Pärnu Postimees, 31.05.2010

Märtsi alguses astus Pärnu maakohtu ette kuus narkootilise aine suures koguses käitlemise süüdistusega noort meest, kellest kahele määrati ligi kuueaastane vangistus ja neli said tingimisi vanglakaristuse.

Maailma ja Eesti mastaabiski on need süüdimõistetud, kellest enamiku sünniaasta jääb 1990ndate algusesse, narkoäris prügikalad. Ainete kogused, mis amfetamiini ja ecstasy tablettidega äritsenud noorte meeste käest läbi käisid, ulatusid mõnest grammist-tabletist poolesaja tableti ja 100 grammi pulbrini. Ent algtasemel sahkerdamine iseloomustabki kõige paremini Pärnu narkoäri.

“Narkodiiler Lääne-Eestis ja Pärnus on reeglina tarvitaja, kes tahab oma doosi tasuta kätte saada, meil ei ole ühtki sellist inimest, kes tegeleks narkoäriga rikastumise eesmärgil,” väitis Lääne prefektuuri kriminaalbüroo narkokuritegude talituse juht Tarmo Värat, kelle kinnitusel liigub Pärnus kangeid narkootikume, nagu heroiin ja “valge hiinlane”, minimaalselt. Sellise kraami järele puudub nõudlus.

Siinsed heroiinisüstijad võib Värati andmetel üles lugeda kahe käe sõrmedel ja needki suudavad end vaos hoida. “Pärnus ei ole seda getostumist ega selliseid narkomaane, nagu Tallinnas Koplis või Lasnamäel,” ei luusi Pärnu tänavatel tema teada meeleheitel narkomaane, kes järgmise doosi janus ühestki kuritoest tagasi ei kohku.

Pärnakas tossutab kanepit

Seevastu on Pärnus levinud amfetamiin ja marihuaana. Iseäranis viimasena mainitu, mis Lääne ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonna prokuröri abi Kaido Tuulemäe hinnangul on kergesti kättesaadav.

“See (marihuaana suitsetamine) hakkab põhikooli õpilastest ja lõpeb siin mõne lugupeetud, eaka inimesega,” ütles Värat välja tõe marihuaana ulatuslikust levist kõikidesse Pärnu ühiskonnakihtidesse ja vanusegruppidesse.

Vähem liigub ecstasy’t ja hašišit. “Hašišiga on selline lugu, et ta ei lähe meil kaubaks. Kas siis selle pärast, et joove on nõrgem või mis iganes,” lausus Värat, kelle teada pressitud kanepivaigust Pärnus lugu ei peeta.

Küll tekitavad Eestis järjest enam probleeme legaalsed narkootikumid ehk designer drugs. Need, peamiselt Kagu-Aasias valmistatud ained ei erine oma toime poolest keelatud droogidest, kuid nad pole keelatud ainete nimekirja kantud. Aga kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja nii võib neid narkootikume karistamatult internetist tellida, tarbida ja tänavatel müüa.

Ravimiamet küll lisab designer drugs’e jõudumööda nimekirja, ent sellestki pole palju tolku. Nii kui alkeemikud kuulevad, et nende loodud droog on Euroopas keelatud ainete nimekirja kantud, muudavad nad uimastis või ergutis paari komponenti ning ongi tegemist uue, legaalse ainega.

Näiteks JWHd, mis oma olemuselt on kanepi aseaine, leidub 300 liiki, millest Eestis on keelatute nimekirja kantud vaid kolm.

Kilo on ulmeline kogus

Ehkki Pärnut ja maakonda läbib suur osa Lõuna-Euroopast Põhjamaade poole teele saadetud narkootikumidest, tuuakse siinsetel tänavatel ringlevad mõnuained põhiliselt Tallinnast. Sedagi väikestes kogustes. “Keegi ei tule niimoodi, et toob kaks kilo, paneb lattu maha ja hakkab vaikselt müüma,” oletas Tuulemäe. Sestap ei tabatagi Pärnus üldjuhul suuri, kilodesse ulatuvaid uimastikoguseid. “Kui saame Pärnust kätte 200 või 300 grammi, on see Pärnu mõistes juba märkimisväärne kogus, keskmine on 20–30 grammi,” sõnas ta.

Ent aeg-ajalt jääb siinsetes veteski võrku suuri kalu. Näiteks jaanuari alguses pidas politsei Pärnumaal kinni sõiduki, mille pagasiruumist tuli kõlarisse peidetuna välja 1,3 kilogrammi kanepit. Mõni aeg tagasi aga tabati kahe kilo efedrooni müügilt kaks Läti kodanikku ja kolm Eestiga seotud isikut. Ja alles sel kuul pidasid tollitöötajad Pärnus kinni sõiduauto, millest leiti viis kilo kanepit.

Müüakse vaid tuttavatele

Mis turundusse puutub, siis kohalikud diilerid on suhteliselt paranoilised ja valivad kundesid väga hoolikalt. “Üldjuhul pead sa ostmiseks vähemalt tuttava tuttav olema, tuttava tuttava tuttav enam ei saa,” tõdes Värat, et juhumüüki esineb minimaalselt.

Ometi võib uskuda, et suvel, kui linna rahvaarv kahekordistub, liigub Pärnus rohkem uimasteid. Ent jällegi: see ei tähenda, et uimastite müük hoogustuks. “Kui aineid sisse tuuakse, siis enda tarbeks, et seda ei peaks Pärnust ostma. Sest nagu siinsed müüjad ei usalda võõraid, ei usalda võõrad siinseid müüjaid,” selgitas Värat, et tarbijate ja levitajate vaheline umbusk töötab politsei kasuks. Siiski on politsei suveks valmis ja narkoainete omamist kontrollitakse tihedalt.

Et kogukond on väike ja uimastite suhtes tõrjuv, jäävad need vähesed, kes siin uimastitega raha teenida proovivad, Tuulemäe kinnitusel suhteliselt ruttu politseile vahele. Kas juhuslikult, politsei töö tulemusel või tänu valvsate linnakodanike vihjetele.

Karistused on karmid

Narkootilise aine väikeses koguses omamine on väärtegu, mille eest saab määrata rahalise karistuse või kuni kuu aresti. Väikese koguse omandamine edasiandmise eesmärgil on juba kuritegu, mille eest võib mõista rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Suures koguses narkootilise aine omamine, ostmine ja edasiandmine on raske esimese astme kuritegu, mille eest saab karistada minimaalselt ühe- ja maksimaalselt kümneaastase vangistusega. Kui sama tegu pannakse toime grupiviisiliselt või korduvalt, näeb seadus ette kolm kuni 15 aastat vangistust. Kuritegeliku ühenduse või suure varalise kasu saamise eesmärgi puhul on aga karistuseks kuue- kuni 20aastane või eluaegne vangistus.

Suureks loetakse kogust, millest piisab joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Kanepil on see näiteks viis–kümme grammi, ent grammist “valgest hiinlasest” saab juba 35–40 doosi.

Jutt käib puhtast ainest saadavatest doosidest. Et aga diilerid tahavad kasumit teenida, segatakse müüdavasse ainesse ballasti. “Näiteks tänaval maksab gramm amfetamiini 20 eurot, kuid tegelikult on selles grammis puhast amfetamiini võib-olla 20 protsenti, aga enamasti seal nii palju ei ole,” selgitas Värat.

Tuulemäe mäletab tegelast, kelle taskust leiti viis grammi amfetamiini, ent kuna selle puhta aine sisaldus oli niivõrd väike, tuli noormehe eksimus kvalifitseerida väärteoks.

Riskitakse kogu varaga

Siiski, kui inimene jääb vahele näiteks viie kuni kümne grammi marihuaanaga (millesse üldjuhul midagi ei segata), on tal aastane vangistus, vähemasti tingimisi, kindlustatud. Oli tal olemas sõber, kellega käidi marihuaanat ostmas, või tuvastatakse, et inimene on ennegi narkootikume omanud, ootab teda minimaalselt kolmeaastane vangistus.

“Paljudel vajub suu lahti, kui nad meie laua juures on, ja ma pean ütlema, et selle teo eest ootab teda vähemalt neli aastat vangistust,” kinnitas Tuulemäe, et karistused narkokuritegude eest on väga karmid.

Ja kui tavalise kuriteo korral saab ära võtta ainult asjad, mille inimene sai kuritegelikul teel, siis narkokuritegevuse suhtes kehtib laiendatud konfiskeerimine. Peale vabaduse võib narkootikumidega vahele võetu ilma jääda kogu oma varast. Alustades autost ja korterist, lõpetades jalgratta ja ehetega. Tagasi antakse vaid esemed, mille puhul inimene tõestab, et on need legaalsel teel hankinud.

Levitajatelt mõistetakse välja ka narkomüügist saadud raha. Tuulemäe toonitas, et mitte puhastulu, vaid kogu müügist saadud raha. “Me ei hakka arvutama, kui suur oli mobiiliarve või bensiinikulu Tallinnast Pärnusse või mis hinnaga aine osteti,” märkis Tuulemäe, et kurjategijatele ei osutata raamatupidamisteenust.

Juhul, kui äsja täisealiseks saanud noorel vara ega raha pole, läheb nõue kohtutäituri kätte ja tema kaudu saab riik, kas või aastate pärast, välja mõistetud summad kätte. Nii tuleb ühe lolluse taaka kanda pikka aega.

* * *

Edasi saab lugeda Pärnu Postimehe tasulisest versioonist.

Advertisements