Delfi, 04.08.2010

Hulk aega tagasi tuli Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak välja humaanse mõttega lõpetada õnnetute narkoinimeste vanglatesse toppimine ja ka muidu represseerimine (Postimees 07. juuli 2009).

Nagu oligi arvata, vallandas see mõte ühiskonnas tõelise hüsteeria. Küll toodi repressioonide õigustuseks meie kaitsetuid lapsi, küll heroiinist läbi imbunud inimvaresid. Üksteise võidu hakkasid arvamusliidrid tegelema narkotondi suureks puhumise ja mõtte välja käinud professori mõnitamisega. Oli kole kuulata/lugeda, kuidas muidu mõistlikud inimesed hüsteerias tobedusi suust välja ajasid.

Hirmul on teadagi suured silmad. Kesk- ja vanemaealised kodanikud kannavad endas veel nõukogude aegset narkoteemalist ajupesu. Nooremate teadvust mürgitab tihti USA juhitud narkovastane propaganda, kus taas põhirõhk ehtameerikalikult võimsal rusikal ja vaenlase jõuga purustamisel. Paraku pole sada aastat repressioone andnud mingit tulemust peale tuhandete vanglates hävitatud elude.

Narkootikumidest on suudetud maalida paljude jaoks nii kole tont, et kardetakse isegi teadmisi nende kohta. Hirm on aga halb nõuandja. Nii võtavadki avalikult sõna inimesed, kes ei tee vahet heroiinil ja kanepil, erinevate ainete toimespetsiifikast rääkimata. Ükskõik millisest teadvust muutvast ainest rääkides viirastub inimestele pilt tuhkhallist, raha varastavast viimase astme heroiinikust, kes ootab veel ainult oma „kuldset süsti”, et sellest maisest hädaorust pääseda.

See on kole pilt ja selline pale on narkomaailmal kahtlemata olemas. Aga on ka teine pool. See, mida on kasutanud kõik rahvad suheldes tseremooniatel oma jumalatega, see pool, millele on üles ehitatud kogu tänapäevane kultuur. Ilma narkootikumideta poleks meil ei The Beatlesit ega Elvis Presleyt. Ei Jack Kerouac’i ega Allen Ginsbergi. Ja viimaks pole tähtsusetu ka asjaolu, et tuntud psühhiaater Stanislav Grof ravis enne aine ärakeelamist LSD abil terveks kümneid tuhandeid psüühikahäiretega patsiente.

Pikaajaliste usaldusväärsete uuringutega on tõestatud, et psühhedeelne kogemus omab positiivset mõju inimese olemisele isegi kolmekümne aasta järel ja seda kogemust kogenud inimese elu on keskmiselt olnud edukam ja õnnelikum, kui vastava kogemuseta kodanikul. Positiivset rida võiks jätkata veel pikalt, aga mitte see pole mu meelest põhiline.

On selge, et meelemürkidel on omad suured ohud, aga ka suured edud. Oluline on see, kuidas riik suhtub oma kodanikesse. Kas neid võetakse nagu vastutusvõimetuid lapsi või suhtuvad valitsejad oma alamatesse nagu otsustusvõimelistesse täiskasvanud meestesse ja naistesse. Ma pole elus kohanud ühtegi inimest, kes ütleks, et jah, mina vajan narkootikumide keelustamist, muidu teen enesele viga. Küll olen näinud aga sadu ontlikke kodanikke, kes on väga varmad otsustama, mida teistele lubada võib ja mida mitte. Enamasti puudub neil moraalijüngritel väikseimgi teadmine teemast.

Vilde raamatust „Külmale maale” mäletame veel kõik, kuidas Väljaotsa Jaani peeti vargaks seni, kuni ta lõigi ausale elule käega. „Pole ju mõtet aus olla, kui keegi nii kui nii ei usu,” arvas Jaan. Sama lugu on meie ligimesega. Kui riik ikka järjekindlalt suhtub meisse kui ajudeta massi, keda tuleb kõikjal keelata ja käskida, siis selliseid inimesi me kasvatamegi.

Narkoküsimus ei ole minu meelest mitte niivõrd küsimus mingi aine kahjulikkusest või kasulikusest, vaid see on küsimus elementaarsest ligimese austamisest. Meil on kohustus uskuda, et meie kaaskodanik on sama tark ja täiskasvanu, nagu oleme me ise, või veelgi parem. Kui me inimesi sellise pilguga vaatame, siis hakkavad meie lapsed sellisteks ka kasvama. Kuniks me seda ei julge, vajume me jätkuvalt infantiilse vastutusvõimetuse sohu, sest sellise me ju ise usume maailma olevat.

Ma mõistan, et esimesed sammud on rasked – isegi väga rasked. See on nagu hüpe eikuhugi – täielikku teadmatusse. Inimest hirmutab ju kõik, mida ta ei tunne, aga mõelge sellele, et paarsada aastat tagasi mädanesid kõledates vangikongides tavalised vaimuhaiged. Sama teeme me tänastele narkomaanidele, kes muudetakse halastamatult kriminaalideks ja pagendatatakse vanglaseinte vahele.

Vägivald sünnitab paraku ainult vägivalda ja lõpuks, mis see narkomaaniagi muud on, kui vägivald – vägivald enese vastu. Viha, mis on alguse saanud armastusvõimetutest, hoolimatutest, või isegi vägivaldsetest vanematest keeratakse psüühika poolt enese vastaseks agressiooniks. Nii me sünnitame ise neid õnnetuid, kes nõela otsast ära ei saa. Aga see on nende ainus võimalus olemas olla. Muidu on liiga valus. Mis õigusega me neid siis vangi saadame?

Tihti küsitakse, kas meie ühiskond ikka on valmis selliseks radikaalseks sammuks, nagu seda on narkootikumide dekriminaliseerimine. Enamasti ei näita see küsimus küll midagi muud peale küsija enda hirmu tundmatu ees.

Mina usun, et me oleme valmis. Vähemalt mina olen. Ma julgen usukuda, et minu kaasmaalane on valmis ise vastutama oma valikute eest ja et tal on õigus teha ka valesid valikuid, sest kes olen mina kohut mõistma, mis on vale ja mis õige. Ma olen valmis üle elama ka ajutise tarbimise tõusu, mis võib kaasneda esimese vabanemise vaimustusega. Aga see möödub ja maailma kogemus on näidanud, et meelemürkide tarbimine keelamisest ikka pigem suureneb, kui et väheneb.

Ma olen elus narkootikumide varjupoolega piisavalt kokku puutunud, et teada, millised ohud seal valitsevad. Olen kaotanud väga lähedasi inimesi. Aga see kõik ei anna mulle õigust teist inimest hukka mõista ja talle tema valikuid ette kirjutada.

Ma väga loodan, et me õpime üksteist natuke rohkem usaldama ja võtame ühiselt vähemaks neid ahelaid, mida oleme eneste üle heitnud puhtalt oma hirmude tõttu teise inimese ees.

//

Advertisements