kanep

Telegram, 26.05.2013

William Breathes on Denveri kohaliku ajalehe Westword kanepiarvustaja. Ta on saanud kolm viimast aastat palka selle eest, et tõmbab iga päev hoolsalt kanepit. Rohelise kulla võidukäigust Colorados kirjutab The Guardiani ajakirjanik, kes tegi tuuri linnas, kus levib kanepiäri piruka isuäratavat lõhna.

“Ma pole eriline veinijooja,” püüab William Breathes oma ameti iseärasusi paremini välja tuua, “aga kui sulle meeldib Merlot’, siis tead täpselt, milline üks hea Merlot olema peab. Kanepisortidega on samamoodi – kui mulle pakutakse Sour Dieselit, aga see ei näe välja või ei maitse, nagu peab, siis ma tunnen selle ära.”

Denver – rohelise kulla linn

Ka sellel hommikul, nagu igal tööpäeva hommikul, tõmbab Breathes end pärast ärkamist pilve. Kanepitõmbamine on Denveris sama tavapärane nähtus nagu tassikese kohvi või klaasi õlle joomine – mingis mõttes isegi tavapärasem: siin on rohkem kanepiostukohti kui viina- või kohvipoode. Kaljumägede külje all asuvast Denveri linnast on saanud USA kõige “pilvepoolsem” linn.

Marihuaana on meditsiiniliseks otstarbeks Colorado osariigis seadustatud juba alates 2000. aastast ja eelmise aasta novembris said Coloradost ja Washingtonist esimesed osariigid USA-s, kus seadustati ka kanepi tõmbamine lihtsalt lõõgastuseks. Coloradolastel tohib kodus kasvada kuus kanepitaime ja taskus olla kuus untsi (170 g) kanepipuru. Järgmise aasta jaanuaris avatakse siin ka esimene jaemüügikauplus, kust saab kanepit osta igaüks, kes on üle 21 aasta vana.

Denver rajati kaevanduslinnana 19. sajandil kullapalaviku ajal ja kanepit tuntakse siin rohelise kullana. Siin aetakse kõikvõimalikku kanepiga seotud äri alates kanepitaimede ja vaigu müügist kuni piipude, kanepiroogade, kasvatustarvikute ja -kursuste müügini välja. Igal nädalal avatakse uusi ärisid. Kanep pole enam pelgalt luuserite ja hipide pärusmaa, vaid noobel harrastus, millesse degusteerijad ja ettevõtjad teadmisi ja ettevõtlikkust panustavad.

Broadsterdami rohupoodide kirev maailm

Breathes teeb mulle tuuri Lõuna-Broadwayl, mida kohapeal tuntakse Broadsterdami nime all kanepimüügikohtade ehk rohupoodide rohkuse pärast. See piirkond oli enne täis mahajäetud maju, kuni tärkav kanepitööstus andis talle uue elu. Igal teisel või kolmandal uksel hiilgab siin roheline neoontuli.

“Evergreen Apothecary (Igihaljas Rohupood) – see on kena puhas kohake,” teab Breathes. “Wellspring Collective (Ühendav Allikas) – nemad on ka head, lasid hindu alla, et teistega poodidega konkureerida – nagu Ganja Gourmet (Ganja Gurmee) kohe siinsamas. See siin on The Kind Room (Lahke Tuba) – väike mamma ja papa poeke. The Herbal Center (Rohukeskus) pole just kõige nooblim koht, aga poeke kohe selle taga, mille nime ma ei mäleta, oli hea. Walking Raven (Kõndiv Ronk) oli esimene koht, millele ma arvustuse kirjutasin.” Breathes tõmbab hinge ja naeratab: “Näed, kui küllastunud see turg on.”

Poolesaja Colorados asuva müügiloaga kanepipoekese müüginumbrid ulatusid eelmisel aastal 186 miljonile dollarile, millelt maksti 5,4 miljonit dollarit tulumaksu. Praegu tohivad nad müüa ainult 110 000-le vastavat kaarti omavale meditsiinilise kanepi tarbijale selliste arstide poolt määratud sümptomite raviks nagu krooniline kaalukaotus, valu ja iiveldus, aga seaduse jõustudes 2014. aastal on nad jaemüüginimekirja eesotsas ka lihtsalt lõõgastuseks müüdava kanepi osas.

Järgmise viie aasta jooksul oodatakse kanepiäri viiekordset tõusu. Osariik loodab koguda 15% rohkem maksuraha, millest 40 miljonit dollarit on mõeldud paigutada avalike koolide ehitamisse üle Colorado.

Colorado rahvas hääletas 64. seaduseparanduse poolt

64. seaduseparandus, mis legaliseerib Colorados kanepi tarvitamise lõõgastuseks, valmistab aga peavalu osariigi valitsusele ja kuberner John Hickenlooper on häälekalt kanepi legaliseerimise vastu. Kuna aga piisavalt kodanikke konstitutsionaalse paranduse läbiviimise petitsioonile alla kirjutas, sai seaduse hääletusele panna. 64. paranduse hääletus toimus samal päeval kui eelmise aasta presidendivalimised ja kanepi poolt hääletas rohkem coloradolasi kui Obama poolt. See läks läbi 53-protsendilise häälteenamusega, võttes osariigi valitsuselt relvad käest.

Ülejäänud USA piidleb Colorado poole ettevaatlikult. 25 miljonit ameeriklast tarbib igal aastal 14 000 tonni kanepipuru ja majandusteadlase Stephen Eastoni hinnangul võib seadusliku kanepitarbimise tulu olla 45 kuni 100 miljardit dollarit üle riigi. Kanepiga seotud kohtujuhtumid lähevad USA-le igal aastal maksma 1 miljard dollarit. Vastavalt majandusteadlaste uuringutele säästaks USA valitsus igal aastal kanepi legaliseerimisel kohtukuludelt ja maksutagastusena umbes 13,4 miljardit dollarit.

Aga üleriigiliselt jääb kanepi tarvitamine ebaseaduslikuks ja keegi pole kindel, mida USA võimud 64. seaduseparandusega kavatsevad ette võtta. Teoreetiliselt võiks riigi valitsus Colorado osariigi kohtusse kaevata. Hickenlooper on palunud Valgelt Majalt juhtnööre, aga pol senini vastust saanud.

Siniste kanepilehtedega sokkides proff

Breathesi laud ajalehe Westword HQ toimetuses näeb välja nagu tüüpiline Ameerika kontorilaud, asjalik ja töine, isegi hoolimata sellest, et riiulid tema arvuti lähistel on täis sigaretipaberit ja -pitse. 32-aastane ajakirjanikuharidusega Breathes valiti sellele tööle välja 350 kandidaadi hulgast 2009. aastal. Ta kannab sokke, millel ilutsevad sinised kanepilehed ja näeb välja nagu üks õige savutaja kunagi, ent tema väljenduslaad, eetika ja lauseehitus annab silmad ette mis tahes ajakirjanikust kolleegile.

“Sa pead seda tõsiselt võtma,” ütleb ta. “Ma proovin kõiki sorte eraldi, tõmmates neid erinevatel päevadel, et õiget tunnet saada. Mul on diktofon ja ma räägin sinna peale,” kirjeldab ta oma töömeetodit nagu kirglik veiniaustaja. “Hmm, väga kummine. Veidi tõrvane – siin on tunda kerget maasikamekki. Ma räägin sellest, kuidas pläru tuld võtab ja põleb, tehes mahvide vahele märkmeid. Ja ma püüan mitte kirjutada arvustusi, kui ma olen väga pilves.” ütleb ta.

Aga kas ta suudab ka tähtaegadest kinni pidada? Breathes muigab põgusalt: “Mitte alati.”

Varane Kuninganna ja Sinine Pooluni

Breathes võiks olla Denveri tuntuim kanepitõmbaja, aga William Breathes pole tema õige nimi. Registreeritud meditsiinilise marihuaana patsiendina – kanep on talle välja kirjutatud kõhuvalude vastu – peab ta iga kord näitama oma isikutunnistust, kui ta rohupoodi läheb, ja ta kardab, et kui teataks, et tegu on arvustajaga… “Ma kujutan ette, mis kanepitööstuses juhtuks, kui igaüks jala ukse vahelt sisse saaks.”

Sellel turul peab rohupood kõvasti pingutama, et konkurentsis püsida. “Kui kanep on hea, ei loe väline hiilgus midagi. Aga õhkkond tähendab mulle palju. Ma ei tea, kes minu arvustusi loeb. Noorematele meeldivad sellised kohad, kus mängib Bob Marley muusika ja töötavad noored teenindajad, aga kui mu vanaema oleks haige ja ta peaks apteeki minema, siis eelistaks ta teistsugust kohta.”

Breathesi vanaemale meeldiks tõenäoliselt Denver Relief (Denveri Leevendus). Toekate nahkdiivanite, potipalmide ja ventilatsiooniga ooteruum võiks kuuluda hambaarstikabinetile, kui seal ei hõljuks kanepilõhn, mis hakkab ninna kohe, kui üle ukse astud. (See lõhn tuleb taimedest, mitte suitsust – rohupoes pläru süütamine pole lubatud.)

Ma ulatan oma juhiload teisel pool kuulikindlat klaasi olevale vastuvõtjale ja lehitsen peene kohvilaua sarnase mööblieseme ääres paksu hinnalise väljanägemisega raamatut “Kanepi piibel”, milles püüavad pilku klantspildid erinevatest kanepiliikidest, mis on hoolikalt stuudioseinte vahel üles pildistatud ja kannavad selliseid uhkeid nimesid nagu Early Queen (Varane Kuninganna) ja Blue Stupor (Sinine Pooluni).

Rohupoe omanikud Ean Seeb (37) ja Kayvan Khalatbari (29) on kaks kanepisuitsetajat, kellel ei näi ambitsioonidest just puudu olevat. Peale rohupoe Denver Relief omamise, kus nad annavad tööd 12 täiskohaga töölisele, on nad ametis ka Denver Relief Consultingu tegevjuhtidena, nõustades 70 klienti üle kogu riigi selles, kuidas kanepitööstuses toime tulla.

Ühtlasi on nad ka Riikliku Kanepitööstuse Ühenduse (National Cannabis Industry Association) asutajate hulgas – see on poliitiline lobigrupp, mis võitleb kanepitööstuse eest Washingtonis. Keegi ei tea täpselt, kui palju Denver Relief väärt on – usaldusväärsed andmed selle kohta puuduvad –, aga Seeb ja Khalatbari ütlevad, et 5 kuni 10 miljonit on üsna tagasihoidlik hind. Nad maksavad igal aastal 100 000 dollarit makse – “piisavalt, et katta vähemalt ühe linnavolikogu liikme aastaeelarve,” ütleb Seeb naeratades.

Riiulid nagu kommipoes

Seeb ja Khalatbari kannavad sarnaseid šikke musti mütse ja polosärke, millel on Denver Relief Consultingu maitsekas roheline logo. Nad ulatavad mulle oma visiitkaardid ja juhivad mind rohupoe tagaruumidesse.

“Muidugi peame me ennast ärimeesteks,” ütleb Khalatbari, endine insener, kellele kuulub ka pitsakett. “Meie esimene eesmärk on muuta selle tööstuse kuvandit. Me tahaksime, et see oleks osa millestki suuremast.”

Arstiruum on midagi toidupoe ja pangasaali vahepealset. Lett on eraldatud puust vaheseintega boksideks. “See võimaldab teenindajal ja kliendil diskreetselt silmast silma suhelda,” selgitab Seeb. Taga on kivisein riiulitega, millel on mahukad purgid kanepiga, mille hinnad on 10 dollarist kuni 335 dollarini grammi eest – see pole linna odavaim hind, aga mitte ka nii kallis, kui olid tänavahinnad siis, kui kanep oli siinkandis veel ebaseaduslik. Nurgas olevast kõlarist kostab vaikselt “Can’t Buy Me Love”.

“Meil on professionaalsem klientuur kui teistes kohtades, sest me pakume paremat kvaliteeti ja suuremat diskreetsust,” ütleb Khalatbari. “Seda võib võrrelda õllega – inimesed on valmis nišiõlle eest maksma kõrgemat hinda, sest see on kvaliteetne.”

Poe keskel olevad riiulid näevad välja nagu kommipoes. Kanepit sisaldavaid tooteid müüakse pulgakommide, kummikommide, küpsiste, šokolaadibatoonide, viinamarja-, mango- ja kirsimahlapakkide ja hõbepaberis eksootilise, banaani- või pähklimaitsega šokolaadikommide kujul. Need erinevad suuruse, kanguse ja hinna poolest. Imeväike, aga kange šokolaadiruuduke maksab 23 dollarit. Vanemale kliendile – vabandust, patsiendile –, kes pole nii suured maiasmokad, on müügil pihustid, erinevad salvid ja isegi vannisoolad.

Ärikohtumisteks mõeldud ruum teisel korrusel on tühi – välja arvatud mõned Denver Reliefi logoga pastakad laual ja reklaamvoldik kirjaga “Denver Relief Consulting – Pioneers of the Industry”. Seeb ja Khalatbari nõustavad paljusid tootjaid, kirjutades müügiraporteid turunduse, pakendidisaini ja toodete kvaliteedi kohta. Nad aitavad ka teistel rohupoodidel saada tegevuslube ja leida usaldusväärset personali.

Seaduslikult ebaseaduslik äri

Uus tööstusharu vajab konsultante, ütlevad nad, sest asjaajamine on paras õudusunenägu. Seeb lööb lauale nende tegevusloa avalduse koopia, mis on kopsakas pakk paberit. “Nad pildistasid kõiki mu tätoveeringuid ja arme,” ütleb Khalatbari. Tegevusluba maksab osariigi ulatuses 12 000 dollarit ja Denveri ulatuses 5000 dollarit ja seda tuleb uuendada iga kahe aasta tagant. Rohupoodide hulk vähenes aastal 2010, kui seadusi karmistati.

Kõige suurem väljakutse on aga see, et kanepiärimees ei saa pangalaenu, maksta krediitkaardiga ja tal ei tohi olla isegi pangaarvet. Ameerika pangad alluvad üldriiklikele seadustele ja pangad kardavad kaotada kindlustuse, lubades oma klientidele riiklikult “ebaseaduslikke” ärisid. See tähendab, et Colorado kanepitööstus põhineb sularahal: töötajatele makstakse sulas, kliendid maksavad sulas ja ärid maksavad oma makse sularahas isiklikult vastavale ametnikule maksuametis.

Colorado tühistas alkoholikeelu aastal 1932, aasta enne, kui see tühistati üleriiklikult. Seeb ja Khalatbari usuvad, et osariik on ka kanepiäris teistele teenäitajaks. Samas, Denveri kõige kõrgem ametnik ei taha, et, tema linn oleks Ameerika must lammas. “Me ei ole selle üle uhked,” ütleb linnapea Michael Hancock napisõnaliselt. “See esitab Denverile tõsiseid väljakutseid. “Siia tuleb palju ärimehi, taskud sularaha täis, mis teeb neist sihtmärgid. Me peame mõtlema tagajärgedele, see on pikantne teema. Me ei oska hinnata, mida see kõik võib kõrgemal tasandil kaasa tuua. Praegu tunnen ma ära inimese, kes on purjus, aga pilves olevat tüüpi on raske eemalt ära tunda. Meil pole seadusi, mis ütleks, kas kanepiuimas tohib näiteks autot juhtida.”

Murelikud naabrid ja puudulikud seadused

Sel ajal, kui seaduseandjad vaidlevad selle üle, kui palju THC-d (marihuaanas olev psühhoaktiivne aine) võib olla inimese veres, peavad Colorado politseinikud toime tulema tavaliste alkoholitestidega.

Kanepi legaliseerimine paneb muretsema ka naaberosariikide ametnikud. Colorado ootab turistide massilist tulva, kohe kui lõõgastuseks kanepit müüvad kauplused avatakse, ja seni, kui mitte-elanikud saavad osta kanepit piiratud hulgal, ei takista miski turisti minemast sajasse poodi ja ostmast sadat väikest kogust. Väljaspool osariigi piire ei kontrolli seda keegi. Paljud mormoonid naaberosariigis Utah’s on hirmul.

See on tõsi, et kanep haiseb. Denver Reliefi üha laienev hoone asub hiigelsuures hallis laohoones, aga kanepi lõhna on kaugele tunda. Väljas langeb laia lund, aga hoonesse sisenedes satun troopikakuumusse, ereda sinise valguse ja Nirvana “Smells Like Teen Spirit” loo haardesse, mis raadiost mängib.

“Tule sisse,” kutsub kanepikasvataja Nick Hice. Ta viib mind ühte kolmest suurest kasvuhoonest, mis on kanepitaimi täis. Ainuüksi selles ruumis kasvab tuhat taime ja kõik need on sildistatud ja nummerdatud. “Kõik “emmed” on siin,” ütleb Hice. “Me lõikame need pikad kasvud maha, need istutatakse potti ja kasvades uuesti järgmisse potti. Kasvuhoonest võib leida 35 liiki taime, osa lihavad ja haralised, teised peened nagu orad. Nad näevad ilusad ja eksootilised välja, aga ruumi steriilsus, valged seinad ja hiigelsuured puhurid loovad haigla või labori õhkkonna.

Teadmised kanepist on tulus äri

Kanepit on raske kasvatada ja see nõuab tõsist investeeringut. Kõikides ruumides põlevad võimsad lambid 24 tundi ööpäevas, mis tähendab igakuiseid 5000-dollarilisi elektriarveid. Kasvuhoonest käib nädalas läbi 14 000 liitrit vett. Kasvutehnik uurib iga lehte eraldi läbi suurendusklaasi. “On olemas kanepit armastavad putukad,” ütleb Hice. Kui selle ruumi saak mingi põhjusel häviks, läheks see maksma 200 000 kuni 300 000 dollarit. Hoolimata sellest moodustab Denver Reliefi saak vaid tühise osa kogu osariigis kasvatatavast kanepist, mis eelmisel aastal turustati.

Teadmised kanepi kasvatamisest on tulus äri, on avastanud THC University taga olevad ajud. Matt Jones (25) ja Freeman LaFleur (26) juhivad “riigi kanepikasvatajate prioriteetset suunda”, õpetades innukatele asjaarmastajatele ja arenevatele ärimeestele, kuidas võtta viimast nendest kuuest taimest, mida tohib kodus kasvatada. Nad on ettevõtlusega tegelenud teismeliseeast saadik. Sel õhtul, kui 64. seaduseparandus läbi läks, hakkasid nad arutama seda, kuidas saada jalg kanepitööstuse ukse vahele.

Me kohtume Karmaceuticalsi rohupoes, kus Jones, LaFleur ja juhendaja Ted Smith teevad oma veebilehele reklaamfotosid. Umbes 50 inimest on juba registreerunud nende 14 kursusele, mille teemad varieeruvad kanepikasvatamise põhitõdedest kuni kahjurite, taimehaiguste ja seadusandluseni. “Me õpetama kõikehõlmavat taimede eest hoolitsemist,” ütleb Smith.

Selliste eriteadmiste omandamine on kallis lõbu. Ühe kursuse hind ulatub 100 dollarist 200-ni alates veebikursustest kuni ülikooliruumides toimuva õppeni. Tudengid saavad akrediteeringu vastavalt läbitud ainepunktidele – rohupoe teenindaja peab koguma viis, sertifitseeritud sisekasvataja 10 ja kõike oskavad meistrid 10 punkti. Täiskursuse läbimine maksab 1500 dollarit. Aga Jones ja LaFleur ütlevad, et asi on seda väärt. Nad kavatsevad luua tööstusele vastava ametistandardi ja saada tunnustatud ametikooli sertifikaadi.

THC University on teel ärimaailma tippu. “Roheline kuld pole veel peavooluäri, aga see kasvab jõudsalt,” ütleb LaFleur. “Viie aasta pärast on tegu juba hoopis teise ärimaastikuga,” sõnab Jones, “viie aasta pärast näeme riiklikku dekriminaliseerimist,” on ta optimistlik.

Denveri kanepitööstus tundub olevat tõusuteel. Sellest pirukast tahavad osa saada väga paljud ja klientidest, kes neile lahkelt raha tahaksid loovutada, puudust ei tule.

Breathes on suitsetanud kanepit üle poole oma elust, aga ta ei kahetse möödunut ja seda, et kanepiäri on kommertsiks muutumas. “Inimesed võitlevad selle eest, et saada kliendiks,” ütleb ta. “Kliendi vaatepunktist on see suurepärane. Mul pole probleemi sellega, et kanep on muutumas kommertsiks, sest see tähendab, et Ameerikas on see varsti normaalne. Colorados on see juba praegu normaalne nähtus.”

* * *

Vaata ka: