Terve mõistuse sündikaat, 27.07.2009

Mõne nädala eest ajakirjanduses lahvatanud mõttevahetus Eesti narkopoliitika teemal näib olevat juba vaibumas, kuid vajaks tegelikult jätkamist, sest tõsise ja korralikult argumenteeritud diskussiooni asemel on seni domineerinud emotsionaalne ärapanemine, pealiskaudsus, rumalus ja sulaselge demagoogia, mis näitavad kõike muud kui tervet mõistust, kuigi just terve mõistus ja kaine meel on see vundament, millele peaks olema rajatud igasugune poliitika.

Probleemide lahendamiseks tuleb need kõigepealt määratleda: mis on see, mis meile muret teeb?

Kanepist rääkides jõuab keegi lõpuks alati välja selleni, et kanepist saab valmistada seda, teist ja kolmandat ning selle kasutamine meelemürgina oli vaid ettekääne, millele toetudes mõned suured keemiafirmad tegid eelmise sajandi algupoolel tugevat lobitööd, et tõrjuda oma ärihuvidest lähtudes turult välja tööstuskanep. See probleem on meil juba lahendatud. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt on keelatud kanepi kasvatamine narkootilise aine valmistamise eesmärgil, kuid tööstuskanepit võib Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika nõuetele vastavalt kasvatada ning Eestis seda aina enam ka tehakse.

Osa rahvast näib tundvat suurt muret selle pärast, et riigil jäävad maksud saamata. Praegusel ajal oleks seni väljaspool seadust toimuvalt narkokaubanduselt kogutav taks ju riigieelarvele tõesti kobedaks täienduseks, kuid mulle isiklikult tundub see narkopoliitikast rääkides teise-, et mitte öelda kolmandajärgulise probleemina. Ühesõnaga: ebaoluline.

Mõned suured liberaalid leiavad, et riik peaks laskma asjadel minna juba põhimõtte pärast täieliku isevoolu teed, kuid see on selline abstraktne ja idealistlik argument, millega ei ole tänases reaalses maailmas suurt midagi peale hakata. Kõlbab ainult filosofeerimiseks.

Milles seisneb siis see häda, mis meie ühiskonda laastab?

Lühidalt: ebaseaduslike meelemürkide üha laialdasem ja aina varasem kasutamine kahjustab rahvastiku tervist ning nendega on seotud oluline osa kuritegevusest.

1. Küsitluste kohaselt oli 1995. aastal mingit narkootilist ainet proovinud 7%, 1999. aastal 15%, 2003. aastal 24% ning 2007. aastal 30% (neist 62% poisid ja 38% tüdrukud ehk 37% poistest ja 23% tüdrukutest) 15-16-aastastest üldhariduskoolide õpilastest. Valimist jäid välja kutsekoolide, õhtukoolide ning erikoolide õpilased, samuti noored, kes on koolist välja langenud. 2007. aastal oli 27% tarvitanud kanepit, 5.7% ecstasy’t, 3.8% amfetamiini, 2.9% cracki, 2.7% LSD-d, 2.1% kokaiini, 1.3% heroiini jne.

Kui võrrelda kahe viimase küsitluse tulemusi, siis on ecstasy ja amfetamiini puhul märgata kasutajate noorenemist, kanepitoodete puhul on tendents vastupidine. Kui 2003. aastal oli enam kui 60% proovinud ebaseaduslikest meelemürkidest esimesena kanepit, siis 2007. aastal olid sellega alustanud vähem kui pooled. Esimene ebaseaduslik uimasti saadakse enamasti (81%) sõpradelt ehk nende kaudu. 60% õpilastest tunnistas, et nende sõbrad on tarvitanud või tarvitavad regulaarselt marihuaanat, 34% märkis sama ecstasy kohta.

Kõige vähem kalduvad meelemürke tarvitama need noorukid, kes loevad raamatuid, kõige rohkem aga need, kes käivad pidudel ja baarides. Peaaegu iga päev sõpradega õhtuti pidudel ja baarides tolgendavatest noortest 48% oli proovinud 2007. aastal ka mõnd ebaseaduslikku meelemürki. Üldjuhul algab meelemürkide tarvitamine alkoholist ja tubakast, mitte kanepist või mõnest teisest täiesti keelatud uimastist.

2. Eesti on Euroopa Liidus esikohal süstivate narkomaanide osakaalult, neid oli paari aasta eest hinnanguliselt 14 tuhat. Vähemalt 2.4% Eesti 15-44-aastasest elanikkonnast on süstivad narkomaanid. Meie süstivad narkomaanid on üldiselt suhteliselt noored ja vähese haridusega ning kasutavad sageli väga kangeid aineid, peamiselt fentanüüli ja amfetamiini. Uimastitest põhjustatud suremus on Eestis suurem kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. Fentanüülimürgitus on viinud hauda juba sadu noori inimesi.

2007. aastal läbiviidud uuring näitas, et enne täisealiseks saamist alustas süstimist 41% Tallinna ja 46% Kohtla-Järve narkomaanidest. 76% kuni 24-aastastest süstivatest narkaritest oli tarvitanud narkootikume enne süstima hakkamist mõnel muul viisil. Ligikaudu pooled süstijad on HIV-positiivsed, neist paljud ei ole sellest ise teadlikud. 2006. aastal diagnoositi Eestis uimastisüstimisega seotud uusi nakkusjuhte 142 miljoni elaniku kohta (võrdluseks, et Vene Föderatsioonis oli neid hinnanguliselt 78.6).

3. Eestis registreeriti eelmisel aastal 1558 narkootikumidega seotud kuritegu, neist 73% oli seotud suure koguse narkootikumide vahendamisega ning 19% väikese koguse ebaseadusliku käitlemisega. Lisaks registreeriti 6113 väikese koguse omamise või tarvitamisega seotud väärtegu, mida oli 25% rohkem kui 2006. aastal. Valdava osa narkokuritegudest panid eelmisel aastal toime 18-29-aastased; alaealisi oli 9%, kuid nende arv ja osakaal on viimastel aastatel järjepidevalt kasvanud. Juba tervelt 4/5 vanglates alustatud kriminaalmenetlustest käis narkokuritegude kohta.

2008. aastal konfiskeeriti 91.9 kilo kanepit ja selle produkte, seda oli 88 kilo rohkem kui 2007. aastal, ning amfetamiini konfiskeeriti 52.6 kilo, seda oli 43 kilo rohkem kui 2007. aastal. Uue narkootilise ainena ilmus khati, mille ergutavaid lehti mäluvad ja levitavad peamiselt somaallased. Seda leiti Tallinna lennujaamas neljal korral kokku 44 kilo.

Ühe peamise trendina toodi eelmise aasta kohta käinud aruandes välja see, et tekkis suhteliselt palju üksiküritajatest narkokurjategijaid, kellel puudusid kuritegelik minevik ja kuritegelikud sidemed. Samas pöörasid narkokurijategijad oma tegevuse maskeerimisele suuremat tähelepanu, näiteks kasvas peidikute ja suurema hulga vahemeeste kasutamine.

4. Paljudes Lõuna- ja Lääne-Euroopa riikides on praegu kõige sagedamini tarbitav stimulant kokaiin ning selle kasutamine kasvab ka Eestis, kus see on olnud seni suhteliselt vähe levinud meelemürk. Juba 2007. aastal täheldati heroiini tagasitulekut. Viimastel aastatel on järsult tõusnud kanepi ja kokaiini hind. Turule tuleb järjest uusi narkotooteid, mida riik järjest keelustab, kuid mis leiavad sellele vaatamata järjest kergemini tee tarbijateni. Viimastel aastatel aina enam ka veebipoodide vahendusel .

Narkovastase võitluse perspektiivitusele selle senisel kujul juhtis juba 1970-ndate aastate alguses tähelepanu Milton Friedman. Majanduslikud argumendid on väga selged. Et narkootikumid on ebaseaduslikud, siis on see muutnud nendega kauplemise riskantseks, kuid just selle tõttu väga tulusaks äriks. Kui need legaliseerida st. narkokaubandus riigi järelevalve alla võtta, siis kukuks hind kolinal ja diileritel kaoks motivatsioon turu sissesöötmiseks ehk sõltlaste tekitamiseks. See puudutab eriti kangeid narkootikume.

Kui praegu ostetakse üldiselt kindlate diilerite käest, sest asi on ebaseaduslik, kellel on majanduslik huvi, mida tõukab sageli tagant isiklik sõltuvus, tekitada endale juurde uusi sõltlasi, siis narkootikumide legaliseerimise korral see ahel murduks. See tähendab, et legaliseerimine võib tegelikult vähendada nii kangete narkootikumide tarbimist kui ka kättesaadavust, sest mitte senise poliitika kiuste, vaid just selle tõttu tekkinud turu ärakukkumise korral väheneks ka pakkumine.

Et narkokaubandus on ebaseaduslik, siis tekitavad selles liikuvad suured rahad korruptsiooni. Samas on õiguskaitseorganid sunnitud kulutama arvestatava osa vahenditest narkovastasele võitlusele ning nende kuritegude lahendamisele, mis on sooritatud sõltlaste poolt, kes vajavad raha narkootikumide ostmiseks. Narkootikumid on kallid, sest need on ebaseaduslikud. Mida enam nende vastu võidelda, seda kallimaks need muutuvad. Mida kallimaks need muutuvad, seda enam ahvatlevad need inimesi tegelema narkokaubandusega ja seda enam sooritavad sõltuvuse rahastamiseks kuritegusid (röövimisi ja vargusi) narkomaanid, kes ei suuda vajalikku raha seaduslikul teel kusagilt hankida. Ühtlasi tõukab senise kauba kasvav hind tagant innovatsiooni uute narkotoodete väljatöötamisel (crack leiutati, sest kokaiin muutus liiga kalliks jne.). Suletud ring.

Selle lihtsa majandusliku loogika tunnistamine ei aita meid aga kuigivõrd edasi, sest Eesti on tihedalt seotud ülejäänud maailmaga ja moodustab sellest vaid väikese osa. Isegi kui nõustuda sellega, et narkootikumide täielik legaliseerimine tõmbaks tugevalt pidurit nii organiseeritud kuritegevusele kui ka tavalisele tänavakuritegevusele, tooks sellise sammu astumine vaid ühes riigis endaga kaasa palju negatiivseid tagajärgesid teistest riikidest saabuvate narkariparvede näol, kes narkootikumide tunduvalt madalama hinna tõttu siia ümber võivad asuda. Lisaks üritaksid kuritegelikud võrgustikud kasutada Eestit sellisel juhul tõenäoliselt tugibaasina teiste riikide varustamiseks meelemürkidega.

Narkootikumide legaliseerimine saaks toimuda ainult läbi liikmesriikide tiheda koostöö terves Euroopa Liidus korraga, et mõni riik ei muutuks suureks narkomaanide koondumispunktiks ja et kuritegelikud grupeeringud ei saaks kasutada oma huvides ära liikmesriikide erinevat õiguskorda. See oleks kolossaalne ettevõtmine, milleks vajaliku kokkuleppe saavutamine on praeguse seisuga täiesti välistatud. ÜRO konventsioonid näevad ette, et narkootilise või psühhotroopse aine valmistamist, pakkumist, müüki, vahendamist, vedu jms. tuleb käsitleda kuritegudena. Euroopa Liidus ei ole ühtegi riiki, kus narkootikumid oleksid legaliseeritud.

Levinud müüdi kohaselt on kanep Hollandis legaalne, kuid see ei vasta tõele. Kanepi kasvatamine narkootilise aine valmistamise eesmärgil on endiselt karistatav ja tehniliselt on isegi nn. coffeeshopid ebaseaduslikud, tegutsedes ebamäärases hallis tsoonis. Need ei tohi teenindada alaealisi ega müüa ühele inimesele üle viie grammi kanepit päevas, poes ei tohi olla kanepit korraga rohkem kui pool kilo. Nõuete rikkumise korral jäädakse litsentsist kohe ilma. Samas aga ei uurita, kust need kanepivarudele täiendust saavad. Kohalikud omavalitsused võivad neid üldse mitte lubada ja need soovi korral sulgeda.

Miks on Hollandi valitsus üldse loonud võimaluse selliste urgaste tegutsemiseks? Eks ikka turgude jagamiseks, et lahutada kangete narkootikumide pakkumine kergematest.

“Eri riskiastmega uimastavate ainete võrdsustamine pole ainult seadustehniline viga, vaid toob lõpptulemusena kaasa negatiivseid tagajärgi nii indiviidile kui ka ühiskonnale tervikuna. Võib tekkida arusaam, nagu kätkeks ka nende ainete tarvitamine endas tervisele samasuguseid ohte. Kui isik tarvitab pehmeid narkootikume ilma tervisekahjustusi saamata, võib ta sama pingevaba emotsiooniga proovida ka kangeid narkootikume,” kirjutasid Jaan Sootak ja Paavo Randma aatal 2006 ajakirjas Akadeemia. “Tegelikult on aga meditsiiniline probleem just viimastes, sest nendest tekib füüsiline ja psüühiline sõltuvus ning ilmnevad tervisekahjustused. Pehmete narkootikumide tarvitamine aga selliseid tagajärgi kaasa ei too: kui üldse, siis tekib ainult psüühiline sõltuvus…”

On teaduslikult tõestatud fakt, et kanep tekitab inimestes sõltuvust kordades harvemini kui legaalsed meelemürgid alkohol ja tubakas, kuid kangemad ebaseaduslikud meelemürgid tekitavad seda viimastest kordades sagedamini ning toovad kaasa märksa laastavamaid tagajärgesid.

Mõne nädala eest Eesti meedias lahvatanud narkodebatt algas sellest, et Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Sootak ja Vaba Ühiskonna Instituudi juhataja Paul Vahur pakkusid välja, et me võiks liikuda samm-sammult narkootikumide tarvitamise legaliseerimise suunas, alustades kergemate karistuste määramisest ja enda tarbeks väiksemas koguses narkootikumide omamise dekriminaliseerimisest ning legaliseerida seejärel järgmise sammuna kanepisaaduste tarvitamise ning nende müümise. Vahur arvas, et kanep võiks olla kättesaadav samadel tingimustel kui praegu tubakatooted. Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jaan Ginter on toonud nüüd välja Hollandi kogemuse, mis näitab, et suhteliselt leebe kanepipoliitika pole tõstnud kangemate narkootikumide tarvitamist ning kangete meelemürkidega seotud surmajuhte on seal elaniku kohta vähem kui riikides, kus kanep on keelustatud palju rangemalt.

Paraku näitab Hollandi kogemus ka seda, miks turgude lahutamine Eestis läbi ei läheks: 1. Eesti ei saa minna vastuollu ÜRO konventsioonidega ja kui üritada minna Hollandi teed, siis oleks siin tulemuseks samasugune õiguslikult ebamäärane ja äärmiselt vastuoluline olukord, mis on juba iseenesest halb; 2. Hollandi piirialadel põhjustavad kohati tõsist peavalu Prantsusmaalt ja Saksamaalt saabuvate narkoturistide hordid, Prantsusmaa ja Saksamaa avaldavad aga Hollandile tugevat survet narkopoliitika muutmiseks — Eestil tekiksid ilmselt samasugused probleemid.

Nagu narkootikumide täielik legaliseerimine, nii saaks ka turgude lahutamine toimuda paremini terves Euroopa Liidus korraga, kuid see eeldab rahvusvaheliste konventsioonide muutmist, sest ei saa pidada normaalseks olukorda, kus kanepi narkootilise ainena müümine on sisuliselt lubatud (Holland eirab tegelikult ka sellega enda võetud rahvusvahelisi kohustusi), kuid selle samal eesmärgil kasvatamine ei ole lubatud, nagu praegu Hollandis.

Narkootikumide enda tarbeks omamine on ebaseaduslik kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Praktikas ei pöörata sellele kanepi puhul reas riikides tähelepanu, jäetakse menetlus algatamata või piirdutakse hoiatusega, kuid vaid üks liikmesriik on narkootikumide tarvitamise ametlikult dekriminaliseerinud.

Portugal seisis 1990-ndatel silmitsi kiiresti üle pea kasvanud narkoprobleemiga. Sellest olukorrast väljapääsu leidmiseks moodustatud komisjon avaldas 1998. aastal raporti, milles soovitas narkootikumide tarvitamise dekriminaliseerimist kui optimaalset lahendust. Legaliseerimine jäeti kõrvale, sest see oleks läinud vastuollu rahvusvaheliste konventsioonidega. Järgmisel aastal kiitis valitsus selle raporti pea täielikult heaks. 2000. aastal esitas valitsus oma ettepanekud, mis vastasid komisjoni soovitustele. 2001. aasta 1. juulist hakkas Portugalis kehtima seadus, millega dekriminaliseeriti narkootikumide tarvitamine ja enda tarbeks väikese koguse omamine. See kehtib kõigi narkootikumide, nii kanepi kui ka kokaiini ja heroiini kohta. Narkootikumide müümine jms. on endiselt kuriteod.

Ka enda tarbeks omamine ja tarvitamine on seal jätkuvalt keelatud, kuid selle keelu rikkumine ei puuduta enam karitusseadustikku. Narkaritele trahvide määramise ja nende vangi panemise asemel saadetakse nad nüüd rääkima kolmeliikmelise komisjoniga, kuhu kuuluvad psühholoog, õigusnõunik ja sotsiaalnõunik, et määrata neile sobiv ravi, millest inimene võib ilma karistust kartmata keelduda. Vestlus toimub vabas vormis, et luua usalduslik õhkkond, mis mõjutaks narkomaani otsustama ravile pöördumise kasuks.

Kui esialgu olid sellise muudatuse sisseviimisega seotud ühiskonnas ja erakondade hulgas suured hirmud, siis nüüd, nagu märgitakse Cato Instituudi tänavu avaldatud ülevaates Portugali antud õppetunnist, propageerivad selle tagasivõtmist vaid üksikud paremäärmuslased, sest ükski varem maalitud õudne stsenaarium tarbimise tohutust kasvust ja Portugali muutumisest narkoturistide Mekkaks ei ole täitunud ehk tulemused räägivad enda eest ise.”

Portugalis oli dekriminaliseerimise üheks peamiseks mõtteks murda narkosõltlaste hirm abi otsimise ees. Varem kartsid need narkarid, kes seda oma sõltuvusest vabanemiseks soovisid, et nad võidakse vahistada, eriti kui nad lähevad seda otsima riigiga seotud asutustest, ning saada karistada, sest nad on narkomaanid. Muudatus tehti lähtudes arusaamast, et narkomaania on tõesti äärmiselt tõsine probleem, narkootikumide tarvitamise kriminaliseerimine süvendab seda probleemi ning valitsus võib sellele tulemuslikult vastata vaid dekriminaliseerimise abil, kuigi ainult sellest loomulikult ei piisa.

ÜRO Narkootikumide ja Kuritegevuse Büroo kõneisik Walter Kemp tunnistas sel aastal ajakirjale Scientific American, et Portugali lähenemine “näib töötavat”, kuid tema büroo paneb rohkem rõhku kahjude vähendamisele — näiteks süstalde jagamisele, et vähendada nende kaudu nakatumist — ega toeta otsesõnu dekriminaliseerimist, “sest see lõhnab legaliseerimise järele”. Aga just Portugali tee on see, mille poole Eesti võiks minu meelest liikuma hakata. Seal kulus komisjoni raporti valmimisest seaduse jõustumiseni kolm aastat. Vaevalt see meilgi kiiremini läheks.

Tõhusa narkopoliitika väljatöötamise eelduseks on aga see, et ühiskond võtab probleemi tõesti tõsiselt ning üritab seda kainelt arutada. Kui avalik diskussioon taandub pelgalt retooriliseks mõõduvõtmiseks, kus üksteist loobitakse loosungite ja emotsionaalsete hüüatustega, siis ei ole põhjust loota, et suudetakse jõuda mõistliku tulemuseni, mis aitab jõuda välja praegusest ummikust.

Advertisements