Kanepitembi tõlkelugu

Alzheimeri tõve, vähktõbede ja paljude muude haiguste potentsiaalsete ravimite väljatöötamist pärsivad uimasteid keelustavad seadused, väidab ajakirja Nature Reviews Neuroscience äsjases numbris ilmunud artikkel.

Juhtiv autor, Imperial College Londoni neuropsühhofarmakoloogia õppetooli juhataja David Nutt väidab koos kolleegidega, et keelustatud psühhofarmakonide nagu kanep ja „legaalsed uimastid“ teadusuuringutes kasutamisele kehtestatud ranged piirangud pärsivad neuroloogiateaduse arengut ning takistavad ravimifirmadel põhjalikumalt uurimast miljoneid patsiente vaevavate tervisehäirete ravimise võimalikke viise, kirjutab Maia Szalavitz nädalakirjas Time.

Nutt tagandati 2009. aastal Briti valitsuse uimastipoliitika tippnõustaja ametikohalt, kuna ta avaldas andmeid, millede põhjal on ecstasy (MDMA) tarvitamine ohutum alkoholijoomisest või hobusega ratsutamisest.

Võrreldes teadusele uimastikeeluseadustega tekitatud kahju sellega, mida tekitas katoliku kirik Galileo ja Koperniku töid ära keelates, kirjutab Nutt: „Inimesed pole isegi aru saanud sellest, kui palju uurimustöid ja kui palju võimalikke uusi teraapiaid uimastiseadused tõkestanud on.“

Näiteks kanepit on jätkuvalt äärmiselt keeruline teaduslikult uurida — seda hoolimata meditsiinilise pruukimise seadustamisest USA 17 osariigis ja meelelahutusliku tarvitamise seadustamisest kahes osariigis. USA-s võib seda uimastit seaduslikul teel hankida ainult uimastite kuritarvitamise riikliku instituudi NIDA kaudu, mis omakorda eeldab erakorralist revisjoni ning toidu- ja ravimiameti FDA regulatsioonide järgimist, mida seadusega lubatud ravimite ega enamiku eksperimentaalsete medikamentide uurimiseks vaja ei ole. Pentsikul kombel on Ühendkuningriigis heroiini teaduslikult lihtsam uurida kui kanepit, kuna heroiin on seal legaalsete valuvaigistite nimekirjas.

Ometi on kanepiga seni läbi viidud uurimused olnud märkimisväärselt paljulubavad — lisaks valude ja südamepöörituse leevendamisele, mida varasemad uuringud on nüüdseks juba selgelt tõestanud.

Esiteks annab terve hulk uurimusi mõista, et kanep võib aidata ravida diabeeti ja ülekaalulisust, kaht kõige suuremat nüüdisaegset terviseriski. Teiseks annavad mõned uurimused mõista, et kannabinoididel (kanepis või selle sünteetilistes analoogides sisalduvatel ainetel) võib olla Alzheimeri tõbe ennetav toime. Kolmandaks leidub nüüd juba kümneid uurimusi, mis demonstreerivad, et kannabinoididest võib olla abi mitmete vähktõbede vastu.

Hiljuti ajakirjas Trends in Pharmacological Sciences ilmunud kannabinoidipõhiste vähiraviuurimuste ülevaateuuringu autorid kirjutasid: „[vähivastast] toimet on demonstreeritud /—/ mitmete pahaloomuliste kasvajate, k.a aju-, rinna-, eesnäärme-, käär- ja pärasoole-, naha-, kilpnäärme-, emakakaela-, kõhunäärme-, vere- ja lümfivähktõbede juures.“

Professor Nutt kommenteerib: „Inimesi uimastitest johtuvate võimalike kahjustuste eest kaitsma mõeldud uimastiseadustel pole õnnestunud inimesi kaitsta, küll aga on nende soovimatuks tagajärjeks olnud teadustöö ränk pidurdamine.“

Meelelahutuslike uimastite keelustamine koos tootmise ja interneti globaliseerumisega on lisaks kaasa toonud nn seaduslike uimastite halli turu tekke. Eksperimentaalseid psühhofarmakone, millel paistab tõenäoliselt olevat meeldiv mõju, kopeeritakse farmatseutilistest patendiavaldustest ja uurimistöödest ning turustatakse seejärel ilma nende ohutust mingilgi määral isegi loomade peal testimata. Valitsused kiirustavad seejärel keelustama aineid, mille populaarsus või kahjulikkus on pälvinud meedia tähelepanu, mille tagajärjeks on, et põrandaalused keemikud peavad minema tagasi oma laboritesse uusi „legaalseid“ tooteid kokku keetma.

Taoline võidurelvastumine tähendab, et paljud ained keelatakse ära enne, kui neid põhjalikult või üldse kuidagi uurida on õnnestunud — ning selle kohta, kuidas tuleks otsustada, millised ained peaksid olema keelatud, puuduvad avalikud standardid. Tulemuseks on seadusliku uurimistöö pidurdamine, kuna paljude molekulide uurimine muudetakse sama keeruliseks kui kanepi uurimine. Suured kulutused, tüli ja vaev, mis taoliste ainete uurimisega kaasnevad, peletavad nii akadeemikuid kui farmaatsiatööstuste teadusuurijaid neist eemale.

„Minu uurimistöö teeb see viis kuni kümme korda kulukamaks,“ nendib Nutt, kellel ühena vähestest on volitus vastavate katsete sooritamiseks inimestest katsealustega. Ta märgib, et tema uurimuse mõlemad kaasautorid on pensionil ning kinnitab, et üks ta kolleegidest avaldas soovi kaasautorina osaleda, kuid loobus, kuna kartis kaotada valitsuse rahastust oma tulevastele projektidele. „Aktiivselt uurimistööga tegelevad teadlased on ära hirmutatud,“ väidab Nutt.

Ajakirjanikuna, kes on uimastiteemadel juba mitu kümnendit kirjutanud, on Maia Szalavitz enda kinnitusel sama probleemiga korduvalt kokku puutunud. Aastate jooksul on paljud uurijad, kes keeldusid avalikult sõna võtmast, talle eraviisiliselt väljendanud oma pettumust vastavasisulisele uurimistööle kehtestatud piirangute üle ning rääkinud üksikasjaliselt, kuidas nad on nende piirangute tõttu olnud sunnitud mõnede levinud raskete haiguste paljulubavate ravivõimaluste uurimisest loobuma.

Ülevaateartikkel tõstab esile hulga näiteid sellest, kuidas seadused on meditsiiniteaduse arengut pärssinud. Näiteks peatati peaaegu kõik katsed psühhedeelsete ainetega pärast seda, kui LSD 1960. aastatel populaarseks muutus, seda hoolimata kogunenud teadusandmetest, mis andsid mõista, et ainest võib olla abi alkoholismi ravis ja kasu psühhoteraapias. Nüüdseks näitavad paarist väiksemast rahastuse leidnud uuringust pärinevad andmed, et psilotsübiiniseened võivad aidata ravida obsessiiv-kompulsiivseid häireid e sundseisundeid ning MDMA-st võib olla abi võitluses nii posttraumaatilise stressihäire kui parkinsonismiga.

Tähelepanuväärne on ka see, mis juhtus metoksetamiiniga — ühendiga, mis sarnaneb ketamiinile. Ketamiini kasutatakse seaduslikult anesteetikumina ning nüüd on avastatud, et sellel on potentsiaali ka kiirestitoimiva antidepressandina. Samas aga väärkasutatakse seda ka meelelahutuslikul otstarbel, enamasti ööklubides. Meelelahutuslik pruukimine pika aja jooksul — ja võimalik, et ka pikaajaline terapeutiline kasutus — võib kahjustada põit, mõnikord nii rängalt, et elund tuleb üldse välja lõigata.

Metoksetamiinil aga paistavad olevat kõik ketamiini positiivsed mõjud, kuid puudub põit kahjustav toime. Kuna seda on aga kasutatud „legaalse uimastina“ ja ketamiini asendajana, keelustas Briti valitsus metoksetamiini tänavu koos muude sarnaste ainetega, millel võiks samuti olla meditsiinilisi rakendusi.

„See tähendab, et ketamiini ohutumaid alternatiive uuritakse väga vähe või üldse mitte,“ osutab Nutt. „Inimesed jäävad truuks ketamiinile ja riskivad põieprobleemidega. Mis veelgi hullem — osa keelustatud ühenditest pole kunagi inimeste peal katsetatud ega isegi üldse kunagi valmistatud. See tähendab jällegi teaduse panemist luku taha, nii et nende ühendite täieliku potentsiaali uurimine muutub võimatuks.“

Hetkel puuduvad regulatiiv-dilemmal selged lahendused. Kolm ÜRO rahvusvahelist lepingut piiritlevad seda, kuidas riigid saaksid ise oma seadusi praegu keelustatud uimastite osas muuta. Ehkki avalik arvamus kanepi suhtes on muutumas, on selle meditsiinilist kasutust käsitlevad föderaaltasandi seadused märkimisväärselt paindumatu, muutuseid trotsiva loomuga.

Järgmine tippkohtumine, mille raames ÜRO oma uimastipoliitikat üle vaadata kavatseb, toimub 2016. aastal ning Nutt loodab, et siis hakatakse viimaks reeglitesse muudatusi sisse viima. „Meie uimastite klassifikatsioon ja uimastipoliitilised meetmed peavad muutuma tõenduspõhisteks,“ rõhutab ta.

Eri ravimitega on probleemid erinevad. Näiteks kanepit pole ÜRO meditsiiniliselt üdini kõlbmatuks liigitanud, ent nii MDMA kui psilotsübiin on kuulutatud meditsiini jaoks kasututeks aineteks. See tähendab, et Ameerika võiks ühepoolselt otsustada ravikanepi legaliseerida, paigutades selle samasse kategooriasse medikamentidega nagu morfiin, mille kasutamine on küll rangelt reguleeritud, kuid mida pole niivõrd keeruline uurida — teiste medikamentide staatuse muutmine nõuaks aga rahvusvahelist koostööd.

Ning sedamööda, kuidas „legaalsete uimastite“ turg üha kasvab ning keemikud muutuvad aina leidlikumaks, jääb kehtiv regulatsioonisüsteem omadega jänni. Sõltuvushaiguste ennetamine ja mõnede uimastite kasutamisega kaasnevate negatiivsete tagajärgede vältimine on meie kõigi huvides — kuid, nagu näitab ka viidatud ülevaateartikkel, saab üha selgemaks, et ainsat sorti eksperimenteerimine, mida meie uimastiseadused pidurdada suudavad, on eksperimenteerimine legitiimse teadustöö raames.

* * *

Vaata ka: