Postimees, 27.07.2009
Aime Jõgi

Narkootikumide legaliseerimise ettepanek on ajanud lapssõltlaste ravijatel juuksed püsti. Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku lasteosakonna töötajad on sellele kategooriliselt vastu.

Psühhiaatriakliiniku töötajad ütlevad, et kui neid töös noorte sõltlastega midagi veel üllatab, siis see, kui kergesti saavad alaealised kätte alkoholi ja sigaretid. Ometi peaks seadus selle võimatuks tegema. Elu näitab, et ei tee.

«Lapsed oskavad Tartus loetleda järjest poode, kust alaealistele kõike müüakse, samuti nimetada ööklubisid, kuhu sissesaamine ei ole neil probleem,» räägib lasteosakonna sotsiaaltöötaja Kairi Nool.

Kui nüüd ka narkootikumid, olgu pealegi, et jutt käib kanepist, täiskasvanute maailmas seadustada, siseneb see rohi jõuliselt laste mängumaale.

Alkoholi tarbimist suudavad lapsevanemad ja pedagoogid märgata ja selle kasutamisel mingilgi viisil kontrolli peal hoida, kanepisõltuvuse äratundmisel jäädakse aga ilmselt hätta.

Psühholoog Katrin Pruulmann märgib, et tegelikult ei ole kanep lastele enam ammu uudis. Lasteosakonnas on teema üleval olnud 15 aastat. «Kui kanep seadustada, läheb olukord hullemaks,» on ta veendunud ning põhjendab seda laste ja teismeliste loomupärase omadusega ruttu täiskasvanuks saada.

«Nad igatsevad teha kõike, mille puhul neile tundub, et see kuulub täiskasvanu elu juurde,» ütleb Katrin Pruulmann. «Kui me hakkame aktsepteerima kanepit, annab see lastelegi äraproovimiseks vaat et mingi kaudse õiguse.»

Kimpus emad-isad

Üks lapsevanemate uskumusi on teatavasti see, et täiskasvanu pakub oma lapsele alkohoolset jooki ise põhjendusega, et las ta proovib selle kodus ära, siis ei pea ta seda uudishimu pärast kusagil mujal tegema.

Arvatakse, et lapsele alkohol ei maitse, ning edaspidi usaldatakse teda lootuses, et ta ütleb alati «ei». Psühhiaatriakliiniku lasteosakonna õde Sirje Bunder hoiatab, et see on väga petlik lootus. «Sageli alkohol just maitseb,» teab ta. «Eriti nüüd, mil suur osa jooke maitsevad nagu limonaadid …»

Siit edasi mõeldes pole enam võimatu silme ette manada pilti, kuidas täiskasvanud koos oma lastega prooviks kanepit tõmbavad. Ka juhutarvitamise tagajärjed on aga ettearvamatud.

Psühholoog Katrin Pruulmann lisab, et üks ohukoht on vanemate enda hirm olla lapse meelest liiga range ja mõistmatu ehk halb lapsevanem. Range järelevalve oleks nagu noore isikupära ja õiguste piiramine. Parema meelega räägitakse nn vastastikusest usaldusest. Ja tegelikult ei oma paljud töölkäivad vanemad oma laste elust sugugi adekvaatset pilti.

Ühest väga olulisest teemast räägivad psühhiaatriakliiniku töötajad veel. Lapssõltlase raviks jääb 20 järjestikusest haiglapäevast väheks – enamat haigekassa praegu ei võimalda. Järgneb küll ambulatoorne ravi, kuid nii mõnigi laps ei ilmu enam korralistele visiitidele ja kaob meedikute vaateväljast.

Lõuna-Eesti keskuseta

«Eestis on ainult kaks lapsnarkomaanidele mõeldud rehabilitatsioonikeskust – üks on Tallinnas, teine Ida-Virumaal,» ütleb Pruulmann. «Tallinnas tegutsevat nn Erki Korbi turvakeskust finantseerib Tallinna linn ja seal on järjekord Tallinna noortest ukse taga pikk.

Ida-Virus olevasse rehabilitatsioonikeskusse ei taha Lõuna-Eesti lapsed minna peamiselt keele ja võõra kultuuri pärast.»

Pruulmann muretseb, et ühestki arengukavast pole veel näha, et ka Lõuna-Eestis kavatsetaks hakata sõltuvusprobleemidega lastega tegelema.

Sõltuvusprobleemist ei vabaneta niisama lihtsalt pärast 20-päevase ravi lõppu. Tegelikult on sõltlasel toetatud ja n-ö valvatud režiimi vaja 6 kuni 12 kuud. Alles siis hakkavad tekkima uued harjumused, uus mõtteviis ja uus elukvaliteet.

Küsimuse peale, kui palju on Lõuna-Eestis lapsi, kes sellist keskust vajavad, ei oska psühhiaatriakliiniku spetsialistid vastata. Pigem rohkem kui vähem, arvavad nad.

«Tegeleme siin ju vaid nendega, kelle eest keegi seisab, kelle probleemi on märgatud. Meil puudub tegelik ülevaade,» vastab ta. «Pealegi on isikuandmete range kaitse statistikapidamise selles konkreetses valdkonnas lünklikuks teinud.»

Ja lõpuks – sõltlasest laps ei satu psühhiaatriakliinikusse ravile enamasti mitte kunagi ühe probleemi pärast. Sinna satub muserdatud hing, millesse on oma jäljed jätnud kümned halvad ja veel halvemad faktorid.

Advertisements