Õhtuleht, 04.05.2012

“Mul oli jube palav ja suu kuivas, nii et huuled läksid katki. Mõtlesin päriselt, et suren kohe maha,” räägib sõpradega amfetamiini proovinud koolitüdruk kogemusest, mida korrata ei soovi. Paraku on ka neid noori, kes enam korduseta elada ei saa.

Õhtulehe anonüümses vestluses 15 koolinoorega selgus, et kokkupuude narkootikumidega puudub nende seast vaid kolmel. Suurema osa noortest on narkootikumideni viinud uudishimu, soov midagi uut proovida või tahtmine pingeid maandada.

Esimese uimastidoosini on jõutud tuttavate kaudu, kel omakorda tutvusi, kust mingit kraami saab. Raha uimastite ostmiseks küsitakse vanematelt, võetakse laenuks sõpradelt ja müüakse maha nii riideid kui ka väärtesemeid.

Kättemaks vanematele

Maris (16, kõikide noorte nimed on muudetud) proovis esimest korda narkootikume poiss-sõbra õhutusel: “Ma teadsin, et ta tarvitab, aga ei teinud sellest probleemi. Ühel hetkel ütles ta, et võiksin ka proovida. Alguses kahtlesin, kuid siis mõtlesin, et tegelikult oleks päris põnev teada, mis tunne on ise pilves olla.”

Marise poiss-sõber oskas juhatada tee inimeseni, kelle käest kanepit osta saab. Et juba tuttavale näole tehakse veidi hinna-alandust, siis läksid kaks noort mõnuaine järele üheskoos. “Ostsime kahe peale grammi kanepit. Saime sellest kumbki paar doosi. Tekitas naljaka olemise. Kõik ümbritsev ajas naerma ja olemine oli hästi vaba. Iga päev ma ei tarbi, aga vahest pidudel saab tõmmatud.”

Karinil (17) oli esmakordsel uimastitega kokkupuutel käsil eksamiperiood: “Tuttav ütles, et amfetamiin aitab üleval püsida ja annab energiat juurde. Esialgu oli tõesti hea olla, kuid hiljem väsis kogu organism. Samas und ka ei tulnud. Olen peale seda veel teisigi uimasteid proovinud. Midagi minuga juhtunud ei ole. Tahan omavahel võrrelda, mismoodi üks või teine aine mõjub. Raha saan vanematelt – nädala söögiraha. Kui sellest väheseks jääb, siis olen näiteks mõned riided maha müünud. Mingi võimaluse leiab ikka.”

Martin (17) tunnistab, et tema leidis tee narkootikumideni vanematele kättemaksuks: “Isa on mul surnud. Emaga ma eriti läbi ei saa. Kasuisa on pidevalt purjus. Kodus polnud kellelgi minu jaoks aega. Kui lõpetasin põhikooli, läksin ühikasse elama. Vanemad hõõrusid nina alla, et kuhu ma ikka jõuan – lõpetan kas vangis või tänaval. Ja nii ma tahtsingi neile kätte maksta. Näidata, et kui neil on ükskõik, siis on minul ka. Aga nad ei tea vist siiani, et ma tarvitan. Vahele pole jäänud. Vihahoos olen öelnud, et tarbin, aga ega nad sellele suurt tähelepanu ei pööra. Võib-olla neid lihtsalt ei huvita.”

Timo (17) on proovinud erinevaid aineid. Tänaseni tarvitab ta kokaiini. Enda sõnul seetõttu, et ei oska ilma olla: “Mul on kuidagi selline tunne, et ma nagu otseselt ei taha, aga pean seda saama. Kui ei saa, siis lähen närvi.”

Karmen (16), Eliis (15), Kaur (17) ja Siim (16) sirutasid käe uimastite järele uudishimust. Kõik neli on arvamusel, et elus tuleb kõike proovida. Nad teavad rääkida uimastite kahjulikkusest, kuid just seesama teadmine, et tegeldakse keelatud kraamiga, tekitab põnevust ja sunnib edasi katsetama.

Siim lisab veel, et hoolimata uudishimust tuleks narkootikumidest eemale hoida: “Mõju oleneb täiesti ainest. Ühega on hea, aga samas võivad teised masenduse tekitada. Hakkad igasuguseid asju kartma ja üle mõtlema.”

Peas miljon mõtet

Järgnevad neli noort on samuti uimastitega kokku puutunud, kuid käsi sirutab mõnuainete järele haruharva või üldse mitte.

Saunapeol narkootikumidega tutvust teinud Triinu (16) mälestused on kõike muud kui head. Neiu räägib, kuidas ta kambavaimuga kaasa läks ja laual olevate jookide sisse segatud amfetamiini ära jõi. “Ega ma midagi head sealt ei saanud. Mul oli jube palav ja suu kuivas nii, et huuled läksid katki. Lebasin aluspesus kivipõrandal ja tahtsin magada, aga silmad ei läinud kinni. Mõtlesin päriselt, et suren kohe maha. Mõttetu jama!” leiab Triinu.

Artur (17) ja Keijo (16) olid koos, kui esimest korda “kommi” ehk ecstasy’t proovisid. Nende endi sõnul tuli peol noorte juurde neile võõras inimene, kes küsis, kas nad tahaksid midagi muud peale alkoholi proovida. “Vaatasin siis Keijole otsa. Tema noogutas ja nii ta läks. Ilma rahata saime,” räägib Artur.

Keijo lisab, et kui “komm” mõjuma hakkas, tundus, justkui oleks tal nii palju asju, millest on vaja rääkida: “Mul oli peas miljon mõtet, aga sõnad ei jõudnud järgi. Nii ilmselt jäi osa asju ikka rääkimata või ei saadud minust aru. Ja kui ma varem pole eriline tantsulõvi olnud, siis tol ööl tantsisin end hingetuks. Ausalt. Hommikul tundsin end muidugi üsna räsitult ja olin pinges. Rohkem pole ühtki asja proovinud. ”

Narkootikumid nõrkadele

Kristeli (16) esimene ja ta loodab, et viimane kokkupuude uimastitega toimus kellegi pahatahtliku käe läbi. Neiu oli peol ja jõi siidrit, mida pakuti. “Mäletan, et mul hakkas järsku väga paha. Õhku ei olnud ja ainus, mida ma teha suutsin, oli ohjeldamatu oksendamine. Halba aimates lasin sõbrannal end koju viia. Ärgates ei suutnud ma meenutada, mis eelmisel õhtul juhtus. Olen enam kui kindel, et puhtalt sellest ühest purgist siidrist mul selliseid mäluauke ei tekkinud,” on Kristel nõutu ja enam teiste pakutut vastu ei võta.

Ühes klassis õppivad Getter (15), Andres (16) ja Kristo (16) pole kunagi uimasteid proovinud. Getteri sõnul on see ainult enda hävitamine ja mõttetu meelepete. “Narkootikumid on nõrkadele!” kinnitavad kõik kolm klassikaaslast kui ühest suust.

Noored ei näe ega tunnista probleemi

Üheks kohaks, mis tegeleb alaealiste uimastisõltlaste taastusabiga, on Tallinna Laste Turvakeskus. Keskuse juhataja Priit Siig ütleb, et nõudlus abi järele ületab pakutavate kohtade arvu (neid on 48).

Keskuses abi saavate laste vanus jääb vahemikku 10–17. Siig ütleb, et narkootikumide saamiseks on lapsed mõnikord kõigeks valmis: “Aine ostmiseks hakatakse ise narkootikume müüma. On juhtumeid, kus alaealised tüdrukud on uimasti hankimiseks nõus oma keha müüma.”

Sõltuvuse väljakujunemist peab Siig keeruliseks protsessiks: “Esialgu proovitakse, siis sageneb regulaarne tarvitamine. Ühel hetkel avastatakse end olukorras, kus ei suudeta ilma meelemürki tarvitamata olla. Paljud noored üldjuhul ise oma probleemi ei näe ega tunnista. Alles tagasivaates saavad nad hiljem aru, et tegelikult oli tegemist sõltuvusega.”

Advertisements