Postimees, 24.07.2009
Aljona Kurbatova

Kuni kooliprogramm ei sisalda uimastiennetust, on mõte kanep legaliseerida vastutustundetu.

Hiljuti avaldas Postimees artikli, milles arutleti Eesti ülekriminaliseerituse üle ning jõuti järeldusele, et Eesti võiks hakata liikuma narkootikumide tarvitamise legaliseerimise suunas («Sootak: asugem narkootikumide legaliseerimise teele»). See vähendaks Eestis ülekriminaliseeritust ja aitaks ühtlasi narkoprobleemiga tõhusamalt tegeleda.

Mõneti ootamatult vallandas artikkel aktiivse mõttevahetuse keelatud narkootiliste ainete, sealhulgas kanepi legaliseerimise teemal. Narkomaaniaprobleem on Eestis juba üle kümne aasta levinud, kuid siiani ei ole meedias nii lühikese aja jooksul sõna võtnud nii mitmed avaliku elu tegelased.

Aktiivsemad kanepi legaliseerimise pooldajad on juba pikemat aega üritanud otsusetegijaid mõjutada, et kanep on ühiskonnale ja üksikisikule pigem kasulik kui kahjulik. Internetifoorumid, ametlikud teabenõuded, avalikud esinemised, erakonna loomine – kõik näitamaks, et nende käitumisharjumused ehk kanepitarbimine on igati normaalne sotsiaalne nähtus.

Kanepit nimetatakse ohutuks ning muuseas tuuakse välja, et keegi ei ole veel surnud kanepi üledoosi tõttu. Enamgi, kanepil on raviomadused, see aitab leevendada krooniliste haigete valusid.

Siinkohal tuleb nentida, et kanep on tõesti tõhus valuvaigisti. Kuid aine meditsiiniline rakendatavus ei tähenda veel seda, et see peab olema käsimüügis kättesaadav. Meditsiinis kasutatakse ravimitena (peamiselt nende valuvaigistava toime tõttu) mitmeid narkootilisi ained, kuid me ei vaidle selle üle, kas kõik nad tuleks teha inimestele vabalt kättesaadavaks, sest igal ainel on omad head ja halvad omadused. Ka kanepil.

Ameerika Ühendriikides hiljuti avaldatud artiklis esitati lugejatele küsimus, et kui kanep ei ole tervisele kahjulik, siis miks on Ameerika Ühendriikides aastatel 1995–2002 kanepi tarvitamisest põhjustatud tervisehädade osakaal kasvanud 164 protsendi võrra. Seda on oluliselt rohkem kui teiste narkootiliste ainete puhul.

Kanep ei tekita küll nii kiiresti ja nii tugevat sõltuvust nagu näiteks heroiin, kuid selle regulaarne tarbimine tekitab vaimset sõltuvust.

Keskendumisraskused ning paanikahood on kanepi tarvitamisel tavaline nähtus. See on fakt, mis on leidnud kinnitust üle maailma.

Hollandi uimastipoliitika ajalugu tähelepanelikumalt uurides võib leida andmeid selle kohta, et kuigi 1976. aastal ehk vahetult pärast liberaalsema uimastipoliitika vastuvõtmist kanepitarvitamise tase ei tõusnud, kuid heroiini tarbimine hakkas vähenema, siis 80ndate keskel leidis aset kanepitarbimise tõus – kümne aastaga suurenes ekspertide hinnangul kanepitarvitajate arv 300 protsendi võrra. Kuna see protsess toimus pikema aja jooksul, jäi see paljudele märkamatuks. Kas see on eksperiment, mida me tahame Eestis teha?

Kanepi legaliseerimise pooldajad tõstavad tihti esile, et kanepi tarvitamine ei tähenda ilmtingimata, et inimene hakkab hiljem ka kangemaid narkootikume (kokaiin, amfetamiin, heroiin) tarvitama. Tõsi, õnneks kõik ei hakka. Kanepi tarvitamine ei tähenda veel üheselt, et inimesest saab süstiv narkomaan. Kuid ei saa ignoreerida fakti, et väga paljud praegused (süstivad) uimastisõltlased, erinevatel andmetel kuni 90 protsenti, alustasid kanepist.

See kehtib eriti just Eesti kontekstis. Rääkides aastaid amfetamiini- või heroiinisõltuvuses olnud noorte inimestega, kuuleb tihti lugusid, kuidas alguses sai sõpradega kanepit suitsetatud ja naerdud nende allakäinud narkarite üle, kes nõela otsas istuvad. «Olin kindel, et minuga nii ei juhtu. Tegin kanepit ainult nalja pärast,» on raviasutuste ja süstlavahetustöötajatele liigagi tuttav lause.

Professor Sootak kirjutab, et riigi alkosuutmatus ei õigusta narkokeeldu. Kui me suudame legaalseid uimasteid kontrollida veel vähem kui illegaalseid, siis miks me peaksime lisama kanepi legaalsete ainete nimekirja? Veendume enne, kas me üldse oleme võimelised lubatud uimastitega toime tulema. Vastasel juhul ei ole ju legaliseerimisel sügavat mõtet, sest olukord ei parane.

Tagasi Hollandi juurde. Alles aastakümneid pärast uimastipoliitika liberaliseerimist on Holland silmitsi oma otsuste tagajärgedega – sõltuvuse kasv, narkodiilerite arvu kasv ja ehk kõige hullem – narkoturistid, kes ei hooli eriti riigist, milles nad parasjagu asuvad.

Eesti kriminaalõigussüsteem on viimastel aastatel pööranud palju tähelepanu sõltuvusprobleemidele. Ammu enam ei räägi me uimastitarbijast kui kurjategijast, vaid kui inimesest, kes vajab abi. Järgmise ning äärmiselt olulise sammuna on meie riigil käsil alternatiivkaristuste süsteemi arendamine eesmärgiga pakkuda nendele sõltlastele, kes ei ole sooritanud raskeid süütegusid, võimalust ennast ravida.

Sellise abisüsteemi arendamine ei eelda narkootikumide legaliseerimist. Olukorras, kus meie üldharidusprogrammid ei sisalda piisaval määral uimastiennetust ning me ei ole suutnud luua tõhusat ja ulatuslikku ravi- ja tugisüsteemi, mis aitaks uimastitarvitajatel sõltuvusest loobuda, oleks uimastipoliitika senisest suurem liberaliseerimine vastutustundetu.

Teeme enne tähtsamad asjad korda. Kui meie lastele on kindlustatud korralik ennetusharidus ja võimalus uimastiprobleemi korral abi saada, siis arutleme uuesti ja senisest põhjalikumalt legaliseerimise üle.

Arutelu narkootikumide legaliseerimise üle näitab, kui väga on viimastel aastatel ühiskonnas väärtushinnangud muutunud. Liiga paljud otsivad elamusi uimastite abil, tajumata, kuidas see inimeste ja nende lähedaste elu mõjutab. Kanep ega teised uimastid ei lahenda isiklikke probleeme, olgu see stress või õnnetunde puudumine. Nad leevendavad selle vaid hetkeks, mille jooksul inimene ei ole enam tema ise.

Advertisements