V. G. ei tea täpselt, mida kujutab endast dekriminaliseerimine võrreldes legaliseerimisega. Täpsustagem: „Dekriminaliseerimiseks nimetatakse kriminaalkaristuste kaotamist teatud tegude eest, mida võib ometi jätkuvalt reguleerida erilubade või trahvide rakendamisega. Dekriminaliseerimine peegeldab ühiskonnas ja moraalsetes tõekspidamistes toimuvaid muutuseid.“ (Wikipedia) Eri riikides on eri aegadel lisaks uimastite omamisele ja meelelahutuslikule tarvitamisele dekriminaliseerimise kaudu reguleeritud nt abordid, rinnaga toitmine avalikus kohas, prostitutsioon, polügaamia ja homoseksualism.


10:07 MK: „Kas Eestis karistatakse väikese koguse omamise eest tihti vabadusekaotusega?“
VG: „Väike kogus on karistatav väärteona, see tähendab rahalist karistust.“

Saatejärgne kommentaar: selliselt väljendatuna võib tõesti öelda, et Eestis on uimastite väikeste koguste omamine dekriminaliseeritud. Miks taoline koordineerimata, ühepoolne dekriminaliseerimine ei pruugi mõistlik olla, kirjutas mullu novembris poliitik ja endine juhtiv korrakaitsetöötaja Andres Anvelt. Portugali näite puhul tuleb kindlasti rõhutada asjaolu, et seal mitte ainult ei dekriminaliseeritud uimastite omamist ja kasutamist, vaid seati sisse ka süsteem sõltlaste suunamiseks vabatahtlikule ravile. Eksperimendi edukust kinnitab võõrutusravile pöördujate suur hulk (1998–2008 kasvas Portugalis sõltuvusravi saanud patsientide hulk 23 000-lt 38 000-le).


10:37 VG: „Üks gramm kanepit kindlasti ei anna narkojoovet kümnele inimesele.“
MK: „Kindlasti annab.“

Saatejärgne kommentaar: nagu iga inimene, kes on kanepit proovinud, kinnitada võib, piisab kerge kanepijoobe saavutamiseks kange kanepiürdiga suitsetamise kaudu ühest “mahvist” (umbes 1/20 grammi), tugeva joobe saavutamiseks 1/10 grammist (Erowid). Sellega ei taha ma muidugi öelda, nagu peaks inimesi hakkama ühe grammi kanepi omamise eest trellide taha saatma — pigem on tegu näitega sellest, kuidas juriidilise ja objektiivse tegelikkuse vahel valitsevad märkimisväärsed käärid, mille olemasolust seaduste jõustajail aimugi pole.


Jätkame järgmisel nädalal.

Lugupidamisega,

Mart Kalvet

* * *

Vaata ka:

 

Advertisements