Eesti peavoolumeedia on jätnud kajastamata nii Austria pealinnas Viinis juulis toimunud XVIII Rahvusvahelise AIDSikonverentsi kui ka innustava tõiga, et esimese riigina allkirjastas deklaratsiooni Gruusia.

Toome siinkohal ära Viini deklaratsiooni tõlke täismahus ning palume Kanepitembi lugejail seda omal käel toetada ja levitada. Väljaprindituna levitamiseks pakume deklaratsiooni PFD-versiooni. Aitäh!

Viini deklaratsioon

Keelatud uimastite kriminaliseerimine toidab HIV-epideemiat ning selle tervishoiualased ja ühiskondlikud tagajärjed on  ülekaalukalt negatiivsed . Uimastipoliitika tuleb täies ulatuses ümber orienteerida.

Reaktsioonina seadusega keelatud uimastite tervishoiualastele ja ühiskondlikele kahjudele on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tiiva all arendatud mastaapset rahvusvahelist uimastite keelustamise režiimi.1 Aastakümnete jagu uurimistöid pakub igakülgset hinnangut ülemaailmsele “uimastisõjale”, ning samal ajal kui tuhanded osavõtjad kogunevad Viini XVIII rahvusvahelisele AIDSikonverentsile, kutsub teadlaste rahvusvaheline kogukond üles uimastite keelustamise piiranguid ja kahjusid tunnistama ning reformima uimastipoliitikat nii, et kaovad tõkked HIV-i tõhusa ennetuse, ravi ja põetuse teelt.

Nüüdseks on ühemõtteliselt selgeks saanud, et korrakaitseorganitel pole nendes kogukondades, kus on olemas nõudlus illegaalsete uimastite järele, õnnestunud uimastite kättesaadavust pärssida.2,3 Viimastel kümnenditel on riiklikud ja rahvusvahelised uimastiseiresüsteemid demonstreerinud uimastite hindade langemise ja uimastite puhtuse kasvu üldist tendentsi ja seda hoolimata uimastiseaduseid jõustavate korrakaitseorganite ulatuslikest investeeringutest.3,4

Pealegi pole tõendeid, mis näitaksid, et seaduse jõustamise ägeduse suurendamine kahandaks arusaadaval moel uimastite kasutamise valdavust.5 Samuti näitavad olemasolevad andmed selgelt selliste riikide arvu kasvu, kus illegaalseid uimasteid süstitakse, kusjuures see kalduvus kahjustab üha rohkem naisi ja lapsi.6 Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas on süstitavate uimastite pruukimine süüdi umbes igas kolmandas uues HIV-nakatumises.7,8 Kõige jõudsama HIV-levikuga piirkondades, näiteks Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias, võib HIV-nakatumine uimasteid süstivate inimeste hulgas ulatuda isegi 70 protsendini, ning mõnel pool kuulub sellesse rühma rohkem kui 80 protsenti kõigist HIV-nakatunutest.8

Ülekaalukad tõendid näitavad, et uimastiseaduste jõustamisega pole suudetud püstitatud eesmärke saavutada ja selles valguses on oluline tunnistada praeguste uimastiseaduste kahjulikke tagajärgi ja nendega tegeleda. Ehkki tagajärgede loetelu ei piirdu siintoodud punktidega, on mõned neist järgmised:

  • Keelatud aineid kasutavate inimeste kriminaliseerimine ning steriilsete nõelte jagamisele ja opioidide asendusravile kehtestatud piirangud toidavad HIV-epideemiaid;9,10
  • Karistamisele keskendunud seaduste ja poliitikate ning HIV-ennetusteenuste puudumise tõttu tekivad vabadusekaotusega karistatud ja kinnisele ravile määratud uimastikasutajate hulgas HIV-kolded;11-13
  • Olukord, kus uimastiseaduseid jõustavad instantsid peletavad uimastikasutajaid eemale ennetus- ja raviteenustest ning keskkondadesse, kus nakkushaigustesse (nt HIV-sse, hepatiit C-sse ja B-sse ning tuberkuloosi) haigestumise risk ja muud ohud on suuremad, õõnestab rahvatervishoiusüsteeme;14-16
  • Mitmte rahvaste hulgas on kinnipeetavate osakaalu rekordiline kasv toonud kaasa kriminaalõigusliku kriisi.17,18 See on pärssinud tervete kogukondade ühiskondlikku toimimist. Ehkki rassilised erinevused uimastiseaduste rikkujate kinnipidamisel ilmnevad selgelt kogu maailma riikides, on taolise tendentsi mõju eriti ränk USA-s, kus iga päev läkitatakse valdavalt uimastiseaduste alusel trellide taha umbes üks üheksast Aafrika juurtega meessoost ameeriklasest vanuses 20–34;19
  • Keelatud uimasteid kasutavate inimeste häbimärgistamine tugevdab uimastikasutajate kriminaliseerimise poliitilist populaarsust ning õõnestab HIV-ennetust ja muid tervishoiu edendamise pingutusi;20,21
  • Mitmes riigis kaasnevad uimastiseaduste jõustamisega tõsised inimõiguste rikkumised, kaasa arvatud uimastiseaduste rikkujate piinamine, sunnitöö, ebainimlik ja alandav kohtlemine ning hukkamine;22,23
  • Hinnanguliselt ulatub illegaalsete uimastite turu aastane kasum 320 miljardi USA dollarini.4 Selle tulu üle puudub valitsustel igasugune kontroll, sellega mahitatakse kuritegevust, vägivalda ja korruptsiooni loetlematutes linnakogukondades ning see on destabiliseerinud terveid riike Kolumbiast ja Mehhikost kuni Afganistanini;4
  • Miljardeid maksudollareid raisatakse uimastite kontrolli “uimastisõjalisele” lähenemisele, mis ei täida enda sätestatud eesmärke ning soodustab selle asemel kaudsel või otsesel moel loetletud kahjusid.24

Inimesed, kelle huvides on praeguse olukorra säilitamine, paraku eitavad tõendeid nii uimastite keelustamispoliitika suutmatuse kohta püstitatud eesmärke saavutada kui ka sellise poliitika ränkade negatiivsete tagajärgede kohta.25 See on tekitanud avalikkuse hulgas segadust ja nõudnud loendamatu hulga inimelusid. Valitsustel ja rahvusvahelistel organisatsioonidel on eetiline ja seaduslik kohustus kirjeldatud kriisile reageerida ning otsida võimalusi selliste alternatiivsete tõenduspõhiste strateegiate rakendamiseks, mis võiksid uimastite tekitatud kahjusid tõhusalt kahandada, tekitamata samas ise uusi probleeme. Meie, allakirjutanud, kutsume valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, üles järgnevatele tegevustele:

  • Vaadata selgel ja ühesel moel üle hetkel rakendatavate uimastipoliitikate tõhusus;
  • Rakendada keelatud uimastite kasutamisega üksikisikutele ja ühiskonnale tekitatud kahjude kahandamiseks teaduspõhist rahvatervishoiualast lähenemist ning hinnata selle tõhusust;
  • Tühistada kriminaalkaristused uimastikasutajatele, suurendada tõenduspõhise uimastisõltuvusravi kättesaadavust ja kaotada inimõiguste ülddeklaratsiooni rikkuvad vähetõhusad kohustuslikud sõltuvusravikeskused;26
  • Toetada ühemõtteliselt ja rahastada senisest ulatuslikumalt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO, ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo UNODC ning ÜRO Ühendatud HIV- ja AIDS-i Programmi UNAIDS eesmärkide püstitamise juhendis toodud HIV-ennetuse meetmete kõikehõlmava paketi juurutamist;27
  • Hõlmata uimastikahjude all kannatavate kogukondade liikmeid mõtestatud moel nende elu mõjutavate teenuste ja poliitikate väljatöötamise, seiramise ja rakendamise protsessi.

Lisaks kutsume ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni üles kiiremas korras rakendama meetmeid tagamaks, et Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni süsteem — kaasa arvatud Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrolli Nõukogu INCB — toetaks ühehäälselt uimastikasutajate karistamise lõpetamist ning uimastite kontrolli tõenduspõhiste lähenemiste juurutamist.28

Uimastipoliitikate viimine teaduslikele alustele ei kaota uimastikasutust ega uimastite süstimisest tulenevaid probleeme. Küll aga võimaldaks uimastipoliitikate ümberorienteerimine tõenduspõhistele lähenemistele, mis inimõigustega arvestavad, neid soosivad ja tagavad, kahandada praeguste poliitikate põhjustatud kahjusid ja lubaks suunata üüratuid finantsressursse sinna, kus neid kõige rohkem vaja on: tõenduspõhise ennetuse, regulatsiooni, ravi ja kahjude kahandamise meetmete elluviimisse ja nende tõhususe hindamisse.

Andke allkiri.

Allikaviited:

1. William B McAllister. Drug diplomacy in the twentieth century: an international history. Routledge, New York, 2000.
2. Reuter P. Ten years after the United Nations General Assembly Special Session (UNGASS): assessing drug problems, policies and reform proposals. Addiction 2009;104:510-7.
3. United States Office of National Drug Control Policy. The Price and Purity of Illicit Drugs: 1981 through the Second Quarter of 2003. Executive Office of the President; Washington, DC, 2004.
4. World Drug Report 2005. Vienna: United Nations Office on Drugs and Crime; 2005.
5. Degenhardt L, Chiu W-T, Sampson N, et al. Toward a global view of alcohol, tobacco, cannabis, and cocaine use: Findings from the WHO World Mental Health Surveys. PLOS Medicine 2008;5:1053-67.
6. Mathers BM, Degenhardt L, Phillips B, et al. Global epidemiology of injecting drug use and HIV among people who inject drugs: A systematic review. Lancet 2008;372:1733-45.
7. Wolfe D, Malinowska-Sempruch K. Illicit drug policies and the global HIV epidemic: Effects of UN and national government approaches. New York: Open Society Institute; 2004.
8. 2008 Report on the global AIDS epidemic. The Joint United Nations Programme on HIV/AIDS; Geneva, 2008.
9. Lurie P, Drucker E. An opportunity lost: HIV infections associated with lack of a national needle-exchange programme in the USA. Lancet 1997;349:604.
10. Rhodes T, Lowndes C, Judd A, et al. Explosive spread and high prevalence of HIV infection among injecting drug users in Togliatti City, Russia. AIDS 2002;16:F25.
11. Taylor A, Goldberg D, Emslie J, et al. Outbreak of HIV infection in a Scottish prison. British Medical Journal 1995;310:289.
12. Sarang A, Rhodes T, Platt L, et al. Drug injecting and syringe use in the HIV risk environment of Russian penitentiary institutions: qualitative study. Addiction 2006;101:1787.
13. Jurgens R, Ball A, Verster A. Interventions to reduce HIV transmission related to injecting drug use in prison. Lancet Infectious Disease 2009;9:57-66.
14. Davis C, Burris S, Metzger D, Becher J, Lynch K. Effects of an intensive street-level police intervention on syringe exchange program utilization: Philadelphia, Pennsylvania. American Journal of Public Health 2005;95:233.
15. Bluthenthal RN, Kral AH, Lorvick J, Watters JK. Impact of law enforcement on syringe exchange programs: A look at Oakland and San Francisco. Medical Anthropology 1997;18:61.
16. Rhodes T, Mikhailova L, Sarang A, et al. Situational factors influencing drug injecting, risk reduction and syringe exchange in Togliatti City, Russian Federation: a qualitative study of micro risk environment. Social Science & Medicine 2003;57:39.
17. Fellner J, Vinck P. Targeting blacks: Drug law enforcement and race in the United States. New York: Human Rights Watch; 2008.
18. Drucker E. Population impact under New York’s Rockefeller drug laws: An analysis of life years lost. Journal of Urban Health 2002;79:434-44.
19. Warren J, Gelb A, Horowitz J, Riordan J. One in 100: Behind bars in America 2008. The Pew Center on the States Washington, DC: The Pew Charitable Trusts 2008.
20. Rhodes T, Singer M, Bourgois P, Friedman SR, Strathdee SA. The social structural production of HIV risk among injecting drug users. Social Science & Medicine 2005;61:1026.
21. Ahern J, Stuber J, Galea S. Stigma, discrimination and the health of illicit drug users. Drug and Alcohol Dependence 2007;88:188.
22. Elliott R, Csete J, Palepu A, Kerr T. Reason and rights in global drug control policy. Canadian Medical Association Journal 2005;172:655-6.
23. Edwards G, Babor T, Darke S, et al. Drug trafficking: time to abolish the death penalty. Addiction 2009;104:3.
24. The National Centre on Addiction and Substance Abuse at Columbia University (2001). Shoveling up: The impact of substance abuse on State budgets.
25. Wood E, Montaner JS, Kerr T. Illicit drug addiction, infectious disease spread, and the need for an evidence-based response. Lancet Infectious Diseases 2008;8:142-3.
26. Klag S, O’Callaghan F, Creed P. The use of legal coercion in the treatment of substance abusers: An overview and critical analysis of thirty years of research. Substance Use & Misuse 2005;40:1777.
27. WHO, UNODC, UNAIDS 2009. Technical Guide for countries to set targets for universal access to HIV prevention, treatment and care for injection drug users.
28. Wood E, Kerr T. Could a United Nations organisation lead to a worsening of drug-related harms? Drug and Alcohol Review 2010;29:99-100.

Pealegi pole tõendeid, mis näitaksid, et seaduse jõustamise ägeduse suurendamine arusaadaval moel uimastite kasutamise valdavust kahandab.5