sõda uimastitega

Mart Kalvet, Eesti Ekspress, 14.06.2011 (trükiversioonis 09.06).

Juuni alguses esitles mitmeid endisi riigipäid koondav uimastipoliitika globaalkomisjon GCDP aruannet, mis näitab üheselt seda, mis nii globaalsest kui kohalikust uimastipoliitikast huvitujale peaks olema ammu selge: et ülemaailmne keelustamis- ja karistamispõhine narkosõja-režiim on põhjalikult läbi kukkunud, samas kui dekriminaliseerimine, regulatsioon ja kontrollimine annavad mitmel pool häid tulemusi.

Karm karistamine ei pärsi uimastitootmist, -smugeldamist ega -tarvitamist: Iraan hukkab diilereid tihti ja hulgi, ometi on seal metamfetamiin odavam kui naaberriikides. Ka kõige tõhusam karistuspõhine lähenemine on praktikas hambutu – uimastitega pealtnäha edukalt maadlevas Rootsis on nii probleemsete sõltlaste osakaal rahva seas kui liiminuusutajate protsent koolilaste hulgas suuremad kui narkoliberaalses Hollandis.

Muidugi ei pruugi Hollandi poolik, mustale turule läbi sõrmede vaatav mudel Eestile sobida, ent peaaegu ükskõik mis oleks mõistlikum praegusest koordineerimatust ja kontraproduktiivsest rapsimisest. Piltlikult öeldes nullivad päeval saavutatud tulemuse (nagu karistuste asendamine raviga või edukas ennetustöö) ära öösiti aset leidvad uimastisõja nn ettekavatsematud tagajärjed – kartellide haarde laienemine, uimastite suur kättesaadavus laste hulgas, üleannustamissurmad, musta turu uimastite valiku laienemine, odavnemine ja kangemaks muutumine, samuti lõiv turvalisusele ja tervishoiusüsteemile. Eestile tähendab see aastas üle saja surma, mis võiksid kõik olla välditavad.

Mitmete Euroopa riikide kogemused Šveitsist Tšehhini, Taanist Saksamaa ja Ühendkuningriigini viitavad, et lisaks uimastisurmade osakaalu pärssimisele võivad erilaadsed dekriminaliseerimise ja/või politseitöö prioriteetide ümberkorraldamise mudelid (muidugi koos sobiva sõltuvusennetus- ja ravitaristuga) aidata vältida ka muid soovimatuid tagajärgi. Portugalis kasvas pärast kõigi uimastite dekriminaliseerimist ravile pöördujate osakaal 63 protsenti ning politsei konfiskeeris uimasteid ligi viis korda varasemast rohkem – asjatundjad arvavad, et eelkõige tänu reformide tõttu vabanenud korrakaitseressurssidele.

“Poliitika on tegelikult toode,” rääkis USA valitsuse riikliku uimastikontrolli poliitika büroo ONDCP endine asedirektor Tom McLellan tänavu jaanuaris, “mida saab, nagu iga teist toodet, parendada eksperimenteerimise ja ausa hindamisega, mitte aga rumala ja polariseeriva retoorikaga.”

Pole kahtlustki, et vajadus paremini toodetud, ideoloogiavabama, teadmistepõhisema uimastipoliitika järele on Eestis põletav, ometi eirasid peaaegu kõik viimati Riigikogusse pürginud teemat nii palju kui võimalik. Millest selline jäikus? Mis on see, mis takistab meilgi uimastipoliitikat arukalt arendamast ja hindamast?

Suures osas pelk julgeolekustamine, s.t rahvusvaheliste suhete nn Kopenhaageni koolkonna doktriin, mis lubab riigijuhtidel mõnd probleemi “eksistentsiaalseks ohuks” kuulutades selle tavapoliitika raamistikust välja tõsta ning õigustada selle lahendamist äärmuslike, reeglina ebademokraatlike meetmetega. Sellistel alustel julgeolekustasid ÜRO liikmesriigid kõigepealt 1961. aasta ühiskonventsiooniga uimastisõltuvuse (kuulutades selle inimkonda laastavaks paheks, millega tuleb võidelda iga hinna eest) ja seejärel 1988. aasta uimastikonventsiooniga kuritegeliku uimastikaubanduse, mille oli otseselt tinginud eelmise konventsiooni jõustamine.

Uimastite esmase ja teisese julgeolekustamise heaks kiitnud riikide poliitikutel on seega üha keerulisem möönda uimastisõja läbikukkumist – mis muutub aga üha ilmsemaks igaühele, kes selle ideoloogilise sõja vilju vaagida võtab. Meie poliitikud ei ole rumalad; kindlasti teavad paljud neist hästi, et karistuspõhine uimastipoliitika on koordineeritud dekriminaliseerimisega võrreldes tulutu laristamine. Ent julgemadki neist ei kipu seda avalikult tunnistama: nulltolerantsiga kaasnev poliitiline kapital on liiga kallis.

Mis siis teha? Ilmselt ei saa me uimastipoliitika tõhusa ja õigeaegse muutmise osas jääda lootma oma valitud esindajatele. Vähemalt mitte enne, kui oleme neile selgeks teinud, et oleme valmis hingusele saatma tagurliku sõja mõnede uimastite ja nende kasutajatega, s.o märkimisväärse osaga maksumaksjaskonnast, ning proovima midagi lootusrikkamat.

Leian, et need, kelle jaoks uimastiküsimuse kiire ja praktiline lahendamine on tähtis – pooldagu nad siis leebemaid või rangemaid meetmeid –, võiksid oma valitud Riigikogu saadikule sellest kirjutada. Hõlmakem pereliikmeid, kogukonnaliidreid ja akadeemikuid uimastipoliitika muutmise teemalisse avalikku debatti. Viigem end kurssi eri riikide uimastipoliitikate plusside ja kitsaskohtadega ning juhtigem neile kaaskodanike tähelepanu. Suhelgem mõttekaaslaste ja vastastega, pakkugem kehtivale korrale alternatiive ja näidakem, kuidas nende tõhusust mõistlikul moel suurendada.

Nii võime ehk ühel päeval – loodetavasti enne, kui täna sündivad lapsed põhikooliealiseks saavad, või kui keelatud uimastitega kaasnevad ühiskondlikud kahjud on jõudnud igasse Eesti perre – uhkusega nentida, et me polegi enam Euroopa narko-häbiplekk ega rahvusvahelise uimastimaffia polgumadrats, vaid vabade ja stabiilsete inimeste vaba ja stabiilne riik.

Jätkuks vaid kodanikujulgust.

* * *

Vaata ka:

Advertisements