Kanepitembi tõlkeluguLõpuks ei olnud enam kuidagi võimalik probleemi eirata ega ka poliitiliselt „valgeks rääkida“. Noored inimesed üle kogu Portugali süstisid heroiini, HIV ja hepatiit-B nakatumise määrad kerkisid lakke ning Lissaboni Casal Ventoso linnajagu oli kujunenud selle väikerahva röögatu uimastiprobleemi süngeks sümboliks. Narkarid süstisid end avalikult tänavail, räpased süstlad kuhjusid rentslites, kõrvaltänavailt lehvis prügi ja inimrooja lehka ning tundus, et kõik see ei huvita mitte kedagi, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Keith O’Brien ajalehes The Boston Globe.

„Tere tulemast Lissaboni narkoselverisse,“ mühatas politseinik igapäevast allakäiku seiravale turistile 2001. aastal ja kehitas õlgu. Nüüd möönab Portugali „narkotsaar“ João Goulão, et too politseinik tõenäoliselt mõistis olukorda oivaliselt. „Casal Ventoso,“ ütles Goulão hiljutises intervjuus, „oli Euroopa suurim uimastikaubamaja.“

Nii rahvatervishoiu kui ka avalike suhete täieliku kriisiga silmitsi seisva Portugali valitud ametnikud astusid ulja sammu ja otsustasid dekriminaliseerida kõigi keelatud uimastite kasutamise kanepist heroiinini, ehkki jätkavad kriminaalkaristuste jõustamist narkootikumide levitamise ja salakaubaveo eest. Eesmärk: leevendada survet riigi õiguskaitsesüsteemile ning parendada rahva üldist tervist, koheldes sõltuvust haiguse, mitte kuriteona.

Kui ulatuslikud reformid üheksa aasta eest jõustusid, valmistusid mõned portugallased kõige hullemaks. Kardeti, et riik kujuneb narkomaanide nirvaanaks, et üha rohkem tekib juurde Casal Ventoso sarnaseid kante, ning et turistid hakkavad Portugali külastama vaid ühel eesmärgil: et saada kaifi. “Me tõotame päikest, mererandu ja kõiki uimasteid, mida vaid soovite,” kurtis üks toonane kartlik poliitik.

Ligi kümnend hiljem paistab aga olevat võimalik, et Portugali suur uimastieksperiment mitte ainult ei jäänud kolinal läbi kukkumata, vaid on koguni tulemusi andnud. Võõrutusravile on pöördunud rohkem sõltlasi. Viimastel aastatel on uimastite pruukimine noorte hulgas kahanenud. Elu Casal Ventosos on muutunud paremaks. Ning ajakirjas British Journal of Criminology hiljuti avaldatud uurimus dokumenteerib, kui palju elu Portugalis muutunud on. Autorite Caitlin Elizabeth Hughesi ja Alex Stevensi teatel on ravi saavate Portugali uimastipruukijate osakaal kasvanud 63 protsenti ning veidi pärast reformide jõustumist kasvas hõivatud uimastite kogus 499 protsenti — mis uurijate sõnul näitab, et politseinikud, kes ei pidanud enam väikeste koguste omajatele keskenduma, on saanud hakata tegelema suurekaliibriliste smugeldajatega, samal ajal kui sõltlased, kes enam vangiminekut kartma ei pea, saavad just sellist abi, mida nad vajavad.

„Dekriminaliseerimist ja selle võimalikke tagajärgi ümbritseb tihti palju hirme, väärarusaamasid ja mütoloogiat,” ütles Hughes. “Portugali reform on näidanud, et keelatud uimastite dekriminaliseerimine on võimalik ilma uimastitest johtuvaid kahjusid, kriminaalõiguskaitesüsteemi koormust ja uimastite kasutamise määra suurendamata.”

Taolise analüüsiga pole aga kaugeltki kõik nõus. Tegelikult on uimastikasutust möönvate inimeste hulk Portugalis tõusuteel — ja mõne meelest hirmutavas tempos. Teised leiavad, et Portugali eksperimendi põhjal on raske järeldusi teha, kuna samaaegselt uimastite dekriminaliseerimisega suurendas riik panust sõltuvusravisse. Paljud usuvad, et Portugali keskendumisel ravile — ja ennetusele — on sellise poliitika edus dekriminaliseerimisega võrreldes sama suur, kui mitte suurem roll.

Siiski laekuvad andmed Portugalist globaalse uimastipoliitika-teemalise debati seisukohast kriitiliselt tähtsal perioodil. Paljud riigid, nende hulgas Taani ja Šveits, on viimastel aastatel juurutanud kahjude kahandamise strateegiaid, keskendudes uimastisõltlaste abistamisele, mitte karistamisele. Mõned riigid, k.a Mehhiko, on hiljuti väikeste uimastikoguste omamise dekriminaliseerinud, ja suures hulgas teistes maades, nende hulgas ka Ameerika Ühendriikides, jätkub vaidlus sama idee ühe või teise versiooni omaksvõtmise teemal.

Hiljutine rahvaküsitlus näitas, et 46 protsenti ameeriklastest pooldab kanepi legaliseerimist — see on kõige kõrgem osakaal pärast aastat 1970, mil Gallup vastava küsimuse esmakordselt esitas. 2008. aastal otsustasid Massachusettsi valijad ülekaaluka häälteenamusega dekriminaliseerida väikeste kanepikoguste omamise. Mullu sügisel lükkasid California valijad napilt tagasi veelgi radikaalsema meetme, mis oleks lubanud kohalikel omavalitsustel volitada kanepi kommertskasvatust ja uimastit isegi alkoholile sarnaselt maksustada. Uimastipoliitika reformi poolehoidjate väitel tõestavad Portugalis toimunud muutused, et uimastite dekriminaliseerimine ei too kaasa üleriigilist häda, vaid sellise ühiskonna, kus õiguskaitsesüsteem saab keskenduda tõelistele kurjategijatele ning uimastisõltlasi suunatakse vangikongi toppimise asemel nõustamisele. Reformide vastased osutavad aga värske uurimuse lünkadele ning ühe riigi kogemuse teises riigis kopeerimise keerukust, eriti kui nendeks riikideks on Portugal ja USA.

Selles mõttes on Portugali eksperiment muutunud omamoodi Rorschachi testiks, nagu märkis üks uimastipoliitika ekspert — lehe tumedates laikudes näeb igaüks seda, mida näha tahab. President Obama administratsiooni riikliku uimastikontrolli poliitika büroo ONDCP endine asedirektor Tom McLellan aga ütles, et teda rõõmustab, et antud teemal üldse vaieldakse. Ehkki ta dekriminaliseerimist ei poolda, usub McLellan, et ameeriklaste debatt uimastireformi teemal on muutunud liiga lõhestatuks — üks leer nõuab vangistamist, teine seadustamist. “Ja mind see lihtsalt ei veena,” ütles McLellan. Ta usub, et lahendus on tõenäoliselt kusagil vahepeal, ning et võib-olla on just see valdkond, kus meil on midagi õppida Portugalilt: riigilt, mis vähemalt proovis midagi uut.

“Mulle meeldib selline lähenemine uimastipoliitikale,” ütles McLellan. “Poliitika on tegelikult ju toode. Ning nagu iga toodet, saab ka poliitikat muuta paremaks eksperimenteerimise ja ausa hindamisega, mitte aga rumala ja ideoloogiat polariseeriva poleemikaga.”

Kaasaegne debatt uimastite dekriminaliseerimise üle Ühendriikides sai alguse 1972. aasta kevadel. Tolle aasta märtsis tuli president Nixoni määratud Ameerika uimastipoliitika revideerimise komisjon endise Pennsylvania kuberneri Richard P. Shaferi juhtimisel lagedale šokeeriva soovitusega: kanep tuleks dekriminaliseerida. Shaferi komisjon soovitas kanepi pelka omamist enam mitte karistada ning lisaks dekriminalseerida väikeste kanepikoguste “juhulevitamine” väikese tasu eest või tasuta.

Nixon läks marru. Veel enne aruande avalikustamist vandus president, et karistusi omamise eest ei leevendata mingil juhul. “Kui uimastipoliitika üle tõsiselt järele mõelda, on ilmne, et see oli tegelikult konservatiivne ettepanek,” ütles toonase komisjoni asedirektor ja praegune Virginia ülikooli juura- ja avaliku poliitika professor Richard Bonnie. “Meil oli tõesti vaja õppida uimastite tarvitamist, eriti teismeliseeas, ennetama ja heidutama. Eesmärgi saavutamiseks tuleks aga kasutada selleks kohaseid vahendeid, ning kriminaalkaristustega kaasnes palju kahjusid, mis ei olnud tegelikult kohased.”

Pärast raporti ilmumist rakendas tosinkond osariiki, nende hulgas Oregon, California, Ohio, Maine ja Texas, meetmeid, millega küll ei dekriminaliseeritud kõikide keelatud uimastite omamist nagu Portugalis, ent kahandati märkimisväärselt karistusi kanepi omamise eest. 1970. aastate keskpaiga USA-s pruugiti kanepit aga kasvavas tempos, eriti noorukite seas. Rahvatervishoiu eksperdid hakkasid kella lööma; üks neist nimetas kanepit “peamiseks ja tõsiseks ohuks rahva tervisele.” Sedamööda, kuidas Reagani revolutsioon hoogu kogus, pidurdus Ameerika põgus tiivaripsutus uimastite dekriminaliseerimisega.

Portugalis kogutud andmete valguses usub Bonnie nüüd, et oskab öelda, mis oleks juhtunud, kui Ühendriigid oleksid dekriminaliseerimise rada edasi käinud. Nagu paljud USA osariigid 1970. aastatelgi, Portugal mitte ei legaliseerinud uimasteid, vaid otsustas selle asemel dekriminaliseerida nende omamise. Uimastitega tabatud kasutajaid ei saadetud enam vanglasse, vaid uimastisõltuvusest loobuma veenmise komisjoni (CDT) ette. Need kujutavad endast juristidest, sotsiaaltöötajatest ja meedikutest koosnevaid ekspertkogusid, kelle tööks on määrata kriminaalkaristuste asemel trahve, hoiatusi või ravi. Samal ajal on Portugali politseitöötajad jätkanud kõrgtaseme uimastismugeldajate küttimist, keda tabamisel ootab vanglakaristus — süsteem, mis pole mitte ainult andnud tulemusi, vaid leidnud ka laialdast poolehoidu rahva hulgas, kellest kümnendi eest vaevles heroiini- või mõne muu aine sõltuvuses ligi üks protsent.

“See puudutas iga perekonda,” ütles Goulão. “Raske oli leida peret, kus poleks olnud probleeme uimastisõltuvusega. Ja inimesed, kellest teati, et nad on sõltlased — teati ka, et nad ei olnud kurjategijad. Neile oli vaja abi, mitte vabadusekaotust.”

Goulão väitel saavad tänapäeva Portugalis paljud sõltlased just seda abi — või vähemalt on neil sellele lihtsam juurdepääs, millel paistab olevat teatud mõju. Problemaatiliste uimastikasutajate hulk riigis on taandunud — umbes 100 000-lt 1990. aastate keskel praegusele 60 000-le. Uimastitega seotud süütegude eest Portugali vanglates karistust kandvate kurjategijate osakaal on langenud 1999. aasta 44-lt protsendilt 21-le protsendile aastal 2009; samuti on kahanenud varasemat heroiinipruukimist möönvate vangide arv — 44-lt protsendilt 30-le, mis annab mõista, et üldiselt on kuritegelik osa elanikkonnast vähem uimastitest sõltuvuses.

Ometi pole kõik näitajad positiivsed. Euroopa uimastite ja uimastisõltuvuse seirekeskuse EMCDDA viimatise aruande kohaselt on nende 15–64-aastaste portugallaste arv, kes kunagi illegaalseid uimasteid proovinud on, tõusnud 2001. aasta 7,8-lt protsendilt 12-le protsendile 2007. aastal. Selle aja jooksul on kasvanud nende inimeste osakaal, kes on pruukinud kanepit, kokaiini, heroiini, amfetamiine, ecstasyt ja LSD-d. Uimastiraporti kohaselt on kanepipruukimise osakaal kerkinud 7,6-lt 11,7-le protsendile. Heroiini pruukinute protsent on hüpanud 0,7-lt 1,1-le, kokaiinikasutus aga peaaegu kahekordistunud — 0,9-lt 1,9 protsendile. Teisisõnu, ütles Stanfordi ülikooli psühhiaatriaprofessor Keith Humphreys, on muutused Portugalis olnud mõneti ootuspärased: uimasteid proovib rohkem inimesi.

“Mulle ütleb see, et dekriminaliseerimine toob kaasa tarbimise kasvu — võimalik, et dramaatilise,” ütles Humphreys. “Näha on kokaiini- ja heroiinikasutuse kahekordistumist. Ning kuna uimastitega kaasnevad teatud riskid — seda ei eita keegi —, on paratamatu, et pruukimise määrade kasvades saab rohkem inimesi viga.”

Tõtt-öelda kerkis uimastitega kaasnevate surmade osakaal — pärast aastatel 1999–2002 registreeritud langust — 2005. ja 2008. aasta vahel märkimisväärselt. Ent uimastitega seonduvate surmade statistika on eksitav, tõenäoliselt n-ö mõõtmispraktikate nihke ning toksikoloogiliste lahkamiste osakaalu kasvu tõttu, sedastab Hughesi ja Stevensi uurimus. Samuti pole Hughes nõus Huphreysi väitega, nagu laieneks uimastite üldine pruukimine dramaatilises tempos.

Kõige tähtsam pole tema hinnangul mitte uimastite kasutamist kunagi eluaja jooksul möönvate inimeste protsent, vaid nende osakaal, kes on teatanud uimastite kasutamisest viimase aasta jooksul. “See on see, mis hakkab nüüd valitsuste ja kogukondade otsuseid mõjutama,” kinnitas ta. Ning vastava näitaja järgi on juurdekasv keelatud uimastite kasutamise tunnistajate protsendis palju väiksem, küündides 2001. aasta 3,4-lt protsendilt 3,7 protsendile aastal 2007.

Sellest hoolimata leidub neid, kes kahtlevad, et uimastite dekriminaliseerimine mõnede Portugali uimastikasutusprobleemide lahendamisel oluliseks teguriks oli. Aastatel 1998–2008 kasvas Portugalis sõltuvusravi saanud patsientide hulk 23 000-lt 38 000-le — hüpe, mis kriitikute väitel oleks võinud toimuda ka ilma dekriminaliseerimiseta. “Me teame, et Portugal dekriminaliseeris uimastid,” ütles presidentide Reagani, Bush vanema ja Clintoni administratsioonide ajal riikliku uimastikontrolli poliitika büroo ONDCP planeerimis-, eelarve ja uurimisosakondi juhatanud John Carnevale, “ aga me ei tea, mis on selle dekriminaliseerimise tagajärjed.”

Ka Goulão ise hoiatab uimastite dekriminaliseerimise eest, pakkumata lisaks “täispaketti”: laiendatud raviteenuseid, tõhusamat ennetust ja üleriigilist vastuhakku uimastisõltuvusele ning selle tagajärgedele kui rahvatervishoiu-, mitte aga kriminaalõiguslikule probleemile. “Sõltlaseks kujunemine,” rõhutas ta, “ei ole isiklik valik.”

Kõigist viidatud küsitavustest hoolimata on Goulão järele suur nõudlus. Viimastel nädalatel on teda kutsutud Portugali uimastieksperimendist kõnelema Suurbritanniasse ja Austraaliasse; kahtlemata seisab ees veel hulk visiite. Tundub, et kogu maailm tahab teada, mida on öelda narkotsaaril, kes ei olegi huvitatud peamiselt uimastipruukijate karistamisest.

* * *

Vaata lisaks:

Advertisements