Õhtuleht, 01.12.2011

“Isad-emad lükkavad lastekasvatamise kooli õlule ja mõtlevad põhiliselt sellest, kuidas end ja peret ära elatada,” räägib Põhja prefektuuri narkokuritegude talituse juht Kaido Kõplas. “Aga kõik see, mis sünnib pärast kooli, väljub seetõttu tihti igasuguse kontrolli alt.” Narkootikume on tarvitanud iga neljas õpilane, näitab uuring. Igapäevaseid pruukijaid on muidugi vähem.

Parkides ja kaubanduskeskustes ning nende ümbruses võib õhtuti kohata palju niisama jõlkuvaid noortekampu.

“Need pole kindlasti ainult lastekodulapsed või siis elu hammasrataste vahele jäänud perede võsud,” püüab Kaido Kõplas piiritleda riskigruppi. “Seal võib leida igasuguseid, ka väga edukatest peredest pärit lapsi. Kas nad ikka käivad trennis või huviringis, mille eest vanemad maksavad, või mitte – see peaks peret ometi huvitama. Tuleks mõista, et rasked ajad pole mingi põhjendus, et lapsed omapäi jätta, sest just hulkujad satuvad kergesti kahtlastesse seltskondadesse ja sealt juba narkodiilerite teele. Raskem on muidugi siis, kui üksikvanem on läinud välismaale tööle ja jätnud oma lapse täielikult saatuse hooleks. Selliseidki näiteid on.”

Iga neljas õpilane on meelemürki proovinud

“Koolidega meil infovahetus mingil määral toimib, kuid eriti heaks seda pidada ei saa,” kirjeldab narkotalituse juht Kõplas koostööd haridusasutustega. Tema sõnul on aga peaaegu igas koolis õpilasi, kes on narkootikume proovinud, ja küllap leidub neidki, kes meelemürki vahendavad.

“Hankimine käib meile teadaolevalt siiski rohkem väljaspool kooli. Lepitakse kokku kas internetiportaalides või telefoni teel – asi käib läbi kellegi, kes teab kedagi. Kooliseinte vahel otsest diilerlust ja müüki meie andmetel õnneks ei ole,” ütleb Kõplas.

Väljaspool kooli tegeleb politsei aga probleemiga väga aktiivselt. “Kui vaatame statistikat, siis näeme, et 26% õpilastest on vähemalt mingit narkootikumi proovinud. Pidevaid tarvitajaid on hinnanguliselt 15% ümber,” lisab Kõplas.

Narkopolitseisse ei tarvitse informatsioon koolist tabatud pruukija kohta aga jõudagi, sest nende juhtumitega tegeleb noorsoopolitsei. Narkopolitsei vaatevälja satuvad noored siis, kui asi puudutab narkootikumide müüki.

“Meil oleks väga hea meel, kui koolid teeksid politseiga rohkem koostööd ja annaksid teada kahtlastest ilmingutest – see kergendaks meie tööd märkimisväärselt,” leiab Kõplas. “Narkootikumide käitlemine on esimese astme kuritegu, välja arvatud väga väikesed kogused, ja isikutel, kes teavad sellest midagi, on seadusest tulenev kohustus asjast politseile teada anda,” julgustab ta pedagooge. “Koolid on ära hirmutatud, et teavitamisega seoses võib kaasneda kättemaks teatajale või tema lähedastele. Karta pole aga põhjust, sest politsei garanteerib anonüümsuse, ja siiamaani pole ühtegi probleemi tekkinud.”

Pahad poisid meeldivad rohkem

Narkootikumide tarvitamisele eelnevad tavaliselt alkohol ja tubakas, mille juurest jõutakse teatud tingimuste olemasolul hõlpsasti uimastite juurde.

“Põhilised põhjused, miks noored narkootikume tarvitama hakkavad, on uudishimu ja mõjutamine,” kirjeldab narkopolitseinik noorte katsetajate motiive. “Alles siis lisanduvad probleemid pere- või sõpruskonnas, madal enesehinnang ja teised väiksemad mõjutajad. Noored, kes tarvitavad ja vahendavad narkootilisi aineid, on oma ringkonnas autoriteetsed, neil on sidemed ja nad on kehtestanud seeläbi oma positsiooni. Pahad poisid meeldivad alati rohkem! Soovides selliste liidrite läheduses olla, peab käituma nagu nemad, vastasel juhul tõrjutakse noor välja.”

Kaido Kõplase sõnul pole see reegel, et kergemate meelemürkide tarvitajad tingimata ohtlikumate juurde liiguvad. Mingi soodumuse see aga siiski annab, nagu sigarettide ja alkoholi pruukimine võib olla narkootikumide juurde jõudmise eelduseks.

Narkopolitseinik ei mäleta oma 11aastase karjääri jooksul ühtegi juhtumit, kui üliohtlikku valget hiinlast (fentanüül) süstiv sõltlane oleks suutnud narkootikumidest täielikult vabaneda.

* * *

Vaata ka

Advertisements