Kanepitembi tõlkelugu

Tervishoiu-ajakirjanik Maia Szalavitz kirjutab veebižurnaalis The Fix, kuidas kanepi kuvandit ajakirjanduses seni kujundatud on ning mida selles vallas muuta tuleks.

Kanepipoliitika-teemaline debatt hoogustub kogu maailmas. USA-s on legaalne kanepiturg avanenud Colorado osariigis ja avanemas Washingtonis. Esimese riigina maailmas taaslegaliseeris kanepi Uruguay, kus selle riiklikult reguleeritud müük algab tänavu kevadel.

Ka meie peavoolumeedias on teemat viimasel ajal korduvalt tõstatatud. Kuna selle juures tooni andvad valeväited, pooltõed ja arutlusvead on suuresti sarnased USA kanepireformi-vastaste argumentidele, võiks järgnev tõlkeartikkel pakkuda mõtlemisainet ka eestikeelse meediasisu tootjatele ja tarbijatele.

Suurem osa sellest, mida laiema avalikkuse esindajad, eriti arvamusajakirjanikud ja kolumnistid arvavad end kanepi kohta teadvat, koosneb valitsuse ebateaduslikust, paranoilisest ja isegi rassistlikust propagandast.

Me kõik arvame, et teame midagi uimastitest, pärinegu need teadmised isiklikest kogemustest, põhikooli narkoennetusloengutest või temaatilistest kajastustest ajakirjanduses. Paraku on suurem osa sellisel teel omandatud teadmistest väärad, kuna rajanevad aastatepikkusel uimastitevastasel valitsuspropagandal, mis pole kunagi võtnud arvesse ei arstiteaduslikku ega ka ajaloolist konteksti.

Jaanuari algupoole kõige absurdsemate kanepivastaste arvamusartiklite ja -säutsudega on lagedale tulnud mõned USA peavoolumeedia tugisammastest: David Brooks ajalehes The New York Times, Ruth Marcus ajalehes The Washington Post ning The New Yorkeri endine toimetaja ja veebilehe The Daily Beast asutaja Tina Brown.

Nii Brooks kui ka Marcus pajatasid endi kanepisuitsetamiskogemusest noorpõlves, mis sarnaselt kanepipruukijate enamusele ei paista olevat neist kummagi jaoks kaasa toonud mingisuguseid püsivaid negatiivseid tagajärgi. Samas väitsid mõlemad, et kanep kahtlemata kahandab arukuskvooti ehk IQ-d — ilmselt andmata endale aru, et toetumine üheleainsale uurimusele, mis hiljem samas teadusajakirjas vaidlustati, ei tähenda tegelikult faktide kallutamata vahendamist.

Kumbki kolumnist ei vaevunud mainima “elevanti elutoas”: tõika, et kanepikeeluseaduseid jõustatakse Ameerika Ühendriikides valdavalt mustanahalise elanikkonna suhtes ning et miljonite kodanike vahistamine ja kriminaalkaristustega nuhtlemine pole takistanud umbes pooltel USA elanikel (hoolimata nahavärvist) kanepit proovimast. Küll aga tähendab see, et mustanahalistel kodanikel on vähem võimalusi leida tööd sellistes asutustes nagu The New York Timesi või The Washington Posti toimetused, samas kui ei Brooksi ega ka Marcust pole kunagi vahistatud.

Veerukirjanikud jätsid mugaval kombel kahe silma vahele ka tõsiasja, et riikides nagu Portugal, kus kanep on dekriminaliseeritud (või riikides nagu Holland, kus kanepiäri on teatud tingimustel sallitud), on tegelikult vähem alaealisi tarvitajaid kui USA-s.

Tina Brown kuulutas samal ajal Twitteri vahendusel, et kanep teeb inimesed lolliks ja legaliseerimine pärsib USA majanduse suutlikkust Hiinaga konkureerida. Pole vist vaja rõhutada, et sellist väidet kinnitavad tõendid on äärmiselt napid. Samavõrd nappidele andmetele toetudes võiks väita, et kanep hoopis soodustab loomingulisust ja edendab popkultuuri arengut, mida paljud peavad Ameerika tugevateks külgedeks, kuid see ei kõlaks ju sugugi samavõrd “tõsiselt”.

Ja siin peitubki probleemi tuum: ajakirjanikud ja kolumnistid, kes uimastitest kirjutavad, seavad üliharva kahtluse alla käibetõdesid, piirdudes enamasti selliste andmete valikulise noppimisega, mis toetavad nende juba väljakujunenud “teadmiseid”.

Ajakirjanike kohus on suhtuda igasugusesse informatsiooni skeptiliselt. Miks me siis selles ühes valdkonnas nii kergeusklikud oleme? Üheks põhjuseks on väga tõenäoliselt asjaolu, et viimase 40 aasta jooksul on USA valitsus kulutanud miljardeid dollareid reklaamidele ning isegi sokutanud sõnumeid ajakirjandusse ja telesaadetesse üheainsa eesmärgiga — panna meid kõiki “ütlema lihtsalt ei”. Ehkki sellised kampaaniad enamasti tarbimist tõhusalt ei kahanda, paistavad need edukalt pärssivat sihtgrupi arutlusvõimet.

Pealeselle pole tõestel faktidel uimastitevastases võitluses kohtagi. USA kongress on riikliku uimastikontrollipoliitika büroo ONDCP juhataja ehk nn narkotsaari töökirjeldusse sisse kirjutanud, et isik, kes bürood juhatab, on kohustatud faktidest hoolimata kasutama kõiki võimalusi, astumaks vastu ükskõik millistele katsetele legaliseerida praegu keelustatud ainete kasutamist ükskõik millisel kujul. Ühe kongresmeni küsimuse peale, miks büroo levitab eksitavat teavet, viitas ONDCP esindaja õigustuseks tollele nõudele, märkides, et eksitava teabe levitamine on ONDCP statuudikohane ülesanne. Teisisõnu: neile on antud käsk valetada.

Ajakirjanikke, kes lauspropaganda õnge minemist avalikult tunnistavad, on väga vähe, mistõttu telekanali CNN juhtiva meditsiinikorrespondendi dr Sanjay Gupta mullune ülestunnistus, et ta kanepi asjus eksis, nii paljusid üllataski.

Dr Gupta kirjutas CNN-i veebilehel:

“Arvasin ekslikult, et USA uimastiseaduste jõustamise amet DEA lahterdab kanepit kõige ohtlikumate ainete kategooriasse veenvate teaduslike tõendite alusel. Olin kindel, et neil on mõistlikud põhjendused, miks kanep peab kuuluma narkootiliste ainete esimesse nimekirja (ingl Schedule 1), millesse on hõlmatud kõige ohtlikumad narkootikumid, millel puudub aktsepteeritav meditsiiniline väärtus ja millel on kõrge sõltuvuspotentsiaal.

Tegelikult polnud neil millegi sellise väitmiseks mitte mingisugust teaduslikku alust ning nüüd ma tean, et kanepi puhul ei vasta kumbki väide tõele. Kanepi sõltuvuspotentsiaal ei ole kõrge ning sellel on hulgaliselt tõestatud meditsiinilisi rakendusi.” (Tõlke allikas: ravikanep.ee).

Tegelikult rajaneb meie arusaam kanepist — ja tõtt-öelda üldse kõigist praegu kehtivatest uimastiseadustest — 20. sajandi algupoole rassismil ja segregatsioonipoliitika-aegsel “teadusel”. 20. sajandi alguskümnenditel seostati kanepit Mehhiko immigrantide ja mustanahaliste džässmuusikutega, keda peeti potentsiaalselt ohtlikuks elemendiks.

DEA eelkäija, USA föderaalse uimastibüroo FBN esimene erivolinik Harry Anslinger oli üks keelustamispoliitika jõulisematest läbisurujatest. Tema põhjused selleks olid konkreetselt rassistlikud; muu hulgas on ta öelnud, et “kanep paneb murjanid arvama, et valged inimesed pole neist paremad”. Temalt pärineb ka järgmine mõtteavaldus:

“USA-s on kokku 100 000 marihuaanasuitsetajat ja suurem osa neist on neegrid, latiinod, filipiinod ja meelelahutajad. Nende saatanlik muusika, džäss ja sving on marihuaanapruukimise otsene tagajärg. See marihuaana ajendab valgeid naisi otsima sugulisi vahekordi neegrite, lavakunstnike ja kellega iganes.”

Tema sõnul oli kanepi keelustamise peamiseks põhjuseks “selle mõju mandunud rassidele”. (Ja jumal hoidku selle eest, et naisterahvad heidaksid ühte muusikutega!)

Ehkki nüüdisajal tundub see absurdne, keelustati kanep 1937. aastal just seda tüüpi propaganda toel, mida omakorda toetas William Randolph Hearsti mõjukas meediaimpeerium. Hearsti arvukates ajalehtedes ilmusid reklaamid, kus kanepit nimetati “nooruse salamõrtsukaks” ja lood sellest, kuidas kanep põhjustab vägivaldset käitumist ja hullumeelsust.

Anslinger juhtis USA föderaalset võitlust uimastitega 1962. aastani, jätkates hiljem veel kahe aasta vältel oma mürgise sõnumi levitamist kogu maailmale ÜRO-s Ameerika ametliku uimastipoliitika-esindajana.

Enne kanepi keelustamist jättis USA riigiaparaat tähelepanuta Ameerika meditsiiniliidu AMA vastuseisu kanepi keelustamisele; samamoodi eirati varasemat Briti valitsuse aruannet India kanepiturust, millest järeldus, et kanep pole eriti sõltuvusttekitav või muidu ohtlik. Toonase “India kanepi uimastikomitee” raport sedastas juba 1894. aastal, et “kanepipõhiste medikamentide mõõduka pruukimisega ei kaasne praktiliselt mitte mingisuguseid kurje tagajärgi.”

Meediafiguurid ja veerukirjanikud, kes kanepi ohtlikkust esile tõstavad, paistavad tahtlikult ignoreerivat eelkirjeldatud ajalugu, mille tõelevastavust on iga veebibrauseri abiga lihtne kontrollida. Tundub mõeldamatu, et Brooks, Marcus või Brown sooviksid seostada enda nimesid seadusega, mis on vaieldamatult rassistlik oma eesmärkides — ja annab ka jätkuvalt rassistlikke tulemusi.

Aga kuni me keeldume käsitlemast uimastiprobleeme olemuslikult meditsiiniliste ja teaduslikena, oleme määratud takerduma senisesse kitsarinnalisse suhtumisse ega suudagi ravida sõltuvust terviseprobleemina, mida see kahtlemata on.

Niisiis — viigem oma teadmised uimastitest vastavusse faktidega, veendudes enne, et väidetavad faktid rajanevad päris teadusel, mitte ürgsel, ideoloogiliselt kallutatud jaburusel. (Ehkki, kui nüüd järele mõelda, võis Anslingeril olla mõneti õigus, kui ta soovitas mitte astuda sugulistesse suhetesse meelelahutustöötajate, eriti muusikutega.)

* * *

Vaata ka:

Advertisements