Foto: Wikimedia Commons / Bogdan

Telegram.ee, 10.10.2013

Kanepitaim pärineb Kesk- ja Lõuna-Aasiast ning selle rituaalsetel ja farmakoloogilistel eesmärkidel kasutamisel on väga pikk ajalugu. Tõendusmaterjale kanepitaime suitsu kasutamise kohta rituaalsetel eesmärkidel on leitud tänapäeva Rumeenia aladelt juba 3. saj eKr.

2003. aastal leiti Hiinas, Xinjiang Uyguri autonoomses regioonis 2500–2800 aasta vanuse šamaanimuumia kõrvalt korv, milles olid kanepitaime lehtede ja seemnete fragmendid. Hiina keiser Fu His, kes elas umbes 2900 eKr ning keda peetakse Hiinasse tsivilisatsiooni toojaks, on maininud kanepitaime, märkides, et tegemist on populaarse ravimtaimega, mis sisaldab nii yin’i kui yang’i poolt. Esimene kirjalik info kanepi meditsiinilise kasutamise kohta pärineb samuti Hiinast aastast 1500 eKr.

Muistsed hindud India ja Nepali territooriumidel kasutasid seda taime, nimetades seda ganjika’ks, millest tuleneb üks marihuaana tänapäevaseid nimetusi – ganja. Iidsed assüürlased, egiptlased ja paljud teised rahvad kasutasid kanepit religioossetel tseremooniatel, põletades kanepiõisi selleks, et saavutada transiseisundit, kuid ka meditsiinilistel eesmärkidel, leevendades glaukoomi, põletikku ja palju muud. Religioossetel rituaalidel on kanepit kasutanud nii juudid, varakristlased kui ka moslemid.

Ka klassikalises kirjanduses on leitud väga palju vihjeid sellele, et mitmed autorid on otsinud inspiratsiooni marihuaana abil. Mõned Shakespeare’i uurijad on püstitanud hüpoteesi, et tema teostes on mainitud kanepi tarvitamist. 2001. aastal kajastas BBC teadusajakirjas South African Journal of Science avaldatud uuringut, mille kohaselt Shakespeare’i kodus Stratford Upon Avonis leiti üles kaevatud torude keemilisel analüüsil kanepi jääke. Teised autorid, kes on enda teostes maininud kanepit, on näiteks Charles Baudelaire ja Fitz Hugh Ludlow.

Kanepitootmise õitseng

USA-sse tõid kanepitaime Jamestowni koloonia asukad aastal 1611 ja terve koloniaalperioodi vältel olid kanepikiud oluline ekspordiartikkel. Kuningas James I tegi kanepitööstuse Virginia koloonia jaoks kohustuslikuks, kuna see oli Inglismaa sõjalaevastiku taglastamiseks vajalik. 1762. aastal andis Virginia osariik välja auhinnaraha kanepi tootmise ja töötlemise eest ning kehtestas trahve neile, kes kanepit ei tootnud.

17.–18. sajandil kasvatati kanepit nii tarbetaime kui ka ravimtaimena. Inglise vaimulik ja Oxfordi teadlane Robert Burton soovitas 1621. aastal oma väga mõjukas ja populaarses raamatus “The Anatomy of Melancholy“ kanepit depressiooni vastu. George Washingtoni päeviku sissekanded viitavad, et ta kasvatas oma istanduses Mount Vernonis 1745–1775 kõrge THC (tetrahüdrokannabinooli) sisaldusega kanepit. Sama on teada ka Thomas Jeffersoni kohta, kuid erinevalt Washingtonist puuduvad andmed, et Jefferson oleks ise kanepit suitsetanud.

Suurbritanniasse jõudis kanep ravimtaimena 1842 Indias teeninud armeekirurgi William O’Shaughnessy kaudu. Kuninganna Victoria aja kasutati seda laialdaselt lihaskrampide, menstruatsioonivaevuste, reuma, teetanusekrampide, marutõve ja epilepsia ravis. Ravimiseks kasutati marihuaanatinktuuri suukaudsena. 19. sajandi keskpaigaks oli kanep saanud üheks laialt kasutatavaks peavooluravimiks. 1850 märgiti see ära USA ametlikus ravimite nimekirjas.

Esimesed seadused, mis hakkasid kanepi tarbimist piirama

Kanepi kasutamist hakati erinevates maades kriminaliseerima 20. sajandi alguses. Esimesed müügipiirangud USA-s kehtestas Columbia ringkond aastal 1906 ning esimene osariik, kes keelustas kanepi täielikult, oli Massachusetts. Järgnes Lõuna-Aafrika, kus see keelati samuti aastal 1911, Jamaica 1913, Suurbritannia ja Uus-Meremaa 1920-ndatel. Ning 1925 toimus Haagis rahvusvaheline konverents, millel lepiti kokku karmides kauplemispiirangutes kanepi osas. 1928 lisati kanep Suurbritannias ohtlike narkootikumide nimekirja.

1930-ndatel hakkas USA ajakirjandus tooma seoseid kanepi ja Mehhiko immigrantide vahel. Olles sageli mõjutatud Mehhiko-vastasest vimmast, hakkasid USA osariigid seda järjest keelustama, esimesena California.

1936. aasta lõpuks olid kõik 48 USA osariiki võtnud vastu kanepi kasutamist reguleerivad seadused. Selle kasutuselt kadumist kiirendas ka aspiriini, morfiini ja teiste oopiumist toodetud ravimite levik, mis asendasid kanepi valuravimina lääne meditsiinis.

USA-s võeti 1937. aastal vastu seadus, mis keelustas lisaks kanepile ka tavalise ilma psühhoaktiivse toimeaineta kanepi kasvatamise. Arvatakse, et selle põhjuseks olid ärihuvid, kuna kanepikiust sai odav alternatiiv puidumaterjalile paberitööstuses ning tolle aja võimsaimad ärimehed ei olnud sellisest arengust huvitatud.

Üksikud hääled julgesid sellele otsusele vastu vaielda, nagu näiteks William C. Woodward, kes võitles keeluseaduse vastu ning hoiatas, et see hakkab piirama teadustööd. 1938 nõudis New Yorgi linnapea Fiorello LaGuardia, et New Yorgi meditsiiniakadeemia uuriks linna kanepiprobleemi. Raporti järeldus oli see, et paljud väited kanepi ohtlikkuse kohta on liialdatud või lausa valed.

THC sünteesimine

Kanepi peamine psühhoaktiivne aine THC identifitseeriti laboris esmakordselt 1964. aastal Jeruusalemma ülikooli meditsiinilise keemia professori Raphael Mechoulami poolt. Tema oli ka esimene, kes seda sünteesis. Mississippi ülikoolil on alates 1968. aastast eriluba kultiveerida kanepit valitsuse tarbeks ja teadustööks.

1970 klassifitseeritu kanep USA-s kui “mitte ühtegi lubatud meditsiinilist toimet“ omavaks taimeks. 1971 kuulutas president Nixon välja “sõja narkootikumidele“.

1976. aastal sai esimene ameeriklane kohtu poolt loa kanepi kasutamiseks meditsiinilistel põhjustel, see oli Robert Randall, kes kasutas kanepit glaukoomi raviks.

1980 tegi USA riiklik vähiinstituut katseid sünteetilise THC mõju osas vähiravis. Samal ajal viidi kuues osariigis läbi katseid loodusliku kanepi rollist vähiravis. Leiti, et looduslik THC on tõhusam ja ohutum, ometi otsustas valitsus ignoreerida seda tõendusmaterjali ning andis rohelise tule hoopis sünteetilise THC kasutamisele. 1985 sai see ravim FDA ametliku tunnustuse.

1983 avaldati esimene siseruumis kanepi kasvatamise juhend, mille autoriks on Jorge Cervantes. Tänaseks on seda müüdud üle 700 000 eksemplari.

Marihuaana populaarsuse aeglane tõus

1991. aastal onkoloogide seas läbi viidud anonüümne küsitlus näitas, et 53% vähiarstidest pooldab kanepi kättesaadavust retsepti alusel.

1996 võeti vastu seaduseelnõu nr 215, mis tegi Californiast esimese osariigi, mis legaliseeris taas meditsiinilise kanepi.

1998 legaliseeriti meditsiiniline kanep Alaska, Washingtoni ja Oregoni osariikides.

2003 registreeriti USA valitsusele kannabinoidide patent, kuna neil “on leitud antioksüdantseid ja närvirakke kaitsvaid omadusi“.

2004 andis sõltumatu programm Clean Green tunnustuse mahekasvatuse standardeid järgivatele kanepikasvatajatele.

2012 septembri seisuga on 17 osariiki ja Columbia ringkond legaliseerinud meditsiinilise kanepi kasutamise, seitsmes osariigis kaalutakse seda.

Enamikus maailma riikides on 20. sajandi algusest võetud vastu kanepi kasvatamist ja omamist keelustavad seadused, kuid aina laieneb nende piirkondade hulk, kus neid seadusi leebemaks muudetakse või hoopis ümber otsustatakse. Kõige tuntum riik on kahtlemata Holland, kus on alates 1976. aastast spetsiaalsetes kohtades kanepi müük ja tarvitamine lubatud. Samas, Ida-Aasias võib kanepi müügiga vahele jäämine tuua kaasa eluaegse vanglakaristuse või isegi hukkamise.

Kuna see taim on enamikus maades illegaalne, siis seab see olulised piirid kanepiga tehtavale teadustööle. Vajalikke proove on keeruline hankida, kui see taim ei ole riiklikul tasandil luba saanud.

2012 välja antud ÜRO globaalse narkootiliste ainete raporti kohaselt on kanep kõigest hoolimata maailmas kõige enam toodetav, turustatav ja tarbitav narkootikum ning selle kasutajate hulka hinnatakse 119–224 miljonile täiskasvanute hulgas.

Allikad: Memolition, Wikipedia, medicalmarijuana.procon.org