kanep

Õhtuleht, 18.01.2014

Eesti jäigad kanepivastased hoiakud kipuvad maailmas aset leidvale mõtteviisi muutusele jalgu jääma, kirjutab rahvusvahelisel uimastipoliitikal silma peal hoidev kolumnist Mart Kalvet.

Nii globaalse kui ka lokaalse kanepivastase võitluse käegakatsutavateks tulemusteks on alati olnud alaealiste tarbijate hulga kasv, uimastitega seonduvate riskide võimendumine, kannabinoidravi vajavate patsientide ja probleemsete sõltlaste diskrimineerimine ning nii ennetustöö kui ka uimastiseaduste jõustamisega tegelevate ametkondade usaldusväärsuse devalveerumine.

Kui Eesti riik oma uimastipoliitikat vähemalt kanepi asjus kiiremas korras reformima ei asu, on oodata vaid nende tendentside jätkumist.

Kanepit pooldav kanepivastane propaganda?

Rahva valuline reaktsioon „Pealtnägija” hiljutisele kanepivastasele propagandaprogrammile polnud ootamatu. Kui saate tootjad soovisid Põhja prefektuuri narkokuritegude talituse juhi Kaido Kõplase manitsusi ja lapspatsientide tragöödiaid kajastades muuta alaealistele pruukijate ja reformimeelsete kodanike hoiakuid uimastiseaduste inimlikustamises ja kaasajastamises, ei saavutanud nad kindlasti eesmärki. Kui siht oli aga kanepi dekriminaliseerimise ja legaliseerimise pooldajaid mobiliseerida ja vastavateemalist debatti hoogustada, olid saated edukad. Facebooki gruppi „Kanepi legaliseerimise avalikud pooldajad” lisandub uusi liikmeid pretsedenditus tempos ning saadetega kaasnenud artiklite kommentaariumideski käib tuline (ehkki ebaühtlase tasemega) mõttevahetus.

Et see mõttevahetus kasvaks tõsiseltvõetavaks ja tulemuslikuks platvormiks rahvatervise parandamisele ja uimastikahjude kahandamisele, tuleks kõigepealt selgitada, millised on kummagi leeri — kanepireformi pooldajate ja trotsijate — eesmärgid. Neile, kes seni pole uimakanepiga seonduvaid ühiskondlikke tegureid süvitsi vaaginud, võib vastus tulla üllatusena. Eesmärgid on nimelt ühised: uimastite kättesaadavuse piiramine alaealistele, nendega seonduvate tervise- ja ühiskonnakahjude kahandamine ja organiseeritud kuritegevuse mõjuvõimu vähendamine. Üksmeelele pole jõutud vaid küsimuses, kuidas eesmärke saavutada.

Kanepikeeluseaduseid põhjendatakse vajadusega kaitsta ühiskonda uimastitega seonduvate ohtude eest, kuid tegelikkus on risti vastupidine — kõige olulisem põhjus, miks kanepi juriidilist staatust muutma peab, on uimastite ohtlikkus.

Probleemsete tarvitajate nukrate saatuste kirjeldamine ütleb selgelt, et kanepi omamist ja oma tarbeks kasvatamist kriminaliseeriv poliitika pole suutnud probleeme ära hoida. Keelud ei takista kanepi tarvitamist, ehkki neid jõustatakse sageli elementaarsete inimõiguste pärssimise hinnaga, rääkimata kolossaalsest ressursikulust.

Olukord on mõistetav. Me oleme rohkem kui pool sajandit elanud kõiki keelustatud psühhofarmakone ühtviisi demoniseerivas infoväljas, mis on aidanud kaasa väärarvamuse kujunemisele, nagu tuleks keeluseadust iga hinna eest säilitada.

Sellest, et keeluseaduste range jõustamine ei anna soovitud tulemusi, vaid võimendab ohte, niipalju ei räägita. Tõsiasja, et nii Portugalis kui ka Tšehhis on dekriminaliseerimine toonud kaasa uimastikahjude ja jõustamiskulutuste olulise languse, pole paljud veel teadvustanud. Kahe USA osariigi ja Uruguay hiljutised otsused hakata täiskasvanud kodanikele teatud tingimustel lubama kanepi ostmist, tarvitamist ja kasvatamist, on pälvinud teravat kriitikat, mis jätab tähelepanuta argumendid, millega legaliseerimisotsust põhjendatakse. Põhjendused, nagu öeldud, on aga täpselt samad, mis keelustamise pooldajail.

Õpime kogemustest

Omaaegse alkoholikeeluseaduse kehtestamise põhjendused olid samad, millega praegu õigustatakse ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga keelustatud ainete jätkuvat kriminaliseerimist — loodeti kahandada alkoholismi ja sellega seonduvaid riske.

Liberaalset uimastireformi peaksid valijad ja poliitikud toetama samal põhjusel, mis tõmbas vee peale kuivale seadusele — see nimelt ei andnud tulemusi ja võimendas kahjusid. Tõsi, antifriisiga tembitud salaviin on tõenäoliselt kahjulikum kui parasiitidest ja väetisejääkidest läbi imbunud tänavakanep, aga mõte jääb samaks.

Kanepipakkumist, ent mitte -nõudlust kahandav keelupoliitika on aidanud turule tuua massiliselt reguleerimata sünteetilisi analooge ja teaduslikult uurimata alternatiive, mida ei märka ei uimastitestid ega ka narkokoerad. Paraku osutuvad sellised „disaindroogid” ohtlikumaks kui ained, mida nendega asendada üritatakse ning nende kiire keelustamine võimendab ohte veelgi. Uus-Meremaa, mis alustas mullu esimese riigina maailmas uute uimaainete turu reguleerimist, on sellest aru saanud. Adumuseni, et selliste ainete turu olemasolu peamiseks põhjuseks on kanepi keelustamine, läheb ilmselt veel aega.

Konkreetsed sammud

Kanepi mõjuainete legaalseks raviotstarbeliseks tarvitamiseks on alus loodud. Selleks, et kannabinoidravi näidustusega patsiendid — hulgisklerootikud, vähivastase või HIV-ravi kõrvalnähtude või kroonilise valu all kannatajad, tsöliaakia-, epilepsia- ja Alzheimeri-haiged — ka tegelikult ravi saaksid, tuleb ravikanepi taotlemise korda lihtsustada ja täiustada, mis on omaette analüüsi nõudev teema.

Selleks, et Eesti riik saaks hakata kümnenditepikkuse tagurliku uimastipoliitika tagajärgi lappima, tuleb kanepi praegust pooldekriminaliseeritud staatust muuta. Kanepi pruukimist ja omamist karistatakse väärtegudena, oma tarbeks kasvatamist aga kriminaalkorras, mis tagab oportunistlikele diileritele katkematu sissetuleku. Et dekriminaliseerimisest ka kasu oleks, tuleks lubada mõne taime kasvatamist nagu Hispaanias, Tšehhis, Belgias, Hollandis ja mõnes Šveitsi kantonis.

Seadusepügal, mis määratleb kriminaalsena kanepikoguse, millest piisab vähemalt kümnele inimesele joobe tekitamiseks, rajaneb kanepi toimeainete olemuse vääritimõistmisel ega teeni kellegi huve peale testimisteenuse pakkujate. Olukord, kus kanepitarvitajal pole aimugi, kas ta rikub karistusseaduse paragrahvi nr 183 või ei, kuna iga hõivatud kanepikoguse tetrahüdrokannabinooli- ehk THC-sisaldus tuleb laboris tuvastada, on absurdne. Sellest rangelt kinni pidades võiks kriminaalkaristusi määrata ka vähem kui ühe kanepigrammi omamise eest. Pealegi ei ütle vaid THC-sisalduse mõõtmine kanepi ohtlikkuse kohta palju, kuna muud osised eesotsas mitteuimastava kannabidiooliga kahandavad ürdi psühhotroopsust. Menetluskulude kahandamise ja seaduse tõhustamise huvides tuleks taaskehtestada täpsed piirmäärad (nt 10 g kanepiürdile, 5 hašisile jm kontsentraatidele, 30 lehepurule).

Mõtteviis maailmas muutumas

Soomes äsja käivitunud rahvaalgatusele, mis nõuab kanepi tarvitamise, omamise ja kasvatamise dekriminaliseerimist, koguneb allkirju rekordkiirusel. Kuu aja eest lubas Euroopa rangeim uimastikeeluriik Rootsi apteekidesse kanepipõhise ravimi. Uruguay legaliseerimisalgatuse õnnestumisel on sellest valmis eeskuju võtma suur osa Lõuna-Ameerikast. Keeluseaduse emariik ja vankumatuna paistnud kants USA on hakanud uimastikaristusi kahandama föderaaltasandil, rääkimata ravikanepi legaliseerinud osariikidest, kus alaealiste tarbimismäärad, uimastisuremus, liiklussuremus, noorukite enesetapud ja alkoholi läbimüük on kahanenud. ÜRO peaassamblee erakorraline istungjärk 2016. aastal tõotab kujuneda murranguliseks.

Eesti riigil ja rahval on veel aega mõelda ja arutada, kuidas kujunevas olukorras mõistlikult käituda, aga mitte kaua. Mida varem me sellele trammile hüppame, seda tõenäolisem on saada mugav istekoht.