Kanepitembi tõlkelugu

Uimastite pruukimine võib tervist märkimisväärselt rikkuda. Sama kehtib mitmete muude tegevuste kohta mäesuusatamisest lainelauasõiduni. Kuid meie kalduvus uimastiriske tegelikust suuremaks puhuda pärsib meie suutlikkust võidelda sõltuvushaigustega, kirjutab Maia Szalavitz ajakirja The Fix juulinumbris.

Mis on kõige hädaohtlikum meelelahutuslik tegevus? Kui pakkusite, et illegaalsete narkootikumide pruukimine, siis te eksite. Ekstreemspordialad nagu suurtel lainetel surfimine (ingl big wave surfing), helikopteri slepis mäesuusatamine (heli-skiing), sukeldumine veealustesse koobastesse (cave diving), parvetamine kärestikulistel jõgedel (white water rafting) ja mägironimine kujutavad tegelejate elule ja tervisele suuremat ohtu. Samas peetakse naeruväärseks ettepanekut need „adrenaliinisõltlaste“ armastatud tegevused keelustada — isegi kui tõenäosus hukkuda ühekordsel üritusel ronida maailma kõrgeima mäe Džomolungma tippu (mis veel hiljuti oli umbes üks kolmest) on suurem kui oht ühe aasta jooksul heroiinisõltuvuse läbi surma saada (umbes 1–4 protsenti).

Või võtkem vaagida täiesti igapäevaseid tegevusi nagu autojuhtimine. USA-s moodustavad surmad liiklusavariides ühe protsendi aastasest suremusest. Sigaretid ja alkohol teevad kasutajatele vähemalt sama palju, kui mitte rohkem kahju kui heroiin või kokaiin. Alkoholi, kokaiini ja heroiini sõltuvusmäär on 3–15 protsenti sõltuvalt sellest, kuidas seda hinnatakse — ning tubaka sõltuvusmäär on neist veel suurem. Ometi ei ole vastavad riskid mõistlikus kooskõlas ainete juriidilise ja ühiskondliku staatusega, eriti arvestades tõika, et kanep on ohutum kõigist seadusega lubatud sõltuvusainetest.

Sellistel vasturääkivustel riskihinnangutes on keerulised põhjused. Autoga liiklemine pakub suuri isiklikke ja majanduslikke hüvesid. Riskantsete spordialadega tegelemises nähakse üllaid väljakutseid, mis soodustavad inimeste uurimis-, seiklus- ja arenemistunge. Mittemeditsiinilise uimastikasutuse puhul kaldutakse aga juttu võimalikest hüvedest pidama luululiseks või riskide rõhutamise kõrval lihtsalt eirama.

Ma ei tõsta neid fakte esile mitte selleks, et innustada kedagi narkootikume pruukima. Asjaolu, et pean üldse vajalikuks neid toonitada, rõhutab mu mõtet: meie väärtushinnangud mõjutavad nii seda, kuidas me riske tajume, nagu ka seda, kuidas me uimastipoliitikat kujundame. Kui tunnistame ainult riske ja eirame plusse, pole meil võimalik mõista, et tegelikuks probleemiks on sõltuvushäired ja uimastitega seonduvad kahjud — mitte narkootilised ained ise ega inimesed, kes neid tarvitavad.

Näiteks ei pööra me oksükontiini-, metamfetamiini- või heroiini-„epideemiatest“ rääkides tähelepanu tõsiasjale, et enamikul nende ainete kasutajatest ei kujune kunagi välja sõltuvust: elu jooksul muutub sõltlasteks vaid 10–15 protsenti pruukijaist. Kindlasti pole selline risk tühine: väga vähesed meist oleksid nõus lendama lennukiga, mis igal kümnendal lennul alla kukub. Kuid pruukimise käsitlemine sõltuvushäire peamise tegurina ähmastab pilti sellest, mis tegelikult kaalul on.

Juba aastakümneid kohtame uudispealkirju, mis räägivad mõne uimasti pruukimise määrade alanemisest ja teiste tõusust. Ometi on sõltuvuse all kannatavate inimeste osakaal püsinud suhteliselt samal tasemel. Ehkki erinevused rahvastiku koosseisus ja muud muutujad teevad arvude täpse võrdlemise keeruliseks, näitas 1990. aastal läbi viidud suur üleriigiline uuring, et viimase 12 kuu jooksul oli 15–54-aastaste USA elanike hulgas illegaalsete uimastite tarvitamisega probleeme (USA diagnostilise ja statistilise käsiraamatu DSM määratlustele „kuritarvitamine“ (ingl abuse) või „sõltuvus“ (depencence) vastavat käitumist) esinenud 3,6 protsendil. Kõige värskem üleriigiline uimastipruukimise- ja terviseuuring NSDUH, millesse on hõlmatud elanikke alates 12-aastastest ning lõpetades 80-aastaste ja vanematega, näitas, et 2011. aastal oli kuritarvitajate ja sõltlaste osakaaluks 2,5 protsenti. Ehkki viimatine näitaja võib tunduda oluliselt väiksem, johtub erinevus tõenäoliselt asjaolust, et hilisemasse uurimusse hõlmati vanemaid kui 55-aastaseid elanikke, keda USA-s on palju ning kelle hulgas sõltlaseid või uimastite väärkasutajaid on vaid 0,8 protsenti või vähem. Väärib märkimist, et 1990. aastal olid hirmud lõputuna näiva crack-kokaiini-epideemia pärast laes. Võrdluseks — ehkki praegu tuntakse muret retseptopioidi-sõltuvuse määrade kasvu üle, on sõltuvusmäärad tegelikult püsinud samal tasemel juba 2006. aastast peale.

Uimastite kasutamisega seonduvate probleemide taoline suhteliselt konstantne pikaajaline määr pole, mõistagi, kogu lugu. Esineb perioode, mil ohtlike, inimeste tervisele eriti rängalt mõjuvate uimastite, nt opioidide kasutus vahetab välja suhteliselt väheriskantsete uimastite nagu kanep pruukimise. Samamoodi võivad ka sõltuvusmäärad mõnikord hüppeliselt muutuda — näiteks on sellistel rahvastikurühmadel, kellel varajases nooruses on olnud traumaatilisi läbielamisi, suurem tõenäosus sõltuvusse jääda kui õnnelikuma lapsepõlvega inimestel. Isegi see, mis parasjagu moes on, võib suunata suuri inimhulki ohtlikule uimastikasutusele (nagu juhtus alkoholi ja sigarettidega 1960. aastate algupoolel või kokaiiniga 1980. aastatel).

Sõltuvuse tegelik valdavus tähendab aga, et keelustamispõhine poliitika, mis keskendub peamiselt ühele konkreetsele, kasvava populaarsusega uimastile, ei saa tõenäoliselt probleemi lahendada. Kui 10–15 protsenti elanikkonnast on sõltuvusele eriti vastuvõtlikud sellepärast, et neil on märkimisväärseid elulisi probleeme nagu vaimuhaigused, ühiskondlik tõrjutus ja/või majanduslik kitsikus, ajendab ühe uimastiga võitlemine paljud neist tõenäoliselt mõnd muud uimastit kasutama, takistades samal ajal uimasteid kasutamast inimesi, kes poleks niikuinii märkimisväärselt kahju kannatanud. Ning kui antud hooaja menu-uimasti, millega võitlemisele me enamiku jõust suuname, on tegelikkuses ohutum mitmetest alternatiividest, oleme me kokkuvõttes kahjusid võimendanud, mitte kahandanud.

Teine keerdküsimus on, et ainuüksi pruukimise sihikulevõtmine võõrandab suurema osa mitteprobleemsetest meelelahutuskasutajatest ning jätab mulje, et uimastivastaste kampaaniate eesmärk pole võidelda mitte ohtudega, vaid naudinguga. (Anonüümsete Alkohoolikute liikumine tegi endale väga suure teene, kui otsustas mitte väita, et alkohol on kõigi tarvitajate jaoks olemuslikult kahjulik, hakates selle asemel võitlema alkoholismiga.) Samamoodi on purjuspäi autojuhtimise vastased kampaaniad olnud edukad just sellepärast, et need ei häbimärgista alkoholijoomist, vaid ründavad alkoholist johtuvaid kahjusid. Tõtt-öelda oli nende kampaaniate kõige tõhusamaks osaks nn kaine grupijuhi (ingl designated driver) kontseptsiooni populariseerimine. Kaine grupijuht on meede, mis lahendab ühest küljest alkoholihimulise seltskonna transpordimure, omistades samal ajal alkoholist hoiduvale juhile olulise ühiskondliku rolli, olgu kas ajutise või püsiva.

Ajakirjandus kaldub reservatsioonideta toetama lauskarsket suhtumist. Hiljutine kajastus New York Times’is on klassikaline näide ebatäpsest, naudinguvastasest hirmukülvamisest. Artikkel pealkirjaga „Kained grupijuhid joovad sageli“ väidab, et „ainult“ kahel kolmandikul Florida osariigi noortest kainetest grupijuhtidest ei leitud veres alkoholisisaldust ning et veel 17 protsendil jäi see allapoole 0,05 promilli piiri. Teisisõnu — 82 protsenti kaineks grupijuhiks määratud inimestest osutusid roolikõlbulikeks ka kõige rangemate standarditega mõõtes. Taolist tulemust ei saa kuidagi pidada märgiks „tõeliselt ebatõhusast“ poliitikast, nagu seda iseloomustas artiklis viidatud „ekspertallikas“. Tegelikult on joobes juhtimisest johtuvate liiklussurmade hulk pärast kainete grupijuhtide poliitika elluviimist olulisel määral langenud.

Paraku kalduvad need, kes keelatud narkootikumide probleemiga tegelevad, võitlema uimastite, mitte sõltuvusega. Võtame näiteks ühenduse Partnership at Drugfree.org algupärase nimetuse Partnership for a Drug Free America („osaühing uimastitevaba Ameerika eest“) või sihtasutuse Drug Free America Foundation nime. Üritades ära kaotada uimasteid, on nad end meelega või kogemata sidunud selliste poliitiliste jõududega, mis mitte ainult ei häbimärgista uimastipruukimist kui kriminaalset käitumist, vaid kasutavad uimastipoliitika-platvormi ära ka asjassepuutumatute poliitiliste sõnumite edastamiseks. Kaks hiljuti ilmunud ja ohtralt kiidusõnu pälvinud raamatut — Michelle Alexanderi „The New Jim Crow“ („Rassilise segregatsiooni uus tulemine“) ja David Musto „The American Disease“ („Ameerika haigus“) postuleerivad veenvalt, et Ameerika uimastipoliitika sai alguse rassistlikust mõttelaadist. Näiteks keelustati kokaiin esmalt osariiklike seadustega, kuna kardeti, et see muudab mustanahalised mehed sõna otseses mõttes kuulikindlaks ja ajendab neid vägistama valgenahalisi naisi; oopium keelati mõnedes osariikides ära osaliselt paanilise hirmu tõttu, et see võimaldab hiinlastel valgeid naisi vägistada.

Seega on uimastivastasele võitlusele pühendunud organisatsioonid loobunud eesmärgiselgusest, mis enamasti aktivismi tõhusaks muudab. Võideldes ainult „uimastitega“, kipuvad nood inimesed õõnestama iseenda väiteid, mille kohaselt sõltuvus on haigus. Eriti silmatorkav on see vastuolu kanepikasutuse kontekstis. Mõelge, mis juhtuks, kui üritaksite alkoholi vastu võidelda, rõhutades, et joomine on haigus. See lihtsalt ei toimi.

Ehkki enamik kasutajaist teab kedagi, kellel on kanepi tõttu probleeme tekkinud, teavad nad ka isikliku kogemuse põhjal, et taolised inimesed kujutavad endast erandit, mitte reeglit — samamoodi nagu alkoholi puhul. Sama kehtib opioidide, metamfetamiini ja kokaiini kohta, ehkki seda tõsiasja ähmastab suuresti asjaolu, et paljud inimesed, kellele nood uimastid tõesti meeldivad, mõistavad otsekohe nendega kaasnevaid ohte ning väldivad regulaarset pruukimist.

Selleks, et sõltuvusega tõeliselt võidelda, peame otsima vastuseid küsimusele, miks mõnedel inimestel on uimastitega tõsiseid probleeme. Võib küll leida põhjuseid keskenduda mõne konkreetse uimasti ohtudele — näiteks opioidide üleannustamise riskile —, kuid tegelemaks realistlikult tõsiasjaga, et inimesed on alati otsinud (ja tõenäoliselt jäävad alati otsima) keemilisi naudinguid, peame leidma tõhusaid viise selle üldinimliku soovi haldamiseks, mitte selle eiramiseks.

See tähendab võitlust nii sõltuvusega kui ka uimastitega seonduvate kahjudega — ning näkkuvaatamist ebamugavatele tõsiasjadele. Näiteks sellele, et sõltuvusrisk suureneb vaesuse ja tööpuuduse tingimustes ning traumaatiliste läbielamiste tagajärjel. Võitlus uimastikahjudega pole, mõistagi, sama lihtne kui uimastitele „sõja“ kuulutamine, kuid see annab vähemalt lootust, et mõõdetavad eesmärgid on saavutatavad. Mõned sellesuunalistest pingutustest on juba tõestatult aidanud inimesi, kellele sõda uimastitega on kõige rohkem kahju teinud.

* * *

Vaata ka: