Kanepitembi tõlkeluguVahendame USA nädalakirjas Time 23. novembril ilmunud artiklit Maia Szalavitzilt.

Uimastisõdalaste perspektiivist on uimastite omamist kriminaalkorras karistav seadusandlus ainus, mis seisab ameeriklaste ja narkouputuse vahel — ainus, mis ei luba puhkeda marihuaana-, kokaiini-, heroiini- ja metamfetamiinipruukimise orgial, mis tapaks lapsed, hävitaks tootlikkuse ja jätaks Ameerikast põhimõtteliselt järele ajusurnud zombidega asustatud suitseva ahermaa.

Näiteks kirjutas üks kanepi dekriminaliseerimise vastane 2009. aastal New York Timesi foorumis, et selline poliitika tooks kaasa „sadade miljardite dollarite ulatuses täiendavaid tervishoiukulutusi, avariidest ja muudest õnnetusjuhtumitest johtuvaid kulusid, tootlikkuse kahanemist ning kehvemaid tulemusi hariduses.“

Portugali uimastipoliitikale keskendunud äsjane uurimus annab aga mõista, et see ei pruugi tingimata nii olla. Portugal dekriminaliseeris kõigi uimastite omamise 2001. aastal. Ligi kümnend hiljem on tulemused ajakirja British Journal of Criminology novembrinumbris avaldatud uurimuse kohaselt järgmised: vähem uimastitarvitamist teismeliste hulgas, vähem AIDS-i ja rohkem korrakaitsjate poolt hõivatud uimasteid. Täiskasvanute uimastipruukimise määrad kerkisid veidi — ent see tõus polnud suurem kui naaberriikides, mis uimastipoliitikat ei muutnud. Vähem manustatakse uimasteid süstides.

Loomulikult pole kuidagi võimalik öelda, kas ja millised neist muutustest johtuvad poliitika muutmisest — kontrollrühma puudumisel ei saa taoline uurimus tuvastada põhjust ja tagajärge. Ent uimastite tarvitamise määr Portugalis oli Euroopa madalamate hulgas — ja Ameerika näitajatest väga palju madalam — juba varem ning püsib jätkuvalt allpool Euroopa keskmist. Näiteks on vähemalt korra kanepit proovinud 19% kõigist Euroopa 15–16-aastastest, portugallaste hulgas on aga samas vanuses proovijaid vaid 13%. USA gümnaasiumitaseme teise klassi õpilaste hulgas on vastav protsent 32.

„[Dekriminaliseerimise] kõige olulisem otsene mõju oli, et kergestihaavatavate uimastikasutajate suhtes hakati rakendama vähem kriminaalõiguslikke meetmeid,“ väidab Ühendkuningriigi Kenti ülikooli kriminaalõiguse professor Alex Stevens. „Enne vahistati ja karistati paljusid ainuüksi uimastite kasutamise eest. Riik hoidis sellest loobudes kokku hulga kulusid ja ei teinud kriminaalõigussüsteemi kaudu enam inimestele nii suurt kahju. Pärast 2001. aastal aset leidnud uimastite dekriminaliseerimist on ilmnenud ka muid tendentse, ent neid on juba raskem otseselt dekriminaliseerimise tulemuseks lugeda.“

Portugali dekriminaliseerimispoliitika tingimustes uimastikasutajat ei vahistata, vaid politseinik toimetab ta „veenmiskomisjoni“ ette. Komisjon koosneb kolmest inimesest, kelleks reeglina on advokaat, sotsiaaltöötaja ja professionaalne meedik. Komisjon otsustab, kas kodanik on sõltlane — kui jah, on võimalik ta suunata ravile või kohaldada spetsiifilisi karistusi nagu teatud naabruskonnas liikumise keelamine või juhiloa konfiskeerimine. Sõltuvusravi pole siiski sunduslik ning neid, kes sõltlaseks ei kvalifitseeru, ei sanktsioneerita tihti üldse. Sama aasta jooksul satub sellise komisjoni ette teistkordselt ainult 5–6% ühe korra vahele jäänud kasutajatest.

Stevens osutab, et positiivsed muutused HIV/AIDS-i määrades ning opioididega seotud surmajuhtumite osakaalu kahanemine tulenevad tõenäoliselt pigem ravi laiendamisest kui pelgast dekriminaliseerimisest. Ravile pöördunud kasutajate hulk kasvas 41% — 23 654-lt 38 532 aastatel 1998–2008. „Ressursside vabastamine [uimastiseaduste jõustamise arvelt] võimaldab panustada rohkem ravisse,“ ütles Stevens.

Muudatused teismeliste uimastikasutuses olid keerukad: perioodil, mil Portugal dekriminaliseerimise teed minna otsustas, kasvas uimastite tarvitamise määr Euroopa teismeliste hulgas järsult ning langes seejärel — sama tendentsi täheldati ka Portugalis, ent seal oli tarvitamise määra langus järsem.

California Los Angelese ülikooli uimastipoliitika analüüsi programmi juhataja ning raamatu When Brute Force Fails: How to Have Less Crime and Less Punishment („Kui toores jõud ei anna tulemusi: kuidas saavutada vähem karistades vähem kuritegevust“) autor Mark Kleinman kahtleb, kas USA-l Portugali poliitikast palju õppida on — peale selle, et nii USA kui ÜRO jätsid endast tobeda mulje, kui Portugali otsuse peale hüsteeriasse sattusid. „Kokkuvõtteks võib nentida, et dekriminaliseerimine ei toonud kaasa mingisugust ilmset katastroofi.“

Prof Stevens nõustub. „Peamine, mida me väidame, on, et dekriminaliseerimine ei toonud kaasa selliseid õudseid tagajärgi, mida poliitika vastased ennustasid,“ ütles ta.

Californias pöörati kanepi legaliseerimise küsimusele keskendunud rahvahääletuse raames vähe tähelepanu asjaolule, et kuberner Schwarzennegger allkirjastas septembris seaduseelnõu, mis dekriminaliseeris kuni ühe untsi (u 28 grammi) kanepi omamise — aset leidis osariigi uimastiseaduste selline lõdvendamine, mis oleks kujunenud palju vastuolulisemaks, kui California poleks seisnud silmitsi kanepi müügi ja omamise täieliku legaliseerimise võimalusega. Seni on dekriminaliseerimise teed läinud veel 11 USA osariiki — mis ei tähenda küll alati, et neis kanepi omamise eest ei vahistataks.

Olukorras, kus igal aastal võetakse lihtsalt uimasti — 40 protsendil juhtudest kanepi — omamise eest vahi alla 1,5 miljonit ameeriklast, tõstatab Portugali kogemus küsimuse, kas kasutajate vahistamine kujutab endast ikka maksudollarite otstarbekat kulutamist. Igal aastal kulutatakse miljardeid dollareid uimastite omamist keelustavate seaduste jõustamisele, kusjuures jõustamine on rassiliselt kallutatud. Kas kasutajate vahistamine uimasti omamise eest on tõesti mõistlik viis niigi napi raha kulutamiseks, kui see sisulisi tulemusi ei anna?

Advertisements