Delfi, 27.11.2010

Andres Anvelt, KRP ja Politseikolledži eksjuht

Ja seda mitte täna ja enne valimisi, vaid juba aastaid tagasi ja varjatult, nii sisuliselt kui vormiliselt. Ehk teisisõnu – kes ei ole veel tähele pannud, narkootikumide tarvitamine ei ole Eestis kriminaalkuritegu.

Sisuliselt on Eesti teinud seda, mida rääkis oma riigi kohta uhkusega Euroopa Liidu narkoseirekeskuse nõukogu esimees ja Portugali riiklik narkokoordinaator João Goulão. Nagu Portugalis, karistatakse ka Eestis narkootikumide omamist administratiivsüüteona ehk meie mõistes väärteona.

Sisuliselt on asi aga veel rohkem dekriminaliseeritud, kui seda lubab seadus. Väikeste koguste omamise eest karistatakse isegi väärteo korras igal aastal eelmisega võrreldes ligi kolmandiku vähem, kuigi, nagu möönab Tallinna Laste Turvakeskusse juht Erki Korp, satuvad noored narkomaanid hoopis üha enam selle keskuse huviorbiiti.

Illegaalse, kuid samas strateegilise majandusharu ehk narkootikumide käitlemise dekriminaliseerimine toimub Eestis ilma mingisuguse koordineeritud poliitikata. Nagu ikka, uriseb iga lõvi meie riigivapil omaette.

Riigi justiitslõvi tahab oma arust parimat ehk represseeritud elanikkonna osatähtsuse vähendamist ja dekriminaliseerib selleks narkomaania kui kuriteo. Täitevõimu lõvi politsei teeb aga lisaks justiitslõvile tiigrihüppe ja tajudes mõttetut raiskamist kallite narkoväärtegude menetlemisel, ajab „kripkotikeste“ omanike suhtes silma nii-öelda pilukile. Kalli narkoekspertiisi määramisel ei ole ju vahet, kas tegu grammi või tonniga, mistõttu on võitlus tähtsusetute tuuleveskitega suurte narkolastide konfiskeerimise kõrval mõttetu kulutamine.

Kolmas asjaline ehk sotsiaallõvi oma liigikaaslastega ühte jalga joosta aga ei jõua. Kui narkomaania on haigus, siis peab ju teda ravima, kuid kuidas sa ravid, kui enamus patsiente seda ei taha. Endised koostööpartnerid (lõvid) on enda jaoks probleemi lahendanud, andes kolmandale lõvile tundmatu arvu patsiente lihtsalt üle. Uuringud näitavad jätkuvalt aga tarvitamise kasvu ja seda eriti noorte hulgas.

Samuti hiilib tõusule lihtne varavastane tänavakuritegevus, mis on iseloomulik just keskpärasele narkotarbijale. Kirsiks tordil on kümned narkosõltlastest vabakutselised prostituudid ennast Tallinnas pakkumiseks üles rivistanud lausa Sõle politseimaja külje alla. Sellist liberaalsuse paraadi ei näe juba isegi Amsterdamis mitte.

Narkootikumide tarvitamise dekriminaliseerimine ilma ametkondadevahelise koordineeritud narkopoliitikata on toonud kaasa narkomaanide arvu jätkuva, kuid nüüd juba kontrollimatu kasvu. Samuti võiks ju möödaminnes ka osa uusi narkootikume „legaliseerida“, jättes nad lihtlabaselt psühhotroopsete ainete nimekirjast vaikselt välja. Statistika näitaks ka siis paranemise teed. Kuid milleni selline tegevus(etus) võib viia? Ehk sama tulemuseni, nagu alkoholilaadse „Troinoi“ müük odekolonni pähe. Alguses anarhia, siis organiseeritud kuritegevus ja lõpuks lasud Kauge tänaval Männikul.

Narkootikumid on kogu maailmas ammu muutunud laialt levinud ja suure käibega strateegiliseks majandusharuks. Mõnes regioonis domineerib tootmine, mõnes edasimüük või transiit, enamuses aga tarbimine. Rahvusvaheline seisukoht selle majandusharu suhtes on hädavajalik. Täna on selleks ÜRO narkootikumide legaliseerimist keelav konventsioon.

Kusjuures niikaua kui see majandusharu on illegaalne, toodab see lisaks ka veel rahapesu, korruptsiooni ja terve rea muud varjatud kuritegevust, mis kokkuvõttes kahmavad ka Eesti puhul üpris suure osa SKT-st… Seetõttu vajab riik alkoholipoliitika kõrval ka reaalselt toimivat narkopoliitikat.

Ma ei hakkaks lahkama, kumb on ohtlikum, kas alkohol või narkootikum. Selge on see, et nad mõlemad on strateegiline kaup nii riigi rahanduse, rahva tervise kui ka rahvuse jätkusuutlikkuse seisukohalt. Küsimus on pigem selles, millised meetmed seda paremini reguleerida suudavad. Täielik keelustamine loob parimad tingimused organiseeritud kuritegevuse arenguks, sest iga laiutav varimajandusharu on selle parimaks kasvulavaks. Selle reguleerimine riigi poolt takerdub aga eetika ja moraali piirdeaeda, mille ületamist poliitikud oma karjääri edendamisel võimatuks peavad.

Kui alkoholipoliitika on väga selge – tootmine rangelt litsentseeritud, müük ja kauba reklaam piiratud vanuse, koha, aja ja paljude teiste tingimustega, siis narkotemaatika puhul proovitakse pea liiva alla peita ja seda isegi teades, et liiva asemel on betoon.

Eesti vajab selgelt ja tõhusat narkopoliitikat, olenemata selle suunast.

Kui me oleme võtnud ette narkootikumide tarvitamise dekriminaliseerimisele, nagu see täna ka tundub, siis ei maksa seda poliitilise vastutuse hirmus varjata, vaid pigem mõelda ka järgmistele sammudele.

Nii on seda teinud Holland, kus muide erinevalt levinud väärarvamusest narkootikumid legaliseeritud ei ole. Seal lihtsalt ei karistata nende (kergemate) omamise eest ja pigistatakse silm kinni nende „käsitööndusliku“ kasvatamise ja levitamise suhtes. Teisisõnu on omamise ja tarvitamise kõrval dekrikminaliseeritud ka piiratud jaemüük. Sarnaselt muide paljude Euroopa riikide alkoholipoliitikaga, kus on lubatud ka „kohaliku puskari“ piiratud ajamine.

Sellisel juhul on läbipaistvam ka see, kuidas narkootikumid jõuavad tarbijateni ning kui suur on nõudlus ehk kui palju reaalselt tarvitatakse. Suurem on ka võimalus suunata sotsiaalse narkopoliitika käigus inimest pahest vabanemisele, nii nagu meie riik seda täna juba alkoholi osas püüab teha. Ühesõnaga, vähemalt sa tead, kes ta on ja kust ta saab.

Kui poliitika on aga vastupidine ehk keelav, siis peab olema kriminaliseeritud kogu protsess transiidist tarbimiseni. Vastasel juhul ei ole mingit ülevaadet toimuvast. Poolikud lahendused on küll mugavad statistiliselt, kuid strateegilise ja ebamugava majandusharu suunamisel nad tulemusi ei too. Nii et otsustada on vaja meil, härrad poliitikud-vandemehed, enne kui süüdistatav kohtupinki ära sureb!

Advertisements