meditsiiniline kanep

Lester Grinspoon on Harvardi ülikooli meditsiiniteaduskonna emeriit-kaasprofessor, Massachusettsi Vaimse Tervise Keskuse endine vanempsühhiaater, Ameerika Teaduste Edendamise Liidu ja Ameerika Psüühiaatrialiidu liige ning väljaannete Annual Review of Psychiatry ja Harvard Mental Health Letter asutav toimetaja; viimast üllitist toimetas prof Grinspoon 15 aastat.

Artikkel, mille tõlke siinkohal avaldame, ilmus Suurbritannia kanepiseaduste reformimist taotleva erakonna CLEAR veebilehel 12. mail.

Kuna tundsin muret ohtliku uimasti marihuaana kiiresti leviva kasutuse pärast, asusin 1967. aastal uurima teaduslikku ja meditsiinilist kirjandust eesmärgiga koostada mõistlikkuse piires objektiivne kokkuvõte andmetest, mis moodustavad antud keeluseaduse vundamendi. Suur oli mu üllatus, kui ma ei leidnud keelustamise õigustuseks mingit veenvat teaduslikku alust. Väide, et tegemist on väga toksilise uimastiga, rajaneb nii uutel kui vanadel müütidel. Tegelikult on selle ravimi üks paljudest erakordsetest omadustest selle märkimisväärselt madal toksilisus. Võrreldes vabalt müügil oleva aspiriiniga, mida saab osta ilma arsti soovituse või retseptita, on kanep palju ohutum: igal aastal sureb ainuüksi Ameerika Ühendriikides aspiriini tarvitamise tagajärjel üle 1000 inimese, samas kui kanep pole mitte kusagil mitte kunagi kedagi tapnud. Tegelikult kujuneb kanep pärast seda, kui saab tagasi oma koha USA farmakopöas, mille kaotas pärast 1937. kanepi maksustamise seaduse vastuvõtmist, üheks kõige ohutumatest ravimitest selles kogumikus. Enamgi veel: viimaks hakatakse selles nägema „imeravimit“, samamoodi nagu 1940. aastatel peeti imeravimiks penitsilliini. Taolise maine omandas penitsilliin tänu oma märkimisväärsele mittetoksilisusele, masstootmise tingimustes suhteliselt väikesele maksumusele ja tõhususele terve hulga nakkushaiguste ravis. Kanep on samamoodi väga ohutu ning kujuneb pärast hinda kunstlikult paisutava keelustamise lõppu ka märkimisväärselt odavamaks konventsionaalsetest ravimitest, mille kanep välja vahetab, samal ajal kui selle meditsiiniliste rakenduste juba niigi muljetavaldav mitmekülgsus aina laieneb.

Neid omadusi arvesse võttes ei tohiks kedagi üllatada, et kanepi kasutamine ravimina laieneb eksponentsiaalselt või et mitmed USA osariigid on kehtestanud seadusandluseid, mis teevad mitmesuguste vaevuste käes kannatavatele patsientidele võimalikuks selle ravimi seadusliku pruukimise arsti soovitusel. Kuna iga osariik on aga endale omistanud õiguse ise otsustada, milliseid sümptomeid ja sündroome kanepiga seaduslikult ravida võib, peavad paraku paljud patsiendid, kelle tervislikku seisundit kanepi ravimõjud parendada võiksid, jätkama selle pruukimist illegaalselt ning seetõttu taluma ebaseaduslikkusest tulenevat täiendavat ängistust.

Kahes osariigis, Californias ja Colorados, on suurim patsientide hulk, kellele kanep meditsiinilist kasu võiks tuua ja kellel sellele seaduslik juurdepääs olemas on. New Jerseys kehtivad võrreldes teiste ravikanepi legaliseerinud osariikidega kõige rangemad piirangud ning ma julgen oletada, et seal on seaduslik juurdepääs kanepile tehtud võimalikuks vaid tillukesele murdosale kõigist sellistest patsientidest, kelle jaoks kanep oleks sama kasulik või kasulikum eranditult toksilisematest tavaravimitest, mille kanep tulevikus välja tõrjub. New Jersey seadusandluse loojad võivad karta seda, mida California ja Colorado ravikanepi leviku vallas võiks pidada kaoseks — see hirm on sündinud nende murest, et nendes osariikides ravikasutusele rakendatud leebemad parameetrid on teinud kanepi kättesaadavaks paljudele sellistele inimestele, kes kasutavad seda ravimit muudelgi kui rangelt meditsiinilistel eesmärkidel. Kui see vastab tõele, toetab see minu hinnangut, mille kohaselt käesoleva destruktiivse keelustamise tingimustes pole võimalik realiseerida selle taime täielikku potentsiaali ravimina, rääkimata muudest viisidest, mil see kasulik on.

Kanep on tulnud, et jääda. Enam ei saa keegi tõsimeeli arvata, et see pole muud kui lihtsalt üks järjekordne mööduv uimastimood. Sarnaselt alkoholile on see saanud osaks meie kultuurist — kultuurist, mis üritab hetkel leida sobivaid ühiskondlikke, juriidilisi ja meditsiinilisi mooduseid, mille toel kanepile endas koht leida. Viimaks ometi, pärast enam kui 21 miljoni, valdavalt noore kanepikasutaja arreteerimist — 90% juhtudel lihtlabase omamise eest — alates 1960. aastatest, oleme me aru saanud, et “sõdimine” kanepiga ei anna rohkem tulemusi kui võitlus alkoholiga Volsteadi kuiva seaduse päevil. Paljud inimesed on väljendanud kannatamatust järeleandmatu föderaalvalitsuse suhtes, mis jäärapäiselt klammerdub suhtumisse, mille kohaselt “kanep ei ole ravim”. 13 osariiki on kanepi nüüdseks ometi dekriminaliseerinud. Ning alates 1996. aastast ja Californiast on veel 14 osariiki ja Columbia haldusringkond lubanud patsientidele seaduslikku juurdepääsu kanepile; hulk osariike on hetkel alustamas sarnase seadusandluse kehtestamist. Tahtmatult osalevad need osariigid mastaapses ühiskondlikus eksperimendis, üritades leida omapoolset vastust küsimusele, kuidas kanepi kui ravimi taasavastamise nähtusega kõige paremini hakkama saada, läkitades samal ajal võimsa sõnumi ka föderaalvalitsusele. Igaüks neist osariikidest on viilu võrra õhendanud ebatavaliselt populaarset väärkujutelma, mida nimetatakse kannabinofoobiaks.

Võib-olla tänu sellele, et paljud ameeriklased on omal käel avastanud, et kanep on korraga suhteliselt healoomuline ja märkimisväärselt kasulik, on moraalne konsensus kanepi pahelisuse suhtes muutunud ebakindlaks ja hõredaks. Võimuesindajad teesklevad, et kanepi-salakaubanduse kaotamine on nagu orjapidamise või piraatluse kaotamine — või rõugete või malaaria väljajuurimine. Ametlik seisukoht on, et selle nimel, et mitte keegi enam kunagi kanepit — isegi ravieesmärgil — ei kasutaks, tuleb teha kõik, mis võimalik. Samas käib kanepikasutuse juurde ka mitteametlik arusaam, mis on väga palju sallivam. Paljud meie riigi miljonitest kanepikasutajatest mitte ainult ei eira uimastiseaduseid, vaid tunnevad nende suhtes põhimõttelist lugupidamatust. Nad ei varjagi kibedat põlgust seaduste suhtes, mis teevad neist kriminaalkurjategijad. Nad usuvad, et valitsus on suurt osa rahvast petnud, ning on hakanud kahtlema, kas “võimuesindajad” üldse teavad suurt midagi selle uimasti tervistkahjustavatest või kasulikest omadustest. Taoline vastakuse ja trotsi allhoovus rahva suhtumises kanepisse jätab ruumi võimalusele, et miski võiks muutuda, eriti kuna kõik keelustamisega kaasnevad kulutused on juba niigi väga kõrged ja aina kasvavad.

Samuti on selge, et inimvajaduste realiteedid on ühildumatud nõudmisega teha seaduslikult jõustatav vahe sisse ravikasutuse ja kanepi kõigi teiste kasutusvaldkondade vahele. Kanep lihtsalt ei mahu 20. sajandi institutsioonide kehtestatud kontseptuaalsetesse piiridesse. Tegemist on tõesti ainsa omalaadse droogiga; kas leidub veel mõni mittetoksiline ravim, mis suudab võimendada paljusid naudinguid ning millel on suur ja kasvav hulk meditsiinilisi rakendusi, nagu ka potentsiaali teatud individuaalseid võimeid täiustada? Ainus mõeldav viis selle märkimisväärse aine potentsiaali, kaasa arvatud kogu meditsiinilise potentsiaali täielikuks realiseerimiseks on teha see priiks praegusest regulatsioonide topeltkomplektist — seadustest, millega kontrollitakse retseptravimeid üldiselt, ning spetsiaalsetest kriminaalseadustest, millega kontrollitakse psühhoaktiivseid aineid. Need teineteist toetavad juriidilised raamistikud kehtestavad valiku ühiskondlikke kategooriaid, mis lämmatavad kanepi ainulaadselt mitmekülgse kasutuspotentsiaali. Ainus väljapääs on see Gordioni sõlm läbi raiuda, omistades kanepile samasuguse staatuse nagu on alkoholil — legaliseerida see täiskasvanutele igasuguseks kasutamiseks ning teha täielikult sõltumatuks meditsiinilistest ja kriminaalsetest kontrollsüsteemidest.

* * *

Vaata ka:

Advertisements