Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna organiseeritud kuritegevuse seiramisele ja analüüsimisele keskendunud veebikohas InSight Crime ilmus 30. juunil Elyssa Pachico kriitiline artikkel värske ÜRO uimastiraporti aadressil, mida siinkohal kajastame.

* * *

ÜRO iga-aastane uimastiraport on käepärane dokument uimastivastase sõja laiemate trendide hindamiseks. Veelgi paremini sobib see aga näiteks sellest, kuidas narkootiliste ainete üleilmne keelustamine ei saa kunagi toimida.

Igal aastal tõstab ÜRO uimastite ja kuritegevuse amet UNODC oma aruandes esile huvipakkuvaid mustreid mõnedes uimastite kultiveerimise, tarbimise ja keelustamisega kaasnevates protsessides. Tänavune graafikutest ja kaartidest kubisev aruanne viitab mitmetele võtmetähtsatele tendentsidele, millest kõige olulisemaks võib osutuda sünteetiliste uimastite kasvav populaarsus ning kokakasvatuse taandumine Andide mäestiku riikides.

Ent, nagu InSight varemgi on osutanud, tuleb paljudesse ÜRO viidatud statistilistesse andmetesse suhtuda ettevaatusega. ÜRO saab suure osa oma andmetest valitsustelt, millel võib olla poliitilisi ajendeid andmete valikuliseks esitamiseks või millel võivad puududa korralikuks arvepidamiseks vajalikud ressursid. Peale selle tuleb ÜRO käsutuses olevaid satelliitandmeid oopiumimooni ja kokapõõsa kasvatuste kohta tõlgendada miinimumnäitajatena antud riigis seadusevastaselt kasvatatavate kultuurtaimede osakaalu hindamisel. Hoomamaks, miks UNODC statistikat tuleks käsitleda vaid ligikaudse hinnangu, mitte tegelikkust kajastava teabena, pole vaja muud kui võrrelda UNODC infot USA riigidepartemangus talletatavate andmetega. USA ja ÜRO hinnangud selle kohta, kui palju kusagil uimasteid toodetakse ja kasvatatakse, kipuvad suurel määral erinema. Washingtoni Ladina-Ameerika büroo WOLA andmeil hindab USA Kolumbia uimastitootlikkust reeglina 60 protsenti kõrgemaks ÜRO hinnangutest; Peruu kohta on ÜRO hinnangud keskmiselt 45 protsenti kõrgemad USA näitudest.

Isegi UNODC käsutuses olevate andmete ebaühtlust arvesse võttes on ülemaailmne uimastiaruanne kasulik dokument, mis võimaldab teha üldisi võrdlusi maailma uimastikasutuse tendentside osas. Mõnes mõttes on vastavad andmed aga vähem huvitavad kui laiem analüüs, millest dokument on hoidunud. Aastast aastasse jääb aruandest välja arutelu küsimuses, kas ÜRO ‘nulltolerantne’ lähenemine globaalsele uimastipoliitikale üldse tulemusi annab. Hõlmatud uurimistööd pakuvad küll ohtralt tabeleid ja graafikuid, ent vaatluse alt jäävad välja ülemaailmse uimastikeelurežiimi hästidokumenteeritud läbikukkumised. Seda aruannet lugeda on nagu jälgida varje müüril; ÜRO analüüsib küll uimastikontrollipoliitikate mõjusid, ent mitte kunagi algpõhjuseid.

Üheksatteist mõjukat isikut koondava nn uimastipoliitika globaalkomisjoni GCDP aruanne seadis hiljuti kahtluse alla ÜRO omaksvõetud eeldused, millel rajaneb globaalne uimastipoliitika, ning pälvis tähelepanu üleskutsega kõigi uimastite dekriminaliseerimisele. Eeldused, mille aruanne vaatluse alla võttis, olid esiteks, et uimastite tootmist tuleb kontrollida algallikas; teiseks, et maailm peaks kehtestama üleüldiselt jõustatavad standardid, mille vastu eksijaid tuleks karistada; ning kolmandaks, et küsimuses, milliseid aineid tuleks määratleda seaduslike ja milliseid ebaseaduslikena, peaksid USA ja Euroopa huvid olema esikohal.

Viimane eeldus nõuab tõenäoliselt kõige kiiremat ÜRO-poolset redigeerimist ning on samas see, milles tõenäoliselt kõige vähem kaheldakse. Nagu viitab UNODC 2011. aasta aruanne, kipuvad retseptravimid USA-s surmaga lõppevate üledooside arvestuses esikohalt tõrjuma kokaiini ja heroiini. Arvatakse, et riigi paljudes piirkondades suurendavad just need ained kuritegevust. Asjaolu, et bränditablette nagu Oxycontin ja Percocet peetakse endiselt seaduslikeks hoolimata rahva teadlikkuse suurenemisest nendega kaasnevate ohtude kohta näitab, kui subjektiivsed on normid selle üle otsustamisel, milliseid kemikaale tuleks pidada seaduslikuks ja milliseid paheliseks. Ehkki rahvusvaheline kogukond toob konkreetsete uimastite keelustamise põhjuseks sageli tervishoiu- ja julgeolekuküsimused, on suhtumine retseptravimeisse näide sellest, kuidas võimsatel ärihuvidel — nagu USA farmatseutikafirmade lobitegevus — on paljugi öelda selle kohta, milliseid aineid peetakse vastuvõetavateks.

ÜRO uimastikontrollipoliitika tuumaks on eeldus, et USA ja Euroopa on suutnud juba kogu maailmas õigesti määratleda küsimuse, millised uimastid peaksid olema keelustatud. Mõnevõrra paindlikum lähenemine võinuks olla kokalehtede närimise mõningane lubamine Ladina-Ameerikas või kanepipruukimise sallimine seal, kus on otsustatud käsitleda taime alkoholist ja tubakast ohutumana. Selle asemel, nagu igal aastal näitab UNODC aruanne, toetab ÜRO globaalsel tasandil hävituslikku strateegiat, mis on standardina kohandatud kõigile riikidele.

Uimasteid on hirmus keeruline keelustada: neid on lihtne üle piiride smugeldada ning, mis veelgi tähtsam, ei tarbijatel ega tootjatel ei ole suurt huvi sellist tegevust täielikult peatada. Lisaks kasumiprotsentide nuumamisele annab uimastite keelustamine salakaubitsejatele oivalise ajendi äritegevuse jätkamiseks.

Tänavu on — uimastite globaalkomisjonilt GCDP — ilmunud juba vähemalt üks aruanne, mis üritab mõningaid ÜRO strateegiat juhtivaid eelduseid kummutada. Ent ilma suurema paradigmanihketa rahvusvahelise kogukonna suhtumises pole lootustki, et ühinenud rahvaste organisatsioon oma vastavat poliitikat lähiajal üle vaatama võiks hakata. Varjud müüril juhivad tähelepanu liigselt kõrvale.

* * *

Vaata ka: