Esiteks pean kohe ära märkima, et ma ei ole spordi ja spordimeediaga sina peal ning satun spordisaateid kuulama valdavalt juhuslikult. Sama oli lugu ka selle nädala teisipäeval, kui Raadio Kuku eetrist küündis mu kõrvu omapärane saateformaat “Mehed ei nuta!”. Kuna see oli minu jaoks esimene kord saadet märgata, ei oska ma öelda, kas see oli tüüpiline või olümpiaga seoses eriline, ent laias laastus paistab olevat tegu püüdega liita Rahva Oma Kaitse laadset pila viimatiste spordisündmuste kajastuse ja analüüsiga. Võimalik, et välislähetus ajas spordireporterid ülemeelikusse tujju, kuid igaüks, kes saadet kuulab, saab kiiresti aru, et vähemalt kaks kolmest kajastajast ei ole sajaprotsendiliselt kained.

Ärge saage minust valesti aru, ma ei heida seda neile ette. Isegi kui FM-eetri täitmine joobnud läminaga pole üldiselt Kuku modus operandi, on sellega edukalt katseid teinud mitmed muud jaamad, ning kui mõned uljamad napsitajad väikest osa Eestimaa rahvast pahandavadki, nagu juhtus näiteks eelmise Eurovisiooni lauluvõistluse finaali ajal pudeldatud naudingutega liialdanud Juure ja Kivirähuga, annab suurem osa meist neile jogased vembud andeks, sest nii nagu kanepitemp on Eesti rahvustoit, on purjuspäi lollitamine ja selle üle hirnumine Eesti rahvusmeelelahutus.

Mida siinkommenteerija aga niisama lihtsalt andestada ei saa, on suhtumine, mida saatemeeskonna rohkem kreenis osa ilmutas seoses ühe teise, alkoholist vähem juhmistava, vähem ohtliku, ent Eestis seni paraku ebaseadusliku uima-ainega. Refereerigem:

Tarmo Paju (Tallinnas, kaine): Üle-eelmisel nädalavahetusel toimus Simpel Sessioni nimeline rula- ja trikirattavõistlus. Pärast võistlust ilmus Eesti meediasse ka uudis, et rulasõidu võitja prantslane Adrien Bulard jäi enne autasustamist vahele politseile ja tema taskust leiti kanepit. Peep, olgem ausad, see on suhteliselt tore uudis su jaoks.

Peep Pahv (Vancouveri lähistel Whistleris hotelli baaris, pehmel keelel): See on nagu vesi minu veskile selles suhtes, et see kinnitab loomulikult, et ma olen absoluutse tõe esindaja ja ma tean kõikidest asjadest kõike. Ma olen kogu aeg rääkind, et see igas’te rulatajate ja trikiratturite ja muude kottpükside võistlus — see ongi üks mõnuainete tarvitajate paraad, et seal nagu päris spordiga ei ole midagi pistmist. Ja nüüd saigi see nagu absoluutset kinnitust ja rohkem see küsimus minu arust enam arutamisele ei kuulugi.

Jaan Martinson (Whistleri baaris, pehmel keelel): Aga huvitav, et kui nüüd selle Simpel Sessioni eel öeldakse, et narkokoer hakkab kogu aeg võistlejate vahel jalutama kogu võistluse ajal, ma arvan, et ühtegi rulasõitjat ei tule siia kohale.

Tarmo Paju: Ma nii palju täiendaks veel siitpoolt, et selle võistluse sihukene moto üldsegi või reklaamlause, mida siin päris mitmes kohas rippus isegi plakateid üleval, oli…

Jaan Martinson: “Rohkem kanepit!”

Tarmo Paju: Ei. “Ei narkootikumidele, jah spordile!” oli üks bänner, mis seal üleval rippus, ja siin ka üks kuulsamaid rulamehi üldse läbi aegade, Ryan Sheckler, andis intervjuu, kus pealkirjas, mis sealt välja jõudsid sellest intervjuust, olid ka, et narkootikumid on halvad ja ärge neid proovige, ja nii edasi. Ja ma mäletan, et kui veel…

Peep Pahv: Ise pühkis samal ajal valgest purust ninaesist!

Tarmo Paju: Kui meil Õhtulehe meelelahutusreporter käis nende ühte pidu kajastamas, õigemini pildistamas, fotograaf, siis seal oli ka need VIPud olid kõik kohal, meeletu pidu loomulikult käis, aga kõik mehed, kui neid pildistada üritati, siis palusid, et ärge mitte mingil juhul seda tehke, et mul sponsorid on olemas ja nemad ei taha ja nii edasi, nii et tundubki, et see on selline naljakas ala, kus, ütleme, ala juhid ja sellised asjad üritavad panna mingisse ohjesse kõiki neid metsikuid tüüpe, kes seda ala teevad, ja üritavad seda rohkem nagu spordi poole suunata, et see oleks nagu tõsine sport…

Peep Pahv: See ei ole tõsine sport!

Tarmo Paju: …aga miskipärast need noored ei taha nagu alluda eriti.

Eestis ei ole kanepi ja muude illegaalsete mõnuainete tarvitamine sportlaste seas seni veel kujunenud probleemseks mustaks pesuks, mida avalikkuse ees mõnuga küürida, nagu seda teeb juba aastakümneid näiteks USA meedia. Mis aga ei tähenda, et ei tarvitata või et meedia esimesel võimalusel selle kallal hambaid teritama ei tormaks.

Heakene küll, tsiteeritud jutt on esialgu pärit siiski satiirisaatest ning elukutseline meedianarr ei pea oma avaldustes olema vastutustundeline, ent, nagu öeldakse, in vino veritas. Purjus spordiajakirjanik paistab tõsimeeli arvavat, et kanepipruukimine tühistab iga spordiala usaldusväärsuse. On’s võistlused ujumises, Ameerika jalgpallis, lumelauasõidus, kriketis, poksis, korvpallis, kulturismis, jalgrattasõidus, maadluses ja pikamaajooksus — vaid mõnedel aladel, milles edukate sportlaste hulgas on esinenud ja kahtlemata esineb praegugi kanepitarvitamist — nüüdseks pelgad “mõnuainete tarvitajate paraadid”? Spordiajakirjanikul, kes tõesti nii usub, on aeg uut tööd otsima hakata või orienteeruda ümber narkoparaadireporteriks, sest alasid, mille mõni meister kanepit poleks tarvitanud, võib üles lugeda ühe käe varvastel.

Kahjuks on taoline pinnapealsus, valgete pulbrite samasse patta toppimine suhteliselt ohutu kanepiga, lahmiv ja mõtlematu parastamine ning üleüldine jäik tagurlus igas uimasteid ja nende juriidilist staatust puudutavas küsimuses Eesti meedia jaoks pigem normiks kui erandiks. Samal ajal kui tuhanded sportlased, olgu nad ekstreemratturid, hokimängijad, judokad või murdmaasuusatajad, on kanepit alkoholile eelistades langetanud tervislikuma ja ohutuma valiku, teevad rahvatüürijad ja võimutäiturid kõik selleks, et suunata neid eemale suhteliselt leebest alternatiivist ebameeldivama ja kahjulikuma uimasti — alkoholi — poole.

Vähesed kodanikud on oma tervislikust seisundist, keha füüsilisest vormist ja vajadustest teadlikumad kui profisportlased. Asjaolu, et mõnedki neist üliteadlikest inimestest, oma ala tippudest, näevad ravimtaime-mahvis tõhusat, vähem kahjulikku alternatiivi legaalsetele lõõgastitele, on enam kui kõnekas.

Arvan, et peaksime võtma eeskuju edukatest sportlastest Adrien Bulardist ja Ryan Shecklerist, mitte välismaal ennastunustavalt lakkuvatest ja lällutavatest spordireporterikõridest.

Samas jääb muidugi võimalus, et spordikauge meediatarbijana ei tea ma kõiki fakte. Võib-olla on enesehävituslike aladega tegelevad ekstreemsportlased tõesti paadunud narkomaanid, kes, kanepipläru hambus, ühe käega heroiini ja teisega spiidi ninna või veeni suruvad — võib-olla on pisut napsitanud ajakirjanikel siiski õigus ning Simpel Session kitsamalt ja trikisport laiemalt pole mingi õige sport, vaid pelk ettekääne pöörasteks uimastibakhanaalideks. Ootan asjatundjate kommentaare.

Advertisements