Kanepitembi tõlkeluguIgas uimastipoliitika-teemalises debatis kerkib varem või hiljem üles küsimus, millele Kanepitembi blogi on suhteliselt vähe tähelepanu pööranud — miks peaks üldse arvama, et range uimastipoliitika jõustamine soovitud tulemusi ei anna või koguni probleeme võimendab?

Tõsi, me oleme vahendanud Ühendkuningriigi uimastipoliitika reformijate ühenduse Transform Drug Policy teadustöötajat Steve Rollesi, kes viitab ÜRO uimastite ja kuritegevuse ameti UNODC juhi Antonio Maria Costa mööndusele, et sõda uimastitega tekitab ettekavatsematuid tagajärgi — ent millised need täpselt on ning kas need ohustavad ka meid, suhteliselt jõuka tarbijariigi elanikke?

Ei pea olema välispoliitika ekspert märkamaks, kuidas äge uimastisõda Mehhikos üle piiride Guatemalasse, Hondurasesse ja El Salvadori loksub, või tundmaks kaasa rahulikele elanikele, kelle lapsi kartellid terroriseerimise eesmärgil mõrvavad, aga see kõik ei puutu ju meisse siin kaugel Põhja-Euroopas, ega?

Kanepitemp leiab, et puutub küll, kuna hiljuti avaldatud meta-analüüs näitab vägagi selgelt, et seaduste range jõustamine suurendab uimastiturgude vägivaldsust. Toome siinkohal ära lõigu töö kokkuvõttest:

Kümme üheteistkümnest pikaajalise kvalitatiivse analüüsi meetodit rakendanud tööst näitasid märkimisväärset seost uimastiseaduste jõustamise ja uimastituru vägivaldsuse vahel. Meie tulemused annavad mõista, et pole tõenäoline, et uimastiseaduste jõustamise määra jätkuv kasv uimastiturgude vägivaldsust mingilgi moel kahandaks. Selle asemel annab olemasolev tõendibaas mõista, et relvastatud vägivald ja tapmissurmade suur osakaal võivad endast kujutada uimastikeeluseaduste vältimatuid tagajärgi ning et uimastiturgude tegevuse häirimine paradoksaalsel kombel hoopis võimendab vägivalda. Selles kontekstis — ja kuna uimastite keelustamine pole uimastite pakkumist hoomatavalt piiranud — läheb uimastite pakkumise ja uimastituru vägivaldsuse mõistuspäraseks pärssimiseks vaja alternatiivseid regulatsioonimeetmeid.

Ehkki osaliselt nõustudes väidetega, et saadaolevate andmete nõrkus ja nappus raskendavad olukorra hindamist, näeb Kanepitemp ühe sellise alternatiivse meetmena uimastite riigipoolset regulatsiooni ja kontrolli, mida peaksid toetama uimastikasutuse dekriminaliseerimine ja kasutajate destigmatiseerimine, uimastikasutusest johtuvate kahjude kahandamine ning tõhus, tõenduspõhine ravi- ja ennetustöö.

Sellisele arusaamale on meil aidanud jõuda tõdemus, et nii uimastiturud kui keelupoliitika on üleilmsed nähtused, mida tuleb analüüsida globaalses plaanis. Õnneks on seda korduvalt tehtud, meie teada kõige mastaapsemalt aruandes keelatud uimastite globaalsete turgude olukorrast ja arengutest aastatel 1998–2007, mida tuntakse ka Reuteri-Trautmanni raporti nime all.

Millega on tegu, selgitab uudisteagentuuri Reuters teade 2009. aasta märtsist:

Eksperthinnang: ÜRO sõda uimastitega ei kahanda kuritarvitamist

Keelatud uimastite nõudmise ja pakkumise kahandamisele suunatud ÜRO kampaania pole kümne aasta vältel pärast selle lansseerimist globaalses plaanis mingeid edusamme saavutanud, näitas Euroopa Komisjoni vastavasisuline aruanne.

Aruanne ilmus päev enne Viinis toimuvat ÜRO narkootiliste uimastite komisjoni CND ministrite tasandi kohtumist eesmärgiga hinnata, kuhu on jõutud kümne aasta jooksul pärast sihtmärkide määratlemist ja uimastisõja väljakuulutamist ÜRO peaassamblee istungil UNGASS.

ÜRO liikmesriikidelt eeldatakse uimastivastase poliitika tõhustamise alaste erimeelsuste kõrvalejätmist ning allakirjutamist deklaratsioonile, millega kinnitatakse oma pühendumist uimastikaubandusega võitlemise programmile järgmiseks kümneks aastaks.

Euroopa Komisjoni aruanne ütles, et uimastikeeluseaduste jõustamine on andnud tagasilöögi, paigutades uimastismugeldajad ümber suhteliselt seadusetutesse piirkondadesse. Keeluseadused on toonud kaasa selle, et süstlavahetuspunktide puudumise tõttu jagavad sõltlased ise süstlanõelu ja levitavad seetõttu ka haiguseid.

Aruande kohaselt on kokaiini ja heroiini pruukimine lääneriikides üldiselt vähenenud, ent mitmel pool Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias kasvanud tõsiseks epideemiaks ning toonud pärast 1998. aastat kaasa uimastite tarvitamise määrade globaalse netokasvu.

“Me pole leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et globaalne uimastiprobleem UNGASS-i perioodi vältel aastatel 1998–2007 kahanenud oleks.

Laias laastus on olukord mõnedes rikkamates riikides paranenud, mujal aga läinud hullemaks. Mõnedes riikides, mille hulka kuuluvad ka mõned suured arengu- või üleminekumaad, on see toimunud järsku ning suures ulatuses.

Teisisõnu paistab olukord ülemaailmsel uimastirindel olevat enam-vähem samasugune nagu aastal 1998,” sedastas 27 riigist koosneva Euroopa Liidu täitevorgani aruanne.

“Tootmise ja salakaubitsemise piiramine ei teinud muud kui paigutas tegevuse ümber. Katsed kohalike turgude suhtes seaduseid jõustada nurjusid enamikus riikidest.”

Küsimuse peale, kas UNGASS-i kampaania on läbi kukkunud, kostis komisjoni uimastivastase üksuse juhataja Carel Edwards uudiskonverentsil: “Meie järeldus on väga selge: miski ei anna mõista, et kampaania oleks kaasa toonud muutuseid.”

“Põhimõtteliselt tammume me kohapeal paigal,” ütles ta.

Ehkki fraasi “uimastivaba maailm” 1998. aasta UNGASS-i deklaratsioonist ei leia, rõhutas Edwards, et samal ajal toimus mastaapne avalik kampaania, mis kuulutas, et lähema kümne aasta jooksul uimastiprobleem lahendatakse. “See oli naiivne,” leidis Edwards.

Kriitikud väidavad, et ÜRO nulltolerantsi-poliitika ei tee muud, kui soodustab organiseerutud kuritegevust, aitab levitada HIV-viirust ja õõnestab riikide valitsusi.

Nõutakse suuremat rõhku nn kahjude kahandamise poliitikatele, nagu süstlavahetus, ja tõstetakse koguni esile legaliseerimist kui meedet, mis kõrvaldaks jõukude veristes arveteklaarimistes ja riikide nurjumises süüdi oleva maffiaelemendi.

“Poliitiline reaalsus on, et maailm ei ole valmis legaliseerimise suunas liikuma. Sellist võimalust ei leidu ei ÜRO ega EL-i poliitilistel radaritel,” nentis Edwards.

Aruande kohaselt on illegaalsete uimastite hinnad aastatel 1998–2007 langenud 10 kuni 30 protsenti.

“Paljudes lääneriikides on kanepipruukimine kujunenud normaalseks osaks teismeliste käitumisest. Austraalias, Šveitsis ja USA-s on umbes pooled kõigist pärast 1980. aastat sündinuist 21. eluaastaks seda uimastit proovinud,” ütles ta.

Aruanne koostati 18 riigis läbi viidud uuringute põhjal. Need riigid olid: Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Brasiilia, Suurbritannia, Kanada, Hiina, Kolumbia, Tšehhi, Ungari, India, Mehhiko, Holland, Portugal, Venemaa, Lõuna-Aafrika, Rootsi, Šveits ja Türgi.

Lõpetuseks toome ära olulisemad esiletõsted Reuteri-Trautmanni aruandest.

1. Uurimus ei leidnud tõendeid, mis oleksid näidanud üleilmse uimastiprobleemi taandumist UNGASS-i perioodi vältel aastatel 1998–2007. On riike, milles probleem on taandunud, ning riike, kus see on süvenenud. Mõnedes riikides on probleemi süvenemine olnud järsk ja ulatuslik. Üldiselt vähenes uimastiprobleem jõukates riikides ning süvenes mõnedes suurtes arengu- või üleminekuriikides.

2. Oopiumi tootmine püsis aastani 2006 suhteliselt stabiilsel tasemel; sellele järgnevad hinnangud näitavad mastaapset kasvu Afganistanis. Taolised hinnangud on mõnevõrra murettekitavad, kuna tõendid ebatavalisest hinnalangusest või tarbimismäärade kasvust maailmas puuduvad.

3. Kokaiini ja heroiini pruukijate hulk antud perioodi jooksul maailmas kasvas. Suurema osa vältel viimasest kümnest aastast on sagedaste heroiinipruukijate hulk enamikus lääneriikidest kahanenud, samas kui mõnedes Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riikides on puhkenud tõsine opiaadikasutuse-epideemia. Kanepitarvitajate koguhulk maailmas on tõenäoliselt langenud.

4. Paljudes lääneriikides on kanepikasutus kujunenud tavaliseks osaks noorukite arengust. Näiteks Austraalias, Šveitsis ja Ameerika Ühendriikides on umbes pooled kõigist pärast 1980. aastat sündinuist enne 21-aastaseks saamist seda uimastit proovinud.

5. Illegaalsete uimastite turud on üldiselt konkureeriva olemusega, mitte vertikaalselt integreeritud või suurdiilerite/-kartellide lauskontrolli all. Seosed terrorismi ja relvastatud mässulisusega on olulised, ent ainult üksikutes piirkondades nagu Afganistan ja Colombia.

6. Kokaiini ja heroiini puhul moodustavad tootmis- ja rafineerimiskulud lähteriikides vaid üks kuni kaks protsenti jaehinnast arengu- või üleminekuriikides. Sama kehtib amfetamiini tüüpi stimulantide tootjate kohta jõukates riikides. Ainult kanepikasvatajad jõukates riikides pälvivad oluliselt suurema osa jaehinnast. Kulutused riigipiirideülesele salakaubaveole moodustavad heroiini ja kokaiini jaehinnast hinnanguliselt kümme protsenti. Väga suure enamuse levitamisega seotud kulutustest moodustavad maksed väikemüüjatele ja madalama astme hulgimüüjatele tarbijariigis.

7. Ehkki keelatud uimastite turgude müügitulu ületab sada miljardit eurot on ülekaaluka enamiku uimastiäriga seotud isikute sissetulekud väga tagasihoidlikud. Vaid üksikud tegelased transpordi, salakaubaveo ja hulgimüügi sektorites teenivad hiigelkasumeid, ent needki moodustavad kokku vaid väikese osa kogutulust.

8. Uurimus jõudis järeldusele, et keelatud uimastite müügist teenitavad kogutulud on väiksemad UNODC-i 2002./2003. aasta hinnangulisest 285 miljardist eurost. Uurimuse hinnangute kohaselt jääb kanepi globaalse jaemüügituru tulu vahemikku 40 miljardit kuni 120 miljardit eurot, kusjuures usaldusväärseim hinnang küündib umbes pooleni UNODC-i oletatud 125 miljardist eurost (need summad pärinevad aastast 2005).

9. Uimastite jaehinnad on lääneriikides üldiselt langenud — ka nendes riikides, mis karmistasid müüjate vastu suunatud seaduste jõustamist, nagu Ühendkuningriik ja USA. Uurimus järeldab, et heroiini ja kokaiini hindade langus neil suurematel turgudel on olnud piisava selleks, et turgude kogutulu 2007. aastal oleks väiksem kui 1998. aastal. Puuduvad tõendid, mis näitaksid, et uimastite kättesaadavus on halvenenud. Kui üks või kaks suuremat tootja- ja ekspordiriiki välja arvata, ei kujuta uimastiäri eriti olulist osa riiklikust sisemajanduse kogutoodangust.

10. Tootmise vastu suunatud sekkumisoperatsioonid võivad mõjutada seda, kus uimasteid toodetakse, nagu Andide mäestiku kokapõõsakasvatuspiirkonna asukoha muutumise puhul, mis on tõenäoliselt seotud Boliivia, Colombia ja Peruu valitsuste astutud sammudega probleemi ohjeldamiseks. Samas puuduvad aga tõendid, mis näitaksid, et sellised kontrolloperatsioonid kahandavad tootmist üldiselt globaalses plaanis. Sama kehtib uimastiteveo kohta.

11. Üldiselt on täheldatav riiklike uimastipoliitikate sulandumine. Nõudmise kahandamine muutub üha päevakajalisemaks. Kahjude kahandamine, mida mõnedes riikides endiselt vastuoluliseks peetakse, leiab laialdasemat tunnustamist. Mõned riigid, mille jaoks range jõustamine oli varem absoluutselt keskse tähtsusega, on nüüd valmis rakendama selliseid meetmeid nagu asendusravi heroiiniga seotud probleemide kahandamise eesmärgil. Uimastite müüjate ja vedajate suhtes on poliitikad muutunud rangemaks.

12. Uimastite keeluseaduste jõustamine on põhjustanud ulatuslikke soovimatuid kahjusid, millest suur osa olid prognoositavad.

13. Ülemaailmset uimastiprobleemi ümbritsevate probleemide ja poliitikate kirjeldamisele, nagu ka poliitikate tõhususe hindamisele seab olulised piirid olemasolevate andmete nõrkus ja asjassepuutuva info nappus.

* * *

Viited:

Advertisements