meditsiiniline kanep

Pärast nelikümmend aastat väldanud lahingut kanepi narkootiliste ainete esimesse nimekirja (Schedule I) paigutamise pärast langetas USA apellatsioonikohtu Columbia ringkonna esindus tänavu jaanuaris otsuse kanepi ümberklassifitseerimise petitsiooniga seonduvas kohtuasjas ASA v DEA (patsientide õiguste eest võitlev sihtasutus Americans For Safe Access versus uimastiseaduste jõustamise amet). Kohus otsustas, et vastates eitavalt üheksa aasta eest esitatud avaldusele eemaldada kanep narkootiliste ainete esimesest nimekirjast ei ole DEA toiminud meelevaldselt ega kapriisselt, kirjutavad Sunil Kumar Aggarwal ja Amanda Reiman ajahelehs Huffington Post.

Ravimitel narkootiliste ainete esimeses nimekirjas “puuduvad teadaolevalt Ameerika Ühendriikides meditsiinilised ravirakendused” ning nende “pruukimine meditsiinilise järelevalve all pole vastuvõetaval määral ohutu”. Sellise lahterduse valguses on kanep ohtlikum kokaiinist, morfiinist ja metamfetamiinist, mille leiame narkootiliste ainete teisest nimekirjast (Schedule II), kuhu lisatud medikamentidel on olemas vastuvõetavad ravirakendused. Kohus otsustas, et teadusuuringuid, mis õigustaksid kanepi eemaldamist esimesest nimekirjast, pole olemas. Kogu lugupidamise juures ei saa me sellega nõustuda.

Vastavalt DEA seisukohale, mis on sõnastatud USA Tervishoiu- ja Teenindusministeeriumi HHS 2006. aasta aruandes, puuduvad “adekvaatsed ja korralikult kontrollitud uuringud”, mis kanepi tõhusust ravimina kinnitaksid. Ehkki arvesse võeti hulka USA-s läbi viidud väikese või keskmise valimiga juhuslikustatud, topeltpimendatud, platseebokontrollitud uuringuid, mis kõik näitasid, et sisse hingatud kanepist on abi ränkade valude, spastilisuse ja üldise patoloogilise atroofia e kurtumuse vastu, leiti, et need pole olnud piisavalt suured. DEA tahaks näha pigem midagi kolmanda etapi kliiniliste uuringute sarnast — sadu katsealuseid hõlmavaid mastaapseid uurimusi, mille raames on võrreldud spetsiifilistel eesmärkidel manustatud kanepit platseeboga topeltpimendatud, juhuslikustatud moel —, ehk täpselt sama, mida USA toidu- ja ravimiamet FDA nõuab osariikideülestele ravimiturundusrakendustele hinnangu andmiseks. Just siit king pigistabki: sedasorti uuringuid on tehtud ja nende tulemused on avaldatud eelretsenseeritud teaduslikus ajakirjanduses, kuid ei DEA, HHS ega kohus pole neile tähelepanu pööranud. Ameerikas ja mujal sadade patsientidega läbi viidud mastaapsete, mitmekeskuselisete, juhuslikustatud, topeltpimendatud platseebokontrolliga, mõnedel juhtudel terve aasta väldanud uuringute tulemused on ilmunud USA riikliku arstiteaduste raamatukogu registrisse kantud ajakirjades ja näidanud, et ekstrakti kujul suukaudselt manustatav kanep aitab vähktõvega seonduvate raskestiohjeldatavate valude vastu, parendab hulgiskleroosi põdejatel liikuvust ja aitab neil sümptomeid kontrolli all hoida. Kahtlemata meelevaldne ja kapriisne oli föderaalagentuuride otsus antud uurimusi eirata ainult sellepärast, et suures osas on need läbi viidud farmatseutilise ravimiarenduse korras erasektoris, kus kanepisisaldusega tooteid valmistatakse, testitakse ja mõnikord strateegilistel kaalutlustel ümber nimetatakse. Taolise peitusemängu tulemusel mõjutavad rangelt kontrollitud teadusuuringud avalikkuse teaduslikku arusaamist kanepi meditsiinilistest kasutusaladest vähe või üldse mitte.

Inglismaal Wiltshire’is tegutseva aktsiaseltsi GW Pharma Ltd (GWP) teaduslikult testitud tooteks on suhu pihustatav suspensioon, mis ekstraheeritakse, töödeldes vedela süsinikdioksiidiga kanepiõisi kahest sordist, mis on Ühendkuningriigi litsentsiga ettevõtete kasvuhoonetes kasvatatud seemnetest, mis pärinevad kuni 1990. aastate lõpuni Hollandis resideerunud ülemaailmsest kanepiseemnete kollektsioonist. Saksamaal Berliinis tegutseva mittetulundusliku kliiniliste uuringute instituudi IKR katsetes rakendati Šveitsis kasvatatud kanepiõitest Saksamaal ekstraheeritud ja alkoholi baasile viidud kanepiekstrakti-kapsleid. Manustamiseks mõeldud kanepiekstrakte on valmistatud juba aastatuhandeid ning asjaolu, et sellised uurimused on olemas, teenib esmajärjekorras avalikkuse huve. Rahval on õigus seda teada ning ka nõuda, et nende uurimuste tulemustel peaks olema loogilised järelmid sellele, kuidas meie ühiskond ravikanepit mõistab, rakendab, hindab ja lõppeks ka klassifitseerib.

Miks föderaalagentuurid siis ei arvesta tõendite väärtuse vaagimisel kanepivaigu ekstraktidega tehtud uuringute tulemusi? Mõnikord on konks lihtsalt nimetuses. USA kongressi kanepimääratlus, mis on muutumatuna püsinud 1937. aastast alates, on alati hõlmanud kõikvõimalikke ühendeid, ekstrakte või mikstuure, mille koostises leidub tuvastataval määral kanepivaiku. Kui kanepivaik on eraldatud ning lahustatud lahustisse või muul moel kontsentreeritud, kujutab seda sisaldav saadus endast ikkagi kanepit, hašišit või hašišiõli — tooteid, millega sageli seonduvad rangemad karistused nagu näiteks Oklahomas, kus 2011. aastal võeti vastu otsus karistada süüaluseid hašiši tootmise esmakordse katse eest eluaegse vabaduskaotusega. Kanepi taolise üldmääratluse alusel on kanepisisaldusega toiduainete, näiteks kanepiküpsiste või hašišiõli omamise või levitamise eest karistatud miljoneid inimesi. Kanepipõhised ravimid, mida valmistavad GWP ja IKR, kujutavad endast kanepitaime kontsentreeritud kujul; nende põhiliseks toimeaineks on kanepivaik. GWP peamist toodet, mida USA-sse uuringute tegemiseks DEA litsentsi alusel sisse tuuakse, ei nimeta Ameerika Ühendriikide võõrtootenimetuste regulatiivorgan USANC mitte kanepiks, vaid viitab sellele terminiga “nabiximols” (Sativex®). USANC koosneb FDA toetusega ravimitootjate ja apteegikettide esindajatest. IKR andis oma kanepiekstraktile nimetuse Cannador® nähtavasti ilma igasuguse regulatiivorgani volituseta.

Kanep on üldkasutuslik ravimtaim ega kuulu ühelegi riiklikule ega eraettevõttele. Kanepiekstraktide litsentseeritud tootjatel erasektoris on harukordne ja kadestusväärne võimalus rangelt kontrollitud moel teaduslikult uurida ja avastada kanepi paljusid meditsiinilisi näidustusi. Kas valitsusel on õigus eirata põhjalikult eelretsenseeritud publitseeritud tõendeid kanepi meditsiinilise tõhususe kohta, mis pärinevad kanepile uurimis- ja arenduseesmärkidel privilegeeritud juurdepääsu nautivatelt erasektori-ettevõtetelt? Kas eratööstustel nagu GWP on voli nõuda osaliselt nende enda kogutud andmete alusel, et kanepit ümber ei klassifitseeritaks (eesmärk, mille nad hiljuti Ühendkuningriigis saavutasidki), eeldatavasti kaitsmaks ettevõtte turuosa ja toodete hinnamarginaali, välistades konkurentsi potentsiaalsetelt kanepitootjatelt, kellele kanepi ratsionaalne määratlemine föderaalseadusandluses annaks senisest vabamad käed? Kanepit ei tohiks eraettevõtete patentide, monopolide ega FDA ravimiturundusavalduste huvides vaka all hoida.

Ameerika Ühendriikides on föderaalagentuurid kehtestanud koormavad piirangud, mis peavad takistama teadusuurijate juurdepääsu kanepile — asjaolu, mis on suuresti tõuganud tagant kanepi teaduslikku uurimist teistes, sõbralikumate valitsustega riikides. Üks DEA kohtunik otsustas 2007. aastal koguni, et USA kanepivarustuse monopol ei teeni avalikkuse huve, ent seda otsust on seni eiratud. Paljud suured tervishoiutöötajate ühendused, nende hulgas Ameerika meditsiiniassotsiatsioon AMA, Ameerika arstide kolledž ACP ning mainekat erialaajakirja New England Journal of Medicine üllitav Massachusettsi meditsiiniliit MMS nõuavad kanepi ümberklassifitseerimist või ümberklassifitseerimiseks nõutavate ülevaateuuringute läbiviimist. Tõtt-öelda on kanepi paigutamist narkootiliste ainete esimesse nimekirja pidevalt trotsitud alates sellest, kui USA kongress seda 1970. aastal esmakordselt üritas. Seaduse vormistamise käigus pöördus kongress HHS-i tervishoiuala asesekretäri ja kindral Douglas MacArthuri endise eraarsti dr Roger Egebergi poole, kes sedastas oma tunnistuses järgmist: “meie soovitus on jätta kanep narkootiliste ainete esimesse nimekirja vähemalt seni, kuni lõpule on viidud teatud käimasolevad uuringud, mis küsimusele vastuse andma peaksid”, viidates kanepi ja uimastite kuritarvitamise riikliku komisjoni NCMDA mastaapsele uuringule, mis toona veel pooleli oli. Tema soovitused kajastusid kongressi erikomisjoni aruandes, milles avaldati lootust, et komisjoni hinnangutest on abi kanepi mõistuspärasel paigutamisel ühte seaduseelnõuga kehtestatavatest narkootiliste ainete nimekirjadest. Kui komisjon 1972. aastal teatas, et kanepist johtuvaid ohte avalikkusele on märkimisväärselt üle paisutatud ning soovitas selle klassifikatsiooni leevendada nii, et see poleks enam samal pulgal heroiiniga, ei võtnud keegi vastutust ning kanep jäi narkootiliste ainete esimesse nimekirja. Otsekohe pärast seda esitas kodanikkond ühe mitmest järgnevast petitsioonist kanepi ümberklassifitseerimiseks. 16 aastat hiljem avaldas esimesele petitsioonile poolehoidu DEA kohtunik, kes pärast kaks aastat väldanud põhjalikku tõendite ülekuulamist järeldas, et “oma loomulikul kujul on kanep üks kõige ohutumatest aktiivse ravitoimega ainetest, mida inimkond tunneb. Ükskõik millise ratsionaalse analüüsi valguses on kanepi kasutamine ravieesmärgil meditsiinilise järelevalve all ohutu.” Ta otsustas, et kanep tuleb ümber lahterdada narkootiliste ainete teise nimekirja, kuhu kuuluvad valuvaigistid, ning et otsuse eiramine oleks “ebamõistlik, meelevaldne ja kapriisne”. Otsuse tühistas poliitilistel kaalutlustel ametisse määratud DEA juht, kes teatas, et andmed pole piisavad.

Nelikümmend aastat hiljem kujutab praeguseks edasi kaevatud otsus kohtuasjas ASA versus DEA kõige hiljutisemat suurt juriidilist väljakutset kanepi hõlmamisele narkootiliste ainete esimesse nimekirja; kongressile on juba esitatud uued ümberklassifitseerimisavaldused. Me ei tohi enam lasta föderaalvalitsusel rahvast kanepiuuringute teadustulemuste eiramisega lollitada — kanep kõigis selle vormides tuleb ümber tõsta leebematesse nimekirjadesse ja nimekirjadest kõrvaldada. Rahvatervishoiu õiguslikku imperatiivi teha lõpp teadusuuringute pärssimisele ning anda meditsiinitöötajatele voli pakkuda patsientidele selliseid alternatiivseid raviviise nagu ravi kanepiga tuleb pidada esmatähtsaks. Kaalul on liiga palju elusid, rääkimata teaduse terviklikkusest ja tärkavast meditsiiniavastuste valdkonnast, mis eeldab palju vabamat juurdepääsu kanepitaimele ja selle saadustele.

* * *

Dr Aggrawal on sihtasutuse Ameeriklased Ohutu Juurdepääsu Eest (Americans for Safe Access Foundation) juhatuse liige ning New Yorgis tegutseva suure akadeemiliste tervishoiuuuringute keskuse resident. Dr Reiman on uimastipoliitika reformimise ühenduse Drug Policy Alliance California piirkonna poliitikajuht ning California Berkeley ülikooli juures tegutseva sotsiaalhoolekande kateedri lektor.

Vaata ka: