Kanepitembi tõlkelugu

Niinimetatud pehmete narkootikumide müügi põranda alla sundimine on Hollandis Maastrichti linnas vallandanud kuritegevuse laine. Veebiajakiri PublicServiceEurope.com analüüsib vastuoksliku „kanepipassiseaduse“ tagajärgi.

Varem kogu Lääne-Euroopa uimastituristide Mekaks olnud Maastricht palub agressiivsete tänavadiilerite ohjeldamiseks appi täiendavaid politseijõude. Pärast võimude poolt seaduslikele kanepimüügikohtadele rangemate reeglite kehtestamist on diilerid linna kanepiäri peaaegu täielikult üle võtnud. Maastrichti linnapea Onno Hoes soovib regiooni karmi nn kanepipasside (hol wietpas, ingl weed pass) seaduse pealt kasu lõikava musta turuga võitlemiseks politseinike hulka kahekordistada.

Samuti soovib Hoes kaotada ühe kanepipasside süsteemi kriitilise tähtsusega elemendi — nõude, et kõik pehme uimasti kasutajad registreeruksid kanepikohviku-klubide liikmeteks. Põhjuseks on tõsiasi, et väga suur enamus tarvitajaist pole seni liikmestaatust taotlenud ega kavatse seda teha ka tulevikus. Reegel, mis kanepit ainult kohalikele elanikele müüa lubab, peaks Hoesi arvates siiski jõusse jääma.

Kanepipassipoliitika jõustus Belgiale ja Saksamaale lähedal paiknevas piirilinnas tänavu esimesel mail ning tõmbas kriipsu peale aastakümneid õitsenud rahvusvahelisele kaubandusele.

„Turg on uimastikulleritele jäänud üha väiksemaks ja väiksemaks,“ rääkis Hoesi pressiesindaja Gertjan Bos. „Seetõttu on nende tegevus tänavail muutunud väga agressiivseks. Nad on nüüd palju rohkem nähtaval ja põhjustavad rohkem probleeme. Sellepärast taotlebki linnapea Hoes politseijõududele täiendust.“

Kohalikud eelistavad ametlike kohvikuklubidega liitumise asemel osta kanepit illegaalsetelt diileritelt, kellest mõned pakuvad internetis „kanepitakso“-teenust, nentis Bos. „Tudengid ja teised kasutajad ei julge liikmeks hakata privaatsusega seotud põhjustel,“ selgitas ta. Paljud kardavad, et ainuüksi liikmestaatuse taotlemine võib takistada neil saada kunagi hiljem tööle mõnele delikaatsele postile, näiteks riigiametisse.

Küll aga eitas Bos väiteid, nagu oleks illegaalne turg ja diilerite hulk plahvatuslikult kasvanud pärast seda, kui võimud suurema osa kanepitööstusest põranda alla surusid. „Uimastikullerite ja -diilerite hulk pole ei kasvanud ega kahanenud,“ kinnitas ta. „Kanepipass on olnud edukas selles mõttes, et varem meid külastanud 1,5 miljonit välismaalast enam siia ei tule.“ Samuti pole Bos nõus väitega, et turistidevoolu lakkamine on andnud kohalikele äridele valusa hoobi. Ainsateks kannatajateks on tema hinnangul burgeribaarid. „Vanalinnas tegutsevad kiirtoidurestoranid teatasid tulude 15-protsendisest langusest pärast uute meetmete sisseviimist, kuid tunnistavad, et nüüdseks on osa tulubaasist taastunud. Muudes ärivaldkondades pole me tulude kahanemist täheldanud.“ Umbes pooled linna 14 kanepikohvikust on jätkuvalt suletud. Kohaliku ajakirjanduse põhjal avaneb olukorrast aga mõnevõrra põhjalikum ja ebameeldivam pilt. Ajalehes Limburger ilmunud artiklisarja osutusel on uimastite illegaalne tänavakauplemine pärast mai algust vohanud kasvavas tempos. Uimastidiilerid, kellest mõned on lapsed ning paljud pärit Ida-Euroopast või Põhja-Aafrikast, võitlevad nüüd kontrolli pärast 120 000 elanikuga linna uimastituru üle. Küsitlusele vastanud 17-st kohalikust võimuesindajast kaheksa nentisid, et on täheldanud uimastitega seonduvate probleemide ägenemist pärast kanepipassiseaduse jõustumist, teatas ajaleht Limburger. Probleemi tegelik ulatus oleks aga vabalt võinud kajastamata jääda, kuna teadete kohaselt pole elanike ja politseinike vaheline läbisaamine linna mõnedes piirkondades eriti hea. Väljaanne andis mõista, et need, kes politseinikke ei usalda, ei teata tõenäoliselt ka kuritegudest.

„Kõik, mida me ennustasime, on täide läinud,“ osutas Maastrichti kanepikohvikute ühenduse esimees Marc Josemans. „Mõned tänavadiileritest on alles 14-aastased, mõned koguni 65-aastased. Ja nende teenistus on väga korralik.“ Josemansi hinnangul on Maastricht pärast maikuud muutunud „kummituslinnaks“. „Ma möönan, et parkimiskohti on siin tõesti varasemast rohkem, kuid soovimatuid kõrvalmõjusid on otsusel samuti palju. Turismi meil enam ei eksisteeri. Oleme sooritanud majandusliku enesetapu.“ Josemans, kelle kanepikohvik Easy Going oli Maastrichti tuntumaid, trotsis seadust ja müüs pärast kanepipassipoliitika kehtimahakkamist mittekohalikele elanikele kanepit edasi — üleastumine, mille eest ettevõtet karistati kuuajase ärikeeluga. Pärast seda on mees keeldunud kohvikut taasavamast, kuni kohus diskrimineeriva seaduse vastu esitatud uusima hagi menetlemise lõpetab. Otsust on oodata järgmise aasta alguses.

Poliitiline kliima mujal Hollandis on hakanud muutuma. Riigi põhjapiirkonna linnad võitlevad kuluaarides agaralt kanepipassiseaduse vastu, mis teoreetiliselt peaks kogu riigis hakkama kehtima 2013. aastal. Äsja valitud Hollandi valitsust moodustavad poliitikud pole kuuldavasti sama reformimeelsed kui nende eelkäijad. Arvestades, et kanepipassid võeti kasutusele eesmärgiga piirata uimastitest huvitatud välisturistide „nuhtlust“, saab senisaavutatut vaevalt eduks nimetada. Uimastiäri põranda alla kihutades on kohalikud võimuesindajad vahetanud välisriikidest lähtuva „nuhtluse“ kuritegevusbuumi vastu kodukamaral, mis on koguni nii ulatuslik, et linnapea on hakanud iseenda esitatud algatusele vastu töötama. Ka need, kes pehmeid uimasteid heaks ei kiida, on hakanud aru saama, et legaalsel ja kontrollitud müügil ning pruukimisel on omad plussid.

* * *

Vaata ka: