Kanepitembi tõlkelugu

Martin Powell Ühendkuningriigi uimastipoliitika korrigeerimise ühendusest Transform Drug Policy Foundation analüüsib USA keelustamisorganisatsiooni National Families in Action kampaaniat „Aga mis siis lastest saab?”, nihutades debati küsimuselt, kas kanep tuleks legaliseerida, küsimuse poole, kuidas seda teha. Kampaania nõudmised kattuvad märkimisväärselt suures osas uimastipoliitika muutmisele kutsujate varasemate ettepanekutega. Avaldame siinkohal tõlke hr Powelli artiklist, mis ilmus Transform Drug Policy Foundationi blogis 12. novembril.

Olukorras, kus kanepi legaliseerimise pooldajate osakaal USA-s läheneb kiiresti 50 protsendile (California legaliseerimishääletuse, nn Prop 19 eelsed küsitlused näitasid 46,1 poolt-protsendiga läbi aegade kõrgeimat toetust) ning paari järgmisesse aastasse on kavandatud hulk uusi samateemalisi referendumeid ja ettepanekuid seadusemuudatusteks, on vaidlus selle üle, kas kanep peaks olema seadusega reguleeritud, muutumas aruteluks teemal, kuidas seda õigesti teha. Prop 19 legaliseerimishääletuse läbikukkumise peamiseks põhjuseks võiski olla mure pigem seadustamisega seonduvate praktiliste kui põhimõtteliste küsimuste pärast.

Ameeriklaste seisukoht kanepi legaliseerimise küsimuses Allikas: Nate Silveri blogi FiveThirtyEight

Huvitavaks märgiks debati muutumisest on kampaania „Aga mis siis lastest saab?“ (But What About the Children?), mille korraldamine sellise pikaajaliste keelustamise eest võitlemise traditsioonidega USA organisatsiooni poolt nagu NFIA (National Families in Action) oleks veel aasta tagasi olnud mõeldamatu. Nende endi sõnul on kampaania eesmärgiks:

„…juhul, kui kanepi seadustamine läbi läheb, teha legaliseeritud kanepitööstus vastutavaks selle eest, et lapsed uimastit kätte ei saaks. Kampaania seisukoht on, et kanepi seadustamisega ükskõik millisel kujul peaksid kaasnema seadusesätted, mis — toetudes sellele, mida arstiteadus alkoholi- ja tubakapruukimise kohta välja on selgitanud — aitavad ära hoida laste kanepikasutust ja -sõltuvust.“

Teisisõnu — ehkki NFIA on endiselt jäigalt kanepi seadustamise vastu, tunnistab organisatsioon, et taoline võimalus terendab silmapiiril ning leiab, et kui see juhtub, tuleks kanepi tootmist ja pakkumist korralikult reguleerida. Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et „ohustatud lapse“ narratiivi — mille toel uimastiseaduste muutmist nii kaua vastustatud on — kasutatakse nüüd argumendina turu tõhusama reguleerimise poolt (mis suures osas toetub alkoholi ja tubaka reguleerimise käigus tehtud vigadest õpitule). Ja neil on täitsa õigus.

Arvestades, et olemasolevad teadusuuringud näitavad kättesaadavuse pidevat kasvu ja hinna kahanemist, nagu ka seda, et 80–90 protsendile USA 12. klassi õpilastest on kanep kergesti kättesaadav (paljud hindavad alkoholi kättesaadavust väiksemaks), pakub seni kuritegelikuna püsinud turu seaduslik reguleerimine muude hüvede hulgas ilmselget võimalust kaitsta lapsi ja noorukeid. Alljärgnevalt toome koos mõnede omapoolsete kommentaaride ja asjakohaste tsitaatidega ühenduse Transform Drug Policy Foundation viimatisest teatmikust „Blueprint for Regulation“ (ingliskeelse PDF-i leiate siit; pöörake erilist tähelepanu kanepi reguleerimist käsitlevale peatükile lk 110) ära NFIA ettepanekud selle kohta, kuidas reguleerimine peaks toimima.

10 ettepanekut laste kaitsmiseks juhul, kui osariigid või kogukonnad peaksid kanepi seadustama

1. Reklaamikeeld — seadusliku kanepi reklaam olgu keelatud.

Teatmikust „Blueprint…“ (lk 48):

„Seosed alkoholi- ja tubakatoodete müügiedenduse ja reklaami ning tarvitamise määrade tõusu vahel on korduvalt kinnitust leidnud. Selline edendustöö ja reklaam võiksid vabalt samamoodi ajendada psühhoaktiivsete uimastite kasutamist.

Seega peaks igasuguse litsentseerimissüsteemi vaikeseisukohaks olema kõikide uimastite igasuguse reklaami, müügiedenduse ja turunduse täielik keelustamine, millele asjakohased ametkonnad võiksid teha ettevaatlikke erandeid ainult üksikjuhtumipõhiselt. See keeld peaks hõlmama ka alkoholi- ja tubakaturundustegevust. Kõigile uimastituruga äriliselt seotud isikutele peaks vaikimisi olema keelatud ka annetuste tegemine poliitilistele erakondadele.

Uimastitega seotud ohtude spetsiifiline olemus võrreldes muude tarbekaupadega ning vajadus kergestihaavatavaid rahvastikurühmi nende ohtude eest kaitsta õigustavad normaalsete ärivabaduste sellist ranget piiramist. Taolised piirangud peaksid laienema reklaamimisele ka müügikoha piires, nagu ka müügikohti tähistavatele siltidele ja müügikohtade väljanägemisele.

Piirangud peaksid olema kohapeal kehtiva seadusandluse piires nii ranged kui võimalik. Näiteks Ameerika Ühendriikides võib taolise piirangu vastu argumenteerida sõnavabaduse alustel. Samas kehtivad sellisele sõnavabadusele, mida USA Ülemkohus on teatud piirini laiendanud ärilisele sõnavabadusele, mitmesugused reeglid ja piirangud.“

Huvitaval moel tehakse NFIA veebilehel konkreetselt samast sõnavabaduse teemast juttu. Teatmiku „Blueprint…“ leheküljelt 114 (vt ka käesoleva artikli neljandat punkti allpool) leiab pikema ja üksikasjalikuma arutelu teemal, kuidas selline keeld konkreetselt kanepi puhul kehtima peaks.

2. Trahvimaks kanepitöösturitele, mis on seda suurem, mida suurem on alaealiste tarvitajate määr.

Jaemüüjaid, kes müüvad alaealistele, nagu ka selliste müüjate tegevuse mahitamiselt tabatud tootjaid tuleks karistada mitmesuguste meetmetega trahvidest ja müügiloa kaotusest kriminaalkaristuseni. Samas oleks ebaõiglane trahvida üleüldise lisamaksuga seaduslikke tootjaid ja jaemüüjaid, kes oma kohustusi seaduse ees täidavad. Alkoholi- ja tubakapoliitika raames pole selle ettepaneku illustreerimiseks ilmset võrdväärset näidet tuua. Hoolimata sellest, et enamasti nähakse maksustamises võimalust tarbijat tootest eemale peletada ja/või tarvitajate pealt tulu teenida, kujutavad (aktsiisi)maksud (mida mõnel pool nimetatakse „patumaksudeks“) endast midagi analoogset. Teatmik „Blueprint…“ kutsub müüjaid siiski üles „jagama vastutust selles osas, mis puudutab müügikoha vahetu ümbruse heakorda, prahi mahaloopimist ja jõustamiskulutusi lähikonnas“.

3. Kanepi lubatavus seadusega peatatagu automaatselt, kui alaealiste kanepikasutajate osakaal ületab teatud piiri.

Eeldatavasti ei leia NFIA, et teatud tarvituspiiri ületamisel tuleks ka alkohol keelustada! Uimastipoliitika peab rajanema tõenditel selle kohta, mis ühiskonnas parimaid tulemusi annab, mitte meelevaldsetel tarbimismääradel. Tarbimise ja kuritarvitamise määrasid mõjutab eelkõige ühiskondlik-majanduslike ja kultuuriliste muutujate keerukas vastastikmõju (mille eest pole vastutav tööstus), mitte uimastipoliitika või seadusandlus. Sellest hoolimata peab „Blueprint…“ vajalikuks ettevaatusele manitsemist (lk 68):

„See [ettevaatlikku, järkjärgulist sisseviimist taotlev] lähenemine peaks vaikimisi tuginema hoiatav-ennetavale printsiibile, eriti piirkondades, kus olemasoleva poliitika raames kogutud tõendid on napid või kus on tuvastatud erilised kõrged riskitegurid. Nii eksivad uued mudelid esialgu rangemate, pealetükkivamate regulatsioonimeetmete kasuks. Ettevaatlik ja etapiviisiline lähenemine võimaldab võimalikult täpselt seirata võtmetähtsaid murepunkte nagu kättesaadavus noorukitele, ohtlikuma käitumise sagenemine või muud konkreetsed rahvatervishoiu-küsimused. Kui tekkima peaksid probleemid, saab poliitika astuda sammu tagasi, seda saab rafineerida ja kohandada, sellele võib lisada alternatiive või täiendavaid kontrollmeetmeid.“

4. „Ei“ tootepaigutusele, sponsorlusele, turundusele müügikohtades või kujutamisele meelelahutusasutustes.

Laias laastus oleme me selle poolt. Teatmiku „Blueprint…“ kanepi reguleerimist käsitlevas osas (lk 114) seisab:

„Kanepikasutus on popkultuuri paiguti juurdunud. Kanepitooted ja nendega seonduv ikonograafia on reeglina brändiprii ja üldise iseloomuga, mistõttu poleks praktiline lauskeelustada kõike, mida oleks võimalik käsitleda kanepimüügi toetusavalduse või kanepireklaamina. Lihtsam võiks olla mõistuse piires kontrollida lastele ja noortele esitlemise määra, ent sedagi oleks ülemaailmselt keeruline määratleda ja jõustada. Küll aga võiks laialdasemalt rakendada nii hea müügitava reegleid kui juba olemasolevaid üldkehtivaid piiranguid selles osas, mis puudutab uimastite — nii seaduslike kui ebaseaduslike — kujutamist noorsoomeedias ja reklaaminduses.

Alkoholi ja tubaka müügiedendusele ja turundusele kehtestatud piirangute najal saadud kogemustest õpitu on üheselt selge. Valdkonnad, kus kanepi reklaami ja müügiedenduse piiramine oleks realistlikum, on muu hulgas järgmised:

  • Müügiga ärilistel alustel tegelevate asutuste reklaam võiks olla piiratud nii sisu kui leviku osas — näiteks ainult erialaste üllitiste või ainult täiskasvanuid teenindavate meelelahutusasutustega. Tarbimispaikade müügiendenduse eesmärgil reklaamimise täielik keelamine pole realistlik. Hollandi kohvipoodidele on reklaam keelatud, ent nad teevad seda teatud piirini siiski — kehtiv keeluseadus toimib pigem mõõdukusele kutsuva mõjuteguri kui täieliku keeluna.
  • Müügikohtade välimusele ja neid tähistavatele siltidele saab kehtestada piirangud. Hollandis ei ole kohvipoodidel lubatud välimusega kanepile viidata ega kasutada väliskujunduses kanepiga seonduvaid kujutisi. Vaikimisi on sildistandarditeks kujunenud rastafari-usundiga seotud kujundid, palmilehe pilt ja sõnad „coffee shop“.
  • Reklaamikeelu saaks kehtestada teatud tüüpi varustusele, mis uimastitele viitab.“

5. Kanepitööstuse tuludest rahastatav fond tasugu legaalsest kanepist johtuvad kahjud, et neid ei peaks kinni maksma maksumaksjad.

See nõue tugineb ekslikule eeldusele, et kanepi seadustamine toob kaasa suuremad kahjud ja põhjustab suuremaid kulutusi kui illegaalne kanep — millega seonduvaid kulutusi maksumaksjad juba kannavad — ja äärmiselt kulukas jõustamistöö. Kanepitööstusele rakendatavad maksud peaksid jääma tasemele, millel tasakaalustuvad sellised potentsiaalselt vastandlikud huvid nagu maksimaalse tulu teenimine, kasutamise määrade mõjutamine ja põrandaaluse kaubanduse võimalikult ulatuslik pärssimine (vt hinna kontrollimise meetmete teemalist osa teatmikus „Blueprint…“ lk 41). Igasuguse maksudest laekuva tulu (mis turu ulatust arvestades on eeldatavasti märkimisväärne) arvelt saaks toetada tõestatult tõhusaid rahvatervishoiu-meetmeid, k.a ravi, haridust ja ennetust, ning aidata lahendada ka mõningaid problemaatilist kasutust tegelikult ajendavaid ühiskondlikke probleeme.

6. Kanepitööstust, k.a kanepi puhtust ja kangust maksustagu ja reguleerigu vastav riiklik ametkond.

Oleme nõus. On eluliselt tähtis, et tootmise ja kättesaadavuse kõiki asjakohaseid aspekte kontrolliks riiklik ametkond või ametkonnad. Konkreetselt puhtuse ja kanguse kohta ütleb „Blueprint…“ järgmist (lk 113):

„Aktiivsete koostisainete suhtelise sisalduse alusel peaks piiratud olema kanepi taimsete saaduste või vaigu kangus (s.t THC- [tetrahüdrokannabinooli] ja CBD- [kannabidiooli] sisalduse suhtarv). Kehtestada tuleks maksimaalne ja minimaalne protsent.“

7. Kasvatajate, hulgi- ja jaemüüjate litsentseerimine — kanepit müüdagu ainult vastava litsentsiga jaemüügikohtades, kus ei pakuta muud kaupa.

Oleme nõus müügikohtade range litsentseerimisega, ehkki kujutame muu hulgas ette Hollandi stiilis “kohvipoode”, mis võiksid lisaks müüa toitu ja mittealkohoolseid jooke. Teatmikust “Blueprint…”:

“Elementaarsed mudelid hõlmaksid mitmesuguseid litsentseeritud müügi vorme kas pruukimiseks müügikoha ruumes või kaasavõtmiseks — need sõltuksid allpool visandatud piirangutest, välistamata võimalikku apteegimüügi-mudelit.

Reguleeritud turu mudel (vt lk 27) võib olla sobivaks vaheastmeks seadusliku varustus-infrastruktuuri ja müügikohtade rajamisel. Iga regulatiivorgani peaülesanne peaks olema pakkumise haldamine eesmärgiga takistada bränditoodete esilekerkimist ja piirata igasugust kasumist ajendatud turundus- ja müügiedendustegevust.”

Blueprint…” käsitleb ka seda, kuidas uue juriidilise süsteemi raames korraldada vältimatut väikekasvatamist enda tarbeks (lk 214).

8. “Ei” uimas juhtimisele — kanepi mõju all juhtidele ja kaassõitjatele olgu sõidukisse sisenemine keelatud.

Oleme nõus, et mitte keegi, kelle organismis leidub sooritust pärssival määral ükskõik millist uimastit, ei tohiks istuda rooli — ja tõtt-öelda ei ole ükski uimastiseaduste reformimise pooldaja kunagi vastupidist väitnudki. Samamoodi nagu alkoholi puhul, peab seadus ütlema, kui suur on vastav kogus — seni vaieldakse, kas see peaks olema null (ning reeglid on riigiti/piirkonniti erinevad). Kanepiga kaasnevad mõned tehnilised probleemid, kuna erinevalt alkoholist on see organismis tuvastatav veel pikka aega pärast sooritust pärssiva mõju täielikku taandumist. Kuni neid probleeme veel lahendatakse, võib sooritusvõime mõõtmine (võimalik, et koos konventsionaalsete uimastiproovide võtmisega) olla kõige tõhusam meede. Antud valdkond on alles arenemisjärgus, kusjuures arengut peaksid suunama tõendid selle kohta, millised meetmed on uimastiuimas juhtimise ja selle negatiivsete tagajärgede pärssimisel tõhusad.

Uimasteid manustanud kaassõitjate keelustamisega me nõus ei ole, kusjuures ka NFIA ise ei esita sellele nõudele mingisugust põhjendust. Taolise seaduse jõustamine võib osutuda võimatuks — kas vastutus kaassõitjate mitteuimastatuse eest langeks juhile? Kuidas jääb busside, rongide ja lennukitega?

9. “Ei” uimas töötajaile ja õppureile — need, kelle organismis on kanepit, ärgu ilmugu tööle ega kooli.

Mitte keegi, eriti mitte vastutusrikkaid ohutusalaseid kohuseid täitev inimene ei tohiks käia tööl või koolis sooritust pärssiva määrani uimastatud seisundis, ent olukorda tuleks kõiki aineid (kaasa arvatud alkoholi) järjekindlalt arvesse võttes kontrollida kehtivate tavade, töövõtu- ja muude lepingute kaudu. Liiga pealetükkivate uimastitestimisrežiimide juurutamise suhtes, mis ei keskendu soorituspuudele — ja on üldiselt osutunud õigustamatuteks ja mittetõhusateks —, manitseksime pigem ettevaatusele.

10. Kehtima jäägu suitsetamiskeeluseadused — kõikjal, kus on keelatud tubaka suitsetamine, olgu keelatud ka kanepi tarvitamine.

Oleme nõus (vt lk 61) — ehkki mõistlik oleks kehtestada spetsiifilised erireeglid selles osas, mis puudutab mittesuitsetatava kanepi pruukimist.

Veel kaks klauslit, mis peaksid lapsi kaitsma juhul, kui USA Kongress otsustab kanepi legaliseerida.

11. Kanepit kontrolligu FDA. Kontroll kanepi üle kuulugu USA toidu- ja ravimiametile, nagu neile praegu kuulub kontroll tubaka üle.

Oleme nõus. See tundub mõistlik — juhul, kui ei asutata spetsiaalset kontrollagentuuri, nagu pakutakse kuuendas punktis.

12. Tervishoiuministeerium peab koostama aruande seadustatud kanepi mõjude kohta.

Oleme nõus, ainult et osana palju laiemast, uimastite suhtes nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasemel omaksvõetud hoiakute kõigi aspektide pideva tõenduspõhise hindamise protsessist.

* * *

Niisiis…

…põhimõtteliselt oleme me täielikult või osaliselt nõus enamikuga NFIA välja pakutud regulatiivsetest meetmetest, millest mitmed võiksid vabalt pärineda ühenduse Transform Drug Policy Foundation teatmikust “Blueprint for Regulation”. Küsimus, kas NFIA ettepanekute koostajad on neid lugenud või mitte, pole oluline; tegelikult annab meie üllitist lugemata samadele järeldustele jõudmine lootustandval moel märku sellest, et kui inimesed uimastite reguleerimist mõistlikult vaevad, kalduvad nad jõudma ühesugustele järeldustele. Käesolevat kampaania-algatust toetab aga tõesti hulk mõistlikke inimesi.

Jääme ootama siiraid püüdlusi leida sellist ühisplatvormi, mida kõik uimastite korralikust reguleerimisest huvitatud rühmitused ja indiviidid saaksid ükskõik millises keelustamisjärgses maailmas toetada.

* * *

Vaata ka:

Advertisements