meditsiiniline kanep

Ravikanep.ee, 15.11.2013

Küllap kehtib see põhimõte kõigi eluvaldkondade kohta, eriti aga uimasti- ja ravimipoliitikas — meetmete tõhususe hindamisel tuleb potentsiaalsete ohtude alusetu paisutamine kõigile osapooltele ainult kahjuks. Vassimine ähmastab üldpilti, mis väljapakutud meetme vastalistele võib esialgu tore tunduda, kuid vääradele alustele rajatud poliitikad saevad pikas perspektiivis siiski just seda oksa, millel istub ühiskond tervikuna, mitte ainult need, keda soovitakse tõrjuda ja häbimärgistada.

Arstiteadlane Mari Järvelaid, põhjaliku ja üsna erapooletu uurimuse „Kanep kui uimasti“ autor, on hiljuti just sellega tegelema hakanud. Mul pole vähimatki soovi spekuleerida, miks Terviseameti tervishoiu büroo juhataja dr Järvelaid ravikanepi kohta ajakirjanduses luuletab, aga MTÜ Ravikanep juhatuse liikmena tunnen kohustust 8. novembril portaalis Tarbija24 ilmunud artiklis „Eesti arstid ei pea ravikanepit vajalikuks“ talle omistatud faktiväiteid — ja temapoolseid spekulatsioone — analüüsida ja kummutada.

Juba artikli pealkiri eksitab lugejat. Me ei saa teada, mida arvab kannabinoidide raviotstarbelisest kasutamisest Eesti arstide enamik; artikkel kasutab allikana ainult dr Järvelaidu. 2013. aastal on sama seisukohta — et Eesti patsientidele pole ravikanep vajalik — väljendanud veel ainult Ida-Tallinna keskhaigla vanemarst Boris Gabovitš augustikuises uudistesaates Reporter.

Mari Järvelaid arvab, et põhjuseks, miks ravimiametile ega sotsiaalministeeriumi erialakomisjonidele pole seni esitatud ühtegi taotlust ravikanepi kasutamiseks, on asjaolu, et kanepi kõrvaltoime hirmutab niigi haigeid inimesi. Samuti pole tema väitel tõestatud, et kanepitooted oleksid valu leevendamisel efektiivsemad kui teised lubatud valuvaigistid. Kanepi mõjusid süvitsi uurinud spetsialistina peaks dr Järvelaid teadma, et need väited ei pea vett.

Me ei tea täpselt, kui palju on Eestis patsiente, kellele kannabinoidravi võiks olla näidustatud, aga mõned neist on MTÜ-ga Ravikanep ühendust võtnud ja oma kogemusi kirjeldanud. Tõsi paistab olevat, et kanepist kui võimalikust ravimist saavad patsiendid tõepoolest aimu pigem sõpradelt-tuttavatelt ja internetifoorumitest kui arstidelt — kuna arstid lihtsalt ei räägi neile sellest. Paljud, kes on kanepit pruukinud kroonilise haiguse sümptomite leevendamiseks, leiavad, et see mõjub neile kiiremini ja tõhusamalt kui konventsionaalsed ravimid, tekitades seejuures vähem ebameeldivaid kõrvalnähte. Kuna kannabinoidsüsteem moduleerib põletikulisi protsesse, on tegelikult loogiline, et organismi toetamine fütokannabinoididega nagu tetrahüdrokannabinool (THC) ja mittepsühhoaktiivne, ent sellest hoolimata rangelt keelustatud kannabidiool (CBD) põletikke ja valusid leevendavad. Paarikümne viimase aasta teadusuuringutega tutvunud arstid kahtlemata teavad seda — on ju levinud valuvaigisti paratsetamooli valuvaigistava toime alusekski osaliselt kannabinoidiretseptorite valikuline mõjutamine. Samuti moduleerib mingil määral endokannabinoidsüsteemi ja leevendab sedakaudu mõnikord valusid nõelravi. Paraku on mõlemal ebameeldivaid kõrvalnähte ja need ei sobi igaühele.

Mõistagi ei leevenda taimsed e nn fütokannabinoidid valu samal määral kui kanged retsept-valuvaigistid; kannabinoidide valuvaigistav toime on sootuks teistsugune kui opioididel. Lihtsustatult võib öelda, et ravikanep juhib patsiendi tähelepanu valult kõrvale, võimaldades tal keskenduda muule — liikuda, töötada ja puhata nagu normaalne inimene, mitte nagu invaliid. Ravikanepi vähesed ja harvad soovimatud kõrvalmõjud pole aga võrreldavad vaevustega, mida opioidide pikaajaline tarvitamine endaga kaasa toob.

Väites, et kanep on „taim nagu iga teinegi, mitte puhas arstim“, vaatab dr Järvelaid sihilikult mööda tõsiasjast, et paljud ravimtaimed on farmakobotaanilise kompleksina tõhusad, ent ohutumad kui ekstraheeritud või sünteesitud toimeained — miks muidu müüvad apteegid siiamaani palderjanitilku ja kümneid looduslikke ravimtaimi? Ja kui fakt, et kanep pole „puhas arstim“, arste, farmatseute ja patsiente häiriks, ei kujutaks GW Pharmaceuticalsi menukas, kuid Eesti haigetele seni kättesaamatu hulgiskleroosi-ravim Sativex endast ilmselt homogeniseeritud kanepiürti.

Hiljutine 30 riiki hõlmanud uuring näitas, et patsiendid eelistavad kanepit ürdi kujul toimeaine sünteetilist analoogi sisaldavatele ravimitele nagu Marinol, aga ka Sativexile, mis on “tänavakanepi“ hinnast rohkem kui kümme korda kallim ja limaskestadele pihustamise teel manustades kanepiürdist märksa vähem tõhus.

Dr Järvelaid arvab, et kanepit suitsetatakse eelkõige meeleolu parandamiseks. Mittemeditsiinilise pruukimise puhul on see tõenäoliselt tõesti esmane eesmärk, raviotstarbelisel kasutamisel aga pigem meeldiv kõrvalnäht. Väga tõsiste närvihaiguste põdejatel ei pruugi ravikanepi psühhotroopne toime üldse avaldudagi. USA tõenäoliselt tuntuim föderaalne kanepipatsient Irvin Rosenfeld, kellele valitsus eraldab juba 30 aastat iga 25 päeva tagant 300 kanepisigaretti, on korduvalt kinnitanud, et mingit „kaifi“ ta kanepist ei saa. Ürt ei tee temaga muud kui leevendab valusid, põletikke ja lihasjäikust ning pärsib luukasvajate vohamist. Enne kannabinoidravi oli hr Rosenfeld ratastooli aheldatud invaliid, kellele iga liigutus valmistas piina. Pärast kannabinoidravi alustamist on ta saanud elada normaalset pereelu, teha vastutusrikast tööd börsimaaklerina, õpetada vabast ajast puuetega lapsi purjetama ja kirjutada raamatuid. Arstiteadus ei tunne praegu ühtegi teist ravimit peale kanepi mõjuainete, mis hr Rosenfeldile ja tema saatusekaaslastele taolisi hüvesid pakuks.

Seda, kust pärinevad dr Järvelaiu andmed kanepi tüüpiliste mõjude kohta, artikkel ei ütle, kuid nii sisult kui toonilt meenutavad need uimastivastase propaganda algusaegadel rahva hirmutamiseks kasutatud naeruväärseid väljamõeldisi. Dr Järvelaiu teada räägib kanepi mõju kogev isik ohjeldamatult, ilma, et talle jutupartnerit vaja oleks. Tal tekkivat ohjeldamatu söögiisu ning ajataju moonduvat suurel määral, midagi meelde jätta ta ei suutvat ning eufooriale järgnevat ükskõiksus ja kurvameelsus.

Veendumaks, et need väited on jaburad ja asjassepuutumatud, pole vaja olla üks kümnetest, võib-olla sadadest tuhandetest Eesti koolilastest, kellel kanepikogemus olemas on — iga terve inimene võib oma kannabinoidiretseptoreid ise aktiveerida, tehes veidi aeroobset treeningut. Sörkjooks või jalgrattasõit, mis higi välja võtavad, tekitavad teadupärast spordieufooriat e nn jooksjakaifi, mis on kanepieufooriast sisuliselt eristamatu, nagu kehaomase virgatsaine anandamiidi struktuur on kannabinoidiretseptorite jaoks sisuliselt eristamatu kanepi peamisest toimeainest THC-st.

Spordikaifi-kogemust analüüsides tuleb nõustuda, et lisaks meeleolutõusule tekitab see tõepoolest söögiisu — sellel rajaneb kanepi iiveldusvastane toime, mis aitab ravikanepi legaliseerinud ja haigetele kättesaadavaks teinud riikides nt retroviirusravimeid ja keemiaravi saavaid patsiente, kes oma rohud muidu enne mõjumahakkamist välja oksendavad. Selline söögiisu pole aga kaugeltki „ohjeldamatu“; isu tõrjumiseks piisab kompvekist või muust suutäiest, mis veresuhkru taset veidi kergitab.

Suhtlusaltiduse suurenemine on tõenäoliselt osa kanepi tujutõstvast toimest, aga väide, nagu poleks vestluseks suhtluspartnerit tarvis, on kas laest võetud või rajaneb kõrgendatud psühhoosiriskiga tarvitaja ühekordse kogemuse kirjeldusel. Valdav enamik inimestest ei hakka iseendaga valjul häälel kõnelema ei kanepitarvitamise ega aeroobse treeningu tulemusel; tõenäosus, et kannabinoidide manustamine psühhootilise tervisehäire vallandab, on tegelikkuses väga väike.

Samuti mõjutavad kannabinoidid mõningal määral lühimälu, kuid väita, et mälu kanepikogemuse ajal toimunust „eriti palju ei salvesta“, on ilmne liialdus. Mis puutub aga mõju taandumisel väidetavalt ilmnevasse meeleolulangusse ja apaatiasse, siis tundub, et siinkohal on dr Järvelaid ajanud kanepi segamini mõne keelustatud erguti või alkoholiga.

Veel teab dr Järvelaid, et „haiguse korral soovivad kanepit need, kes on juba varem seda pikalt tarvitanud“. See väide tundub usutav, kuna, nagu öeldud, arstid patsientidele kanepi ravimõjudest ei räägi, mistõttu kõige teadlikumad patsiendid on tõesti need, kellel on kanepikogemus juba olemas. Selleks pole enamasti isegi pikaajalist pruukimiskarjääri vaja, kuna haiguseid leevendavad toimed avalduvad enamasti juba esimesel proovimisel.

Vanemaealiste patsientide hulgas on sellise kogemusega inimesi kindlasti vähem, millest on aga väga kahju, kuna valdav enamik väärika eaga kaasnevatest vaevustest — närvi- ja lihasvalud, diabeet, põletikud, unetus, isutus, krooniliste haiguste ravimiseks juba kasutatavate ravimite ebameeldivad kõrvalnähud jne — on sellised, mille puhul kanepist võib olla märkimisväärset abi.

Dr Järvelaiu väide, et kroonilisi kanepitarbijaid ohustab risttolerantsuse teke opioididega, nii et valuvaigisteid on vaja üha suurenevas annuses, on aga faktidega lausa diametraalses vastuolus. Mul on raske uskuda, et kanepist põhjaliku uurimustöö kirjutanud arstiteadlane ei tea, et ravikanepi lisamine morfiini- või oksükodoonikuurile aitab valusid pikema aja vältel väiksemate opioidikoguste juures leevendada tõhusamalt, nagu näitas paari aasta tagune USA riikliku tervishoiuinstituudi rahastatud uurimus.

Tõiga valguses, et ükski Eesti arst pole ravikanepi legaalsusest hoolimata seda patsientidele soovitanud, usun ma, et dr Järvelaiul on õigus, kui ta ütleb, et arstid kardavad seda teha, kuid tõsiselt ei saa võtta tema pakutud põhjendust, et nii pannakse arst vastutama selle eest, et ravim ikka õige patsiendini jõuaks. Iga päev kirjutavad meie arstid välja retsepte kanepiürdist oluliselt ohtlikumatele kangetele, sageli psühhotroopse toimega ravimitele. Selle eest, et need ravimid kõrvaliste isikute kätte ei satuks, vastutab ainult patsient ise.

MTÜ-ga Ravikanep on ühendust võtnud mitmed patsiendid, keda meditsiin pole piisavalt aidata suutnud ja kes loodavad, et ravikanepitooted, kanepipõhised preparaadid või isegi sünteetilised kannabinoidid mõistliku ja tõhusa alternatiivina seda olukorda kunagi muudavad. Mulle tundub ääretult ebaõiglane, et seni peavad nad kannatama, kuna mõne arusaamatutel põhjustel avalikus meedias fakte moonutava arsti arvates pole nende tervise, heaolu ega inimväärikuse alalhoidmine vajalik.

Arvamus, et mitte ühelegi Eesti patsiendile pole näidustatud kehavälised kannabinoidid, meenutab omaaegsete arstide suhtumist hüpoteesi, mille kohaselt mõnede haiguste põhjuseks on silmale nähtamatud haigustekitajad. Tohtrite enamik ei uskunud pisikutesse enne, kui Anton van Leeuwenhoek mikroskoobi leiutas ja nakkuseid põhjustavad mikroobid nähtavaks muutis. Arstidel, kes eitavad kanepiürdi ravitoimeid ja kannabinoidravi vajalikkust, ei ole aga võhiklikkuse õigustuseks kusagilt võtta sama head vabandust kui keskaegsetel kondisaagijatel, kuna tuhanded teadusuuringud räägivad selgelt muud. Kuni püsib taoline tagurlik, nüüdismeditsiini tõsiseltvõetavust õõnestav meelsus, kardavad ka patsiendid kanepit nõuda, aga mitte sellepärast, et nad kanepi kõrvalmõjusid pelgavad, vaid kuna nad lihtsalt ei julge arste usaldada. Selline olukord on aga, nagu öeldud, kahjulik kõigile asjaosalistele.