Artikkel ilmus Õhtulehes täpselt 14 aastat tagasi, 20. märtsil 1997.

Uimastitega seotud küsimuste puhul on meil valdav meeleheite ideoloogia – niikuinii miski ei aita. Tekitavad ju meelemürgid saatuslikku sõltuvust.

Sõltuvus on haigus

Sõltuvussündroomi olulisim tunnus on tung tarvitada psühhoaktiivset ainet, alkoholi või tubakat. Seepärast määratletakse sõltuvust kui sündroomi – sümptomite kompleksi, mis on omane mingile haigusele. Sõltuvust tuleks võtta kui haigust ja sõltuvat isikut kui haiget . Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK-10) järgi põhjustavad sõltuvussündroomi alkoholism, dipsomaania ehk joomatõbi, ravimisõltuvus, toksikomaania, narkomaania.

Puuduliku statistika tõttu ei tea keegi, kui palju Eestis on sõltuvushaigeid. Ekspertide arvates võib alkohoolikuid olla umbes 14% elanikkonnast (see oleks 204 400 inimest), teiste uimaainetega patustajaid on ilmselt vähem, välja arvatud muidugi suitsetajad.

Rahvas suhtub uimastiprobleemi kolme moodi

  1. Moraliseeriva, hinnangulise suhtumismudeli järgi on uimastite kuritarvitaja või sõltuvushaige eelkõige paha või hull inimene, kellesuguste puhul aitab ainult meelemürgi selge keelamine. Selline suhtumine põhineb asjatundmatusel, hirmul sõltuvuse kui tugeva nähtuse ees. Abistamise asemel kaldutakse kaasinimest süüdistama. Moraliseeriva suhtumise lai levik Eesti ühiskonnas sunnib enamikku narkomaane abi otsimise asemel oma probleeme varjama ning see suurendab võõrandumist, tõrjutust ja desotsialiseerumist.
  2. Meditsiinilise mudeli kohaselt on uimastite kuritarvitamine ja sõltuvus nendest haigused ja nendega tegelemine kuulub ainult arstide kompetentsi. Sõltlane pole võimeline oma olukorda tajuma, järelikult ka lahenduste eest vastutama ja otsustama.
  3. Multidistsiplinaarse mudeli järgi on uimastite kuritarvitamisel palju põhjusi, sõltuvus areneb riskitegurite kuhjumise tõttu ning on sõltlase jaoks nii toimetulekuviis kui ka turvasüsteem. Säärane inimene vastutab oma seisukorra eest, kuid vastutavad ka perekond ja ühiskond, kus ta on kasvanud. Uimastite kuritarvitamisel on nimelt sotsiaalsed, psühholoogilised, bioloogilised, perekondlikud ja kultuurilised põhjused. Sõltuvushaige toimetulekuvõime edendamisel annab parimaid tulemusi komplekssete adapteerimisprogrammide rakendamine.

Eesti alkoholipoliitika joomist ei piira

Prantslane Sully Ledermann uuris juba hulk aastaid tagasi asjade seisu Prantsusmaal ja tuvastas, et suurem osa rahvast joob vähe või mõõdukalt ja on vaid suhteliselt väike rühm selliseid, kes joovad suuri koguseid ning riskivad nii oma tervisega.

Keegi ei tea täpselt, kuidas on lood Eestis, kuid mitu eksperti on pakkunud 14-16 liitrit puhast alkoholi inimese kohta aastas (Rootsis umbes 5,3). See on kõrge näitaja, ometi pole kuulda mingitest riiklikest abinõudest napsitamise piiramiseks. Ehk on kasulik teada, et 20 l tarbimine inimese kohta aastas põhjustab vastava inimkoosluse väljasuremise.

Ledermanni analüüsi baasil võib teha mitu tähtsat järeldust:

  1. Uimasti üldisest tarbimisest oleneb suurel määral ka selle uimasti kuritarvitamise ja sellest põhjustatud kahjustuste ulatus. Keegi kannatab alati.
  2. Juhuslikud või tavalised tarvitajad võivad peagi täiendada kuritarvitajate ridu, s.t. pole võimalik tõmmata selget piiri “vastuvõetavate” ja “vastuvõetamatute” uimastikasutajate vahele.
  3. Uimasti hea kättesaadavus suurendab ka selle keskmiselt tarvitatavat kogust ja seega ka vastavaid kahjustusi.
  4. Et kuritarvitamine väheneks, on vaja meetmeid, mis kärbiksid konkreetse uimasti tarbimist üldse.
  5. Uimastikahjustusi saab vähendada vaid siis, kui keskmine tarbimistase tunduvalt langeb.

Ledermanni analüüs on Rootsis jt. maades alkoholi riikliku kontrolli poliitika aluseks. Ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) otsus vähendada maailmas aastaks 2000 alkoholi tarbimist 25% võrra põhineb samal analüüsil.

Uimastite kuritarvitamine on sotsiaalne probleem

Sellega on seotud kuritegevus, sh. mõrvad, suremine alkoholimürgituse, enesetapu, liiklusõnnetuse, tulekahju tõttu, samuti rohked uppumised. Ka on sageli tagajärjeks rasked haigused (maksatsirroos, vähk, südame- ja vaimuhaigused), pere- ja üldine vägivald, prostitutsioon, laste seksuaalne ärakasutamine, perekondade lagunemine.

Peale riikliku läbimõeldud ja humaanse alkoholi tootmise, impordi ja kaubastamise poliitika aitab ka preventsioonitöö. See ei tähenda ainult propagandistlike klantspildikeste levitamist ja formaalsete ning hirmutavate loengute pidamist, vaid süstemaatilist, mõtestatud ja inimkeskset tegevust, et säästa lapsi, naisi ja mehi kannatustest.

Esmast profülaktikat tehakse enne probleemi või haiguse teket. Teisene preventsioon on varane sekkumine, et probleemi võimalikult kiiresti lahendada. Kolmanda astme ennetustöö on mis tahes abinõu, et piirata kahjustust ja leevendada kannatusi.

Preventsioonitööga ei või viivitada. Ohjeldamatu uimastite kasutamine haarab oma keerisesse uusi ohvreid, purustab perekondi, muudab küsitavaks Eesti tuleviku.

KALLE LAANE,
Eesti Sõltuvushaigete Rehabilitatsiooni Ühingu rehabilitatsioonitöötaja

* * *

Taanis on narkomaanide olemasoluga juba lepitud ja neid talutakse. Ühiskond püüab uimastipruukijaga kokkulepet saavutada ja seda ka elu üpriski proosalistes külgedes.

Nii võibki paljudest bussi- ja raudteejaamade, aga ka muuseumide ning teatrite tualettruumidest leida kraanikausi, WC-poti, kätekuivatite ja muu sellise kõrval väikseid süstaldega kaunistatud karbikesi. Kui Taanimaa eluga kursis pole, võib nende laegaste otstarve esiotsa arusaamatuks jääda. Mõneski kohas aga palutakse lausa kirjavormis: “Süstlaid ja hügieenitarbeid potti mitte visata!”

Advertisements