Kuku raadio “Magneedi” saates arutlesid kriminaalõiguse professor Jaan Sootak, kes tegi sel nädalal ettepaneku dekriminaliseerida narkootikumide tarvitamine. Vastaspoolt esindab Põhja prefektuuri narkotalituse juht Kaido Kõplas. Saadet juhtisid Ekspressi ajakirjanikud Janar Filippov ja Raul Ranne. Arutelu on esitatud stenogrammi vormis, minimaalsete parandustega.

JF: Härra professor, mustvalgelt võttes on Teie ettepanek asuda narkootikumide legaliseerimise teele ju ausalt öeldes šokeeriv. Teisest küljest nähtus nimega ülekriminaliseerimine niiöelda kergete, ettevaatamatute, naljaviluks tehtute tempude karistamine kriminaalkorras tõesti on asi, millele tasub tähelepanu pöörata. Ent, mõne lausega seletage ära, millest tuli Teil nüüd mõte võtta risk avalikkuse hukkamõistu näol vastu ja tulla lagedale ettepanekuga kaaluda kergemate narkootikumide legaliseerimist ja sealt edasi minna võib-olla juba täieliku legaliseerimiseni?

JS: Täpselt nii nagu Te ütlesite, et mitte ettepanek asuda kohe legaliseerima, vaid kõigepealt kaaluda, sest igal asjal on omad plussid ja miinused. Iga teo kriminaliseerimine toob kaasa nii plusse kui miinuseid. See on eelkõige põhimõtteline lähtekoht. Teiseks, ma tahaksin rõhutada, et see ei ole mitte minu idee. Sellest on õigusteaduslikus ja küllap ka muus kirjanduses palju juttu olnud. On üsna palju ja üsna valjuhäälselt räägitud narkootikumide kriminaliseerimise kahjulikest mõjudest ja on loomulikult toodud välja ka narkootikumide tarvitamisega seotud kahjud, see on selge. Nii, et idee ringleb õigusteaduslikus ja sotsiaalteaduslikus kirjanduses juba mõnda aega. Ka meil Eestis on muide sellest kirjutatud. “Akadeemias” on palju enne tänast ilmunud artikkel ülekriminaliseerimise probleemidest. Nii, et probleem on tegelikult olemas. Me teame, et Hollandis on narkootikumide tarvitamine legaliseeritud, reguleeritud õiguslikus aspektis. Kaunis omapäraselt, aga ikkagi. Nii, et idee iseenesest ei ole minu või kellegi teise pähe eile karanud, et oleks huvitav vaadata, mis saab, vaid tegemist on tõsise teaduslikult põhjendatud väite või hüpoteesiga, mis vajab muidugi analüüsimist, nii teaduslikku kui üldist ühiskondlikku diskussiooni.

JF: Diskussiooni korras on meil lisaks professor Sootakile täna stuudios Põhja prefektuuri narkotalituse juht Kaido Kõplas. Kaido, ma küsiksin sinult, ma tean sa oled noor mees, sul ei ole veel teismeliseeas lapsi, aga juhul, kui sul oleks ja kui sa oleks lugenud sellel nädalal ühte menukat ajakirja, mille esikaanel lauljatar Kerli Kõiv teatab, et ta on oma kuulsad laulud kirjutanud kanepit suitsetades. Kas sa lubaksid näiteks oma 12-13 aastasel tütrel veel pärast seda Kerli Kõivu muusikat kuulata?

KK: Ma ei usuks, et ma keelaks ära selle muusika kuuulamise. Selles suhtes on ääretult halb, et inimene, kes avalikkusele hästi tuntud, ütleb välja sellised väited. Inimene, kes on noorte seas väga populaarne, et innustab seda rohkem tarvitama noori narkootilisi aineid, et seda käitumist politsei kindlasti heaks ei kiida. Aga ära keelata muusika kuulamist oma lastel paraku vist ei oleks võimalik.

RR: Aga kui siit edasi nüüd rääkida. Mis te arvate professori poolt väljakäidud mõttekäigust üleüldse, sellest arutelust, kuivõrd ja kuidas legaliseerida, siis see tarbimine? Kuidas te üldse vaatate sellele?

KK: Kindlasti politsei ei ole sellega nõus, et legaliseerida kanep ja teised narkootilised ained. Meie puutume väga tihti kokku narkomaanidega, kes tänaval on kanepi tarvitajad või muude narkootiliste ainete tarvitajad ja neid tagajärgi me näeme päevast päeva ja kanepi mõju on inimesele väga halb. Ma olen puutunud kokku kümnete noortega, kes on tarvitanud narkootilisi aineid ja peavad kanepit lahjaks narkootliseks aineks. Aga paraku kuue kuu või aasta pärast kui ma uuesti vestlen temaga: ta ei õpi enam, ta sõprusseltskond on muutunud. Ta on proovinud sünteetilisi narkootilisi aineid ja kindlasti ma seda heaks ei kiida. Narkomaania mõjutab muud kuritegevust meie tänavatel: vargusi, röövimis, isikuvastaseid kuritegusid. Meie ei poolda seda.

JF: Kui palju Kaido oled sa kohanud heroiinisõltlasi, kes ütlevad, et kõik sai alguse süütust kanepisuitsust?

KK: Olen ka ise spetsiaalselt vestelnud nendel teemadel, me teeme ise ka mingil määral preventiivset tööd. Ja väga paljud ütlevad, et esimene narkootiline aine on ikkagi kanep, millest tarvitama hakatakse. Aga paraku oleme Eestiga nüüd sellel järjel, et Eestis heroiini ei ole juba tegelikult aastaid. Me räägime nüüd fentanüülidest, mis on heroiiniga võrreldes sadu kordi tugevam narkootiline aine. Heroiin lihtsalt enam ei tekita joovet nendes narkomaanides. Ja me oleme väga suure teise probleemi ees ja fentanüülidega võitlus on väga keeruline ja raske. Meie jaoks on kanep aine, mis on lävepakk narkomaaniasse.

JF: Härra Sootak, selge see ju, et te ei ole oma seisukoha ja ettepanekuga mõelnud seda, et narkootikumid on tegelikult mõnusad ja positiivsed ja miks mitte lubada nende tarvitamist, eks ole? Ma saan aru, et olete silmas pidanud seda, et tasuks reguleerida või võtta kontrolli alla nende levitamine ja koristada vahelt ära need organiseeritud kuritegevuse hulka liigituvad elemendid, kes lihtsalt tarvitajate haiguse, sõltuvuse pealt kasu lõikavad?

JS: No täpselt nii. Ma ei vaidle poole sõnagagi vastu sellele, mida praegu kuulsin. Loomulikult on narkootikumitel väga rasked tagajärjed, lausa katastroofilised teatud juhul. Aga esiteks, me ei tea täpselt, meil ei ole vastavaid uuringuid ja me ei saa neid teha, sest kogu tarbimine on põranda all. Me ei saa minna küsima, korraldada küsitlusi, vähemalt ulatuslikke. Me ei tea kui suur see penetrans ehk läbilöök on sellest kanepi sigaretist saab alguse totaalne ahel. Me ei tea seda kindlalt. Ja teiseks loomulikult tuleb võidelda nii nagu suitestamine nagu alkoholi liigtarvitamine nagu tervislikud eluviisid, hästi need meetmed ei kõlba ühte ritta, aga loomulikult tuleb teha selgitustööd. Küsimus ongi selles, kas me peame selle pahe vastu võitlemisel tulistama varblast kahurist? Kas me peame rakendama 0-tolerantsi, politsei ja prokuratuuri prioriteedina ainult rangeid karistusi? Ja siis vaatame vahepealt sealt natuke mingit ennetustööd, selles on küsimus. Mitte selles, et me legaliseerides narkootikumid hakkame neid kuulutama vajalikeks ja süütuteks, vaid küsimus on missuguste vahenditega mingile nähtusele ühiskonnas reageerida. Ja siin on see vint minu arvates üle keeratud ja lihtsalt rääkida, et hakkame natuke kergemalt karistama ei ole minu arvates piisav lahendus. Legaliseerimine oleks reguleeritult teatud piirides, millest võib edaspidi rääkida, oleks piisavalt radikaalne, et annaks mingeid tulemusi.


 

Advertisements